Ei mäleta, millal nägin viimati teatrilaval nii sügavat leina või nii jõulist tõotust elada. Selle peale võiks oletada, et tegu on tüütu propagandalavastusega, ometi on ukraina lavastaja Vladõslav Trojitskõi ja läti dramaturg Elza Marta Ruža osanud teha lavastuse, mis mõjub eheda ja usutavana. Võib öelda, et tegemist on Läti (ja miks mitte ka Eesti) ühiskonna meeleolude analüüsiga, teravmeelselt täpse skalpellilõikega rahva alateadvusse.
Enamiku ajast piinab Läti Rahvusteatri „Kuningas Ubu ja teised koletised“ vaatajat kergesti läbi hammustatavate kujundite ja lihtsakoelise popmuusikaga, aga viimases veerandis vahetatakse helistikku ning tungitakse ootamatult vaataja meeltesse. Eesti teatris on harva kasutatud võtet muuta poole lavastuse pealt stiili, Riia lavastuse esimene ja tagumine osa erinevad aga nagu öö ja päev.
Lavastuse „Kuningas Ubu ja teised koletised“ esietendus oli juuni esimestel päevadel, järgmine kord mängitakse seda alles novembris. Sellest võib järeldada, et tegemist pole lavastusega, mis peaks teatrikassat täitma. Trojitskõi ja Ruža on tõtanud Alfred Jarry näidendist üpris kaugele, jättes emand ja isand Ubust laval järele üsna vähe. Lavastusel pole üht läbivat ideed, mida dramaturgiliselt arendataks, seda asendab vodevillilik virvarr. Psühholoogilise teatri sõbral võib seda olla keeruline vastu võtta. Lavastus on üles ehitatud viieosalisena. „Kuningas Ubu“ tekstist on laval esimene osa: võimuletulek, veretööd ja maksukogumine. Alfred Jarrylt on laenatud lavastusele pealkiri ja motiiv: tühine inimene tõuseb ainuvalitseja troonile, teel sinna tapab ta valimatult ning sama jätkab võimul olles.
Jarry tekst annab põhjuse nii absurdiks kui ka paroodiaks. Lavastuse võiks kahtlusteta liigitada ka visuaalseks teatriks: kujundid, liikuvad ja liikumatud pildid moodustavad olulise osa. Aga see pole kõik. Lavastus on ühtaegu ka muusikal ja rahvalaulude kontsert ning kõige selle keskel loovad näitlejad lühemaid ja pikemaid sõnalisi rolle. Tõlkeäpp aitab kuuldut mõista, aga keelebarjääri tagant vaadates kasvab muusikalise ja pildilise osa mõju. Läti teatrile nii omaselt paiskub vaatajani meeletu mahuga sõnamassiiv, näitlejad räägivad ja räägivad, veel ja veel, tõlkeäpp hangub ning lõpuks ei jõua enam järele, sest hämardunud telefoniekraani silmitsemise asemel tahaks vaadata lavale.
Õnneks pole absurditeatris iga sõna nii oluline, olulisem on impressioon, viimane on aga üpriski selge: üks kodanik otsustab hakata valitsejaks ja sellest on veel vähe, ta hakkab ka inimesi sööma. Kui lavale veeretatakse viis pead, millest süüakse aju, kolp suletakse ning nenditakse, et nüüd on vaja veel vaid sõda, siis on esimese osa sõnum selge. Mina näen seal isevalitseja Putini Venemaad, aga näha võib ka palju muud.
Niisama lihtsalt mööduvad ka kolmas ja neljas osa, kus parodeeritakse poliitikute teledebatti ja tõsielusaate realistlikku tõsielulisust. Kõike saadab tüütu levimuusika, mille esteetika meenutab „Kitsa kinga“ numbrit, kus matkitakse eelmise sajandi kaheksakümnendate Nõukogude Liidu lööklaulutähte. Tühisus ja triviaalsus muutub saalis olijatele juba väljakannatamatuks. Ligi kaks tundi kestvast lavastusest võib kolme neljandikku pidada eelmänguks, sissejuhatuseks.
Ühel hetkel toon muutub. Lavale ilmub visuaalselt ja heliliselt efektne raudteeliiprite kolksumine, mis Eestis ja Lätis tähistab selget sõnumit – küüditamine. Seejärel lavastatakse viljakusrituaal ja sünnitus, aga noored naised ei kanna oma rinnal mitte imikuid, vaid jäsemeteta ja peata torsosid.
Kergemuusika on selleks ajaks juba ammu asendunud läti rahvalauludega, mis liivi mõjutuste tõttu on eestlastele palju omasemad ja tuttavlikumad, kui eeldaks. Lätlased laulavad rahvalaule siiski pisut teisiti kui Eestis kombeks. Vähemalt mulle tundub, et formaalsust on vähem ning iga heli tuleb lauljail kusagilt diafragmast veelgi sügavamalt. Kõik kokku tulvab lavalt saali tumeda leinameeleoluna, neljandat aastat kestva sõja ängi on lavastuse autorid tabanud täpsemini, kui ise sõnastada oskaks. Surm, vigastused, lootusetus.
Surma tunnistamiselt kasvab Trojitskõi ja Ruža tõlgendus üle tõotuseks saada hakkama ähvardava sõja koledustega. Isand ja ema Ubu vägitükkide põhjal loodud Läti poliitikat ja igapäevaelu kujutav kabaree lõpeb vaatajale katarsisega. Üsna kiiresti saab ka selgeks, et ebamugavus saalis oli tingitud ebameeldivatest tõdedest, mida neljas esimeses osas vaatajale serveeriti absurdses ja teravmeelses kastmes.
Õigupoolest on laval algusest peale mängus olnud veel üks kiht kujundeid, mis pole nii lihtsasti tõlgendatavad: nukud, absurdsed portreed, kummalised jumala ja inimese suhete teemalised vahelugemised. Lavastust „Kuningas Ubu ja teised koletised“ võiks vaadata veel ilmselt veel teist ja kolmandat korda, kui siiski õnnestub jälile saada autorite kõigile mõtteile. Laval sünnib video- ja visuaalse kunsti, popooperi, draamalavastuse, rahvalaulumängu sümbioos.
Trojitskõi ja Ruža on tabanud neljandal sõja-aastal midagi väga olulist. Hirm ja surm on juba igapäevased, neid ei pane keegi imeks, ometi on nii üks kui ka teine rusunud inimeste meeli ning tulemus vaatab Läti Rahvusteatri suure saali lavalt vastu. Mitmetähendusliku ja -kihilise lavastuse vaatajal on võimalik nähtut kahtlemata ka teisiti tõlgendada kui eeltoodud lühikirjelduses.
Laval ei mainita „Kuningas Ubu“ mängides kordagi Poolat ega Leedut ega Liivimaad. Jarry fantaasias põgenes võimult tõugatud isand Ubu merele Liivimaa sadamast, olgu see siin- või sealpool praegust Eesti-Läti piiri. Jarry kirjutas näidendi Shakespeare’i paroodiana, tegevuspaigaks Poola kuningriik, mida näitemängu loomise ajal olemas polnud. Nagu ka Eestit või Lätit, mis kaardil olid kõigest Venemaa kubermangudena. Niiviisi mõeldes omandab isand ja emand Ubu seiklus veel ühe tähenduspilve, mängides ajal, mis ähvardab meid maamunalt pühkida.
