Ukraina sõja kultuurilisest tuumast kõneleva antoloogia idee sündis toimetajal ja koostajal Oksana Forostõnal kolleeg Lida Savtšenko-Dudaga õhuhäire ajal Lvivis: „Meie hääli ei võetud kuulda palju aastaid ja alles siis, kui hakkasid kõlama plahvatused, saime ärakuulamise võimaluse,“ kirjutavad nad sissejuhatuses. Sealt pärinebki pealkirja iva – unmuted – ning ambitsioon „selgitada nii palju kui vaja, et hääl muutuks äratuntavaks“ ka väljaspool Ukrainat. Teose teine osa lubab „üllatusi“, murendada stereotüüpset pilti Ukrainast ning seob selle panused teiste kultuuridega; autorid on kutsutud „seletama, mitte hooplema“. Autorite ring on tugev ja mitmekesine – kriitikud, teadlased, loojad ja sõjas käinud intellektuaalid. Lühielulood raamatu lõpus annavad nende tekstide lugemisel enesehäälestuseks hea orientiiri.
Raamatu väljaandmine on osa Euroopa kultuurivahetusest Ukrainaga, ühtlasi osa Euroopa kultuuripealinnade Tartu 2024 ja Bad Ischl / Salzkammergut 2024 projektist „UKRAINE! UNMUTED“, mille kontseptsioon sündis juba 2022. aastal Kaunases triennaali „Ukrainian CrossSection 2022“ raames. Projekt hõlmas kaasaegse kunsti näitusi, arutelusid ja esseeraamatut. Algatuse eesmärk on Euroopa kultuuripealinnades Ukraina hääle kõlamine. Ukraina poolt projekti kureerinud MTÜ Virmenska 35 tegutseb 1998. aastast, edendades mitmes žanris nüüdiskultuuri (muusika – kirjandus – teater – kino – multimeedia) ning on seega sellise toimetuslikult mängulise kogumiku väljaandmiseks igati sobilik.
Sõda on sünnitanud ka teisi rahvusvahelisi kirjutamisresidentuure. Ukrainian Institute London ja Columbia University Press lõid 2023. aastal Ukraine Lab’i, kokku toodi noored autorid Ukrainast ja Ühendkuningriigist, tulemuseks loomeloolise esseistika kogumik, mis „kasutab ristkultuurset dialoogi ja jutustamise kunsti, et avada Ukraina perspektiivid globaalsetele väljakutsetele“. Ka see projekt juhtis tähelepanu Ukraina kultuurilisele agentsusele (vs. pelk „teise“ staatus vene kultuuri kõrval). Kirjanduslikest sõjaaegsetest kultuurivahetusprojektidest võib mainida Austrias 2022. aastal algatatud projekti „Documenting Ukraine“. Viinis asuva sõltumatu haridusasutuse Institut für die Wissenschften vom Menschen (IWM) uurimisprogramm on lai dokumenteerimisplatvorm, mis hõlmab ajakirjanikke, intellektuaale, kunstnikke ja arhivaare, kelle eesmärk on luua usaldusväärne sõjamälestuste arhiiv.
Selle väljundite hulgas on ka fotoraamat „13 Stories of War“ (Ukrainian Warchive), kus visuaalsed esseed ja tekstid esitavad intiimse, meedia rakurssidest erineva vaateloo vastupanust, kaotustest ja lootustest. Võrreldes UKRAINE! UNMUTEDiga on IWMi projekt püsivam ja andmestikupõhisem, toodab eri formaatides materjali, samal ajal kui UNMUTED pakub kureeritud ja kontseptuaalselt timmitud tekstiantoloogiat konkreetse kultuuriprogrammi sees. Kõik kolm mainitud projekti – sealhulgas käesolev raamat – tegelevad kolonialismikriitikaga Ukraina vaatepunktist.
Mitmes kogumiku tekstis tuuakse välja, kuidas Vene ja vahel ka läänelik „realistlik“ imperialiseeriv pilk on Ukraina häält neutraliseerinud. Mõkola Rjabtšuk kirjeldab „imperiaalset teadmust“ kui narratiivide süsteemi, mis „häälestab sensorid“ impeeriumi sõnumitele ning ütleb otse: sõda on „edasi lükatud rahvusliku vabanemise sõda, olemuselt antikoloniaalne“. Vitalii Portnikov nimetab sõda ühtaegu „kohtumiseks iseendaga“ – nii ukrainlastele kui eurooplastele, kes avastavad, et Ukraina „ei ole Venemaa ääreala“. Jaroslava Strihha näitab, miks Ukraina kultuuri ajalugu pole üksnes kaotuste jada: marginaliseeritus sundis autoreid end põhjalikumalt reflekteerima, sünnitas „jah, aga“ hoiakuga modernistlikke eksperimente, mis olid teemalt oma ajast ees. Zoja Zvõnjatskivska kirjeldab, kuidas pärast nn väärikuse revolutsiooni liikus Ukraina moemaastik vene keele domineerimisest ukrainakeelseks normiks (sh meediaseaduse mõjul), rõhutades, et dekoloniseerimine pole „metropoli vahetus“, vaid oma hääle leidmine.
Sõdur-kultuurikorraldaja Jurko Vovkohon räägib „sõja kunstilisusest“ – hirmu ja ilu kooseksisteerimisest, ohtlikust püüdest produtseerida ühemõttelist kangelaslikkust ning vajadusest leida sõjast rääkides vorm, mis vahendab kogemuslikke, mittestatistilist vaadet sõjale. „Veritsesin, pilk taevas, kui mu võitluskaaslased mu käsi ja jalgu sidemeisse mähkisid. Sealtpeale tunnen omaenda vere iiveldama ajava lõhna tuhandete teiste seas alati ära. Kaevasin sadu kuupmeetreid kaevikuid, kukkusin ikka ja jälle näoli, aga sülitasin pori suust ja pühkisin silmadest. Mõistan nüüd väljendeid nagu „kaitsta oma maad vere hinnaga“, mis veel mõned aastad tagasi tundusid mulle, nagu küllap igale tervemõistuslikule inimesele, haleda, madalalaubalise propagandana,“ (lk 83) – kõlab ju vahetult!? Ilmselt oli tema see, keda sissejuhatuses mainiti, et pärast haavata saamist haiglavoodis oma essee kirja pani.
Raamatu vormis võlub tooni modulatsioon – teaduslikust analüüsist poeetilise, rindelt tulnud proosa ja kultuuriajaloo miniõpikuni. Loeng-essees „Ukraina avangard ja rahvakunst“ ehitab autor Diana Klotško silla viikingiaegsest Kiievist XX sajandi modernismini ja näitab, kuidas rahvakunsti motiivid filtreeruvad Ukraina modernistide ja avangardistide loomingusse. Saab nautida ka artiklit žanrist „müüti purustav filmiajalugu“, autoriks Ivan Kozlenko, kes kirjutab: „Kuigi ukraina väljaannetes öeldakse sageli, et insener Josõp Tõmtšenko leiutas Odessas kinoaparaadi kaks aastat enne vendade Lumière’ide avalikku esitlust, võib seda tegelikult siiski pidada vaid üheks näiteks ukrainlaste püüdest luua endale sobivaid müüte.“ Tõmtšenko seade ei kasutanud nimelt mitte filmilinti, vaid salvestas kaadrid omalaadsele kettale, mis ei võimaldanud neid – kinole olemuslikult – lineaarselt reprodutseerida ning seda võib seetõttu pidada vaid üheks 1880ndatel Euroopas välja arendatud kinetoskoopidest. Hoopis sümboolsem on autori sõnul asjaolu, et kaks Venemaa kolmest suuremast revolutsioonieelsest filmitootjast, Dmõtro Harõtonov ja Oleksandr Hanžonkov, olid pärit Ukrainast. Tänu nende ettevõtlikkusele ja leidlikkusele õnnestus neil juba 1910ndate alguses üles ehitada võimas filmitööstus.
Poleemilise kuraatoripoosi võtab sisse Olena Aptšel essees „Süvatrauma ja intellektuaalne laiskus“, kus autor sissejuhatuseks tunnistab, et „palju aastaid, suheldes eri riikide kolleegidega kunstimaailma „seebimullis“, teemaks ukrainlaste kestev lahkukasvamine Venemaa imperialistlikust mõjuväljast“ on ta „kokku põrkunud mitte niivõrd lahkarvamuste või mõistmatusega, vaid pigem mingi sõnatu tusatunde ja kahetsusega. Sellise väljaütlemata intellektuaalse laiskusega. Kuidas siis nii: kas nüüd tuleb hakata kõike otsast peale õppima, optikat vahetama? Hakkama ajutiselt võhikuks, tunnistama üles ja ütlema ausalt: „ma ei tea“?“ Ta nendib, et saksa intellektuaalid ei usalda ukraina intellektuaale, nii nagu ka sakslased ei soovi, et keegi väljamaalt tulnu nende kultuuri sügavalt juurduks.
Aptšeli saksalikkuse portree väärib pikemat tsiteerimist, see paneb küsima endaltki, kui palju see hoiak võiks mu enda – idaeurooplase – väheteadvustatud üleolekut „idapoolsemate“ suhtes kõnetada. Ebavõrdsus ukraina ja saksa intellektuaalide vaadete tasandil põhineb Olena Aptšeli sõnul „ilmselt imperialistlikul minevikul, mis kõlab kokku varjatud šovinistliku suurusehullustusega (mis on sakslastel kadunud ja venelastel mitte), harjumustega, ammu väljakujunenud europotsentristliku vaatega, suure hirmuga maailmasõja ja reparatsioonimeetmete kordumise ees, hirmuga dekonstruktsiooni ja näilise stabiilsuse uuesti kaotamise ees. Ja loomulikult seistakse alateadlikult vastu minevikus koloniseeritud kultuuridele subjektsuse õiguse andmisele.“ Autor väidab, et peaaegu kõik projektid, mida nimetatakse rahvusvahelisteks ja mis kaasavad eksperte üle maailma, kaasavad neid vaid näidistasandil. Aga vaatenurga vahetus, uute reeglite väljapakkumine on lubatud ainult omadele (lk 94-95).
Raamatu stiilipadrik on selgelt kompositsiooniline valik: eri registrid jooksevad kokku, et näidata Ukrainat kui mõtlemise ja esteetika laborit – mitte kui pikaaegse piinava veristamise all kannatavat ohvrilooma.
Mida järeldada raamatust Ukraina sõja kohta? Eelmainitud Mõkola Rjabtšuk demonstreeris, kuidas „imperiaalne teadmus“ sillutas teed vägivallale, normaliseerides vale ja varjates Ukraina kultuurilise enesetaju. Siiski on viimased aastad teinud Ukraina „vaieldamatult tajutavaks“ ning tõestanud kodanike ühtsust ja institutsioonide sitkust. Jurko Vovkohon toob siia kõrvale sõjakogemuse „esteetika“ – sõja meeleline reaalsus paneb proovile nii kunstikeele kui moraalitaju. See kõik nihutab ka sõja geopoliitilise tõlgenduse (mis tingib tahes-tahtmata pilgu Ukrainale kui objektile) veidi kõrvale, raamat on tervikuna poodium Ukraina kultuurilise suveräänsuse ideele. Isegi rindekogemusest sünnib uus ja ehe ukraina kultuur.
Ukraina tuleviku kohta ütleb kogumik ehk sedagi, et tulevik sõltub omaenda sümboolse maailma ehitamisest, häälest, mis julgeb rääkida esmalt endaga ja seejärel maailmaga. See tähendab kultuuripoliitika ja institutsioonide järjekindlat toetamist (keelepöörded, haridus, kultuuritaristu) ning dekoloniseeriva mõtteviisi jätkamist ka siis, kui relvad vaikivad. Raamatu toimetaja väljendab sihilikult alandlikku ootusärevust: töö on pikk, mitte sprint. Kui seda teed mööda ka sõja kiuste või ka just sõjast tõugatuna edasi minna, võib Ukrainast saada mitte ainult „Euroopa kultuuri osa“, vaid ka Euroopa kultuuri korrastaja. Kogumikus tuuakse selle kohta varasemaid tõendeid-näiteid moest, kinost, kirjandusest.
Kirjandusprojektid sõjas olevate riikidega pole mõistagi Ukrainas sündinud. Bosnia sõja ajal tõid antoloogiad nagu „Scar on the Stone“ (1998) kohalikud kannatavad hääled rahvusvahelisse kirjandusruumi. Süüria puhul tegi seda „Syria Speaks“ (2014). Iraagi jaoks avas uusi kujutlusruume projekt „Iraq + 100“ (2016). Afganistani naistele pakkus kirjutamisvõimalusi AWWP (asutatud 2009) ja hiljem „My Dear Kabul“ (2024). Palestiina–Iisraeli konfliktis on olnud kultuurisillaks nt „The Book of Gaza“, „Gaza Writes Back“ ja „A Bird Is Not a Stone“ (kõik 2014). Nende projektide ühisjooneks on, et tõlked ja levik ehitavad publikut, residentuurid ja tuurid annavad autoritele hääle, kogumikud koguvad annetusi ning manifestid ja antoloogiad suurendavad sõja all kannatava rahva poliitilist nähtavust. Relvakonflikt on Venemaa jaoks pelgalt viis Ukraina kultuurilise suveräänsuse kustutamiseks. Seda väärtuslikumad on igasugused kultuurilise vastupanu aktid, sest need lõhuvad kõige otsesemalt selle agressioonisõja tegelikku – genotsiidset – tuuma.
