Sellise pealkirja ja kaanepildiga raamatust ei oska tingimata oodata kohatist brutaalset otsekohesust ja lõikavat ausust. Neid, kes on ehk tuttavad Põhja-Inglismaa taluniku ja kirjaniku James Rebanksi (snd 1974) eelmise raamatuga „Karjase elu. Lugu Lake Districtist“ („The Shepherd’s Life: A Tale of the Lake District“, 2015), siiski ei üllata, et tegu pole nostalgilise hõllandusega kadunud maailma järele, vaid meie ees seisvate keeruliste küsimuste, valikute ja vastuolude – küll väga poeetilise – kaardistamisega. Iseenda, oma talu ja perekonnaloo kaudu kirjeldab Rebanks Briti maapiirkondade, ühtlasi kogu lääne põllumajanduse, karjapidamise, toidukultuuri, inimese ja looduse suhete muutumist ja teisenemist alates XX sajandist kuni XXI sajandisse.
Pärand(us) kui probleem, mitte nostalgia
Raamatu keskmes on siiski Arkaadia, kuidas saakski teisiti, kui autor on üles kasvanud Cumbrias Lake Districtis, keset meilegi briti kultuuritekstidest nii tuttavat maaidülli – mäenõlvad, lambad, kiviaiad, vaikus. Aga seda idülli raamivad surm ja töö. Rebanks ei ilusta: loomade hädatapmine, rotid kanalas, lambakorjuseid nokkivad varesed, kulu põletamine (koos sinna lõksu jäävate väikeloomade ja lindudega), vanade autokummide lõkkesse loopimine on samuti reaalsuse osa. See on küll nostalgiline raamat, kuid tegu on realistliku nostalgiaga, mida õnneks ei näi kannustavat Suurbritannias kahjuks üsna levinud edasi-minevikku-mentaliteet. Pigem on tegu praktilise vaatega asjade seisule, kus esitatakse küsimusi selle kohta, mida oleme oma suhetes loodusega valesti teinud ja kuidas sellest õppust võtnuna edasi liikuda.
Keskse kolmnurga moodustavad autor, tema vanaisa ja isa, kes kõik esindavad mingil määral erinevaid arusaamu maast, põlluharimisest ja loodusest. Vanaisa (nagu vanavanemad ikka) on helge tegelane, eeskuju ja vaikne, aga kindel õpetaja, kes esindab raske töö, looduse ja inimväärikuse vahelist tasakaalu. Isa on alguses negatiivsem, suhted temaga on keerulisemad, kohati otseselt konfliktsed. Isa on mineviku ja tuleviku vahele lõksu jäänud, moderniseerib küll oma renditalu, osaliselt vastu tahtmist, kuid lõpuks jääb mängus intensiivpõllumajanduse vastu muidugi kaotajaks.
See perekondlik pinge peegeldab tausta, kus põllusaaduste kasvatamisse saabus XX sajandil paratamatult ärikoolide loogika ning uued, tõhususele orienteeritud tootmismudelid ei jätnud eksimiseks ruumi. „Mis kasu oli kõveratest põldudest ja ligadi-logadi vanadest hoonetest? Mis lootust oli nii väikeses mastaabis põlluharimisel?“ (lk 90). Rebanks ise ihaldab raamatu alguses ühtaegu nii minevikku kui tulevikku, vanaisa traditsioonilist väiketalu kui ka isatalu laiendamist ja moderniseerimist. Hiljem oma Oxfordi ülikooli haridusega ja maailma näinuna naaseb ta Cumbriasse teadmisega, et talupidamisega jätkamine eeldab siiski kogu tema varasema maailma tükkideks lahti võtmist ja seejärel uues vormis kokku panemist.
Toidusüsteem, mis sööb iseennast
Raamatu keskmes on küsimus, milleni jõutakse järk-järgult: kuidas toota toiduks vajalikku, nii et see poleks mitte ainult odav, vaid ka õiglane ja keskkonnasõbralik? Rebanksi kriitika suurfarmide, loomade kohtlemise ja toiduainetööstuse kohta ei tule kõrvaltvaataja positsioonilt, vaid seestpoolt. Ta teab, millest räägib. Siin ei jäta autor mitmeti mõtlemiseks võimalust: kui süsteem muudab looma või linnu üksnes tootmisühikuks, on tegemist eetilise probleemiga. „Kui kunagi ostis teie vanaema kana kohaliku lihuniku käest või talunikult turul ja võis neilt uurida, kuidas kana oli kasvatatud, siis nüüd me ostame anonüümset liha, mis on juba tükeldatud, konditustatud ja kilesse pakendatud. Kana elu ja surma tegelikkus on meie eest varjatud, nagu oleksime lapsed. [—] Me ei tea, kuidas sooritada põhiülesandeid, mis teevad söömise võimalikuks: tapmine, kitkumine ja tükeldamine. Samuti ei saa me mõjutada seda, mismoodi kanu peetakse. Toiduettevõte on nii suur, et tõenäoliselt ei pane see meie muresid mikski, kui me supermarketi riiuli ees seisame“ (lk 156). Nn tavatarbija saab üha vähem toidutootmist näha ja seega üha vähem seda ise mõjutada. „Kohalik toiduturg oli enamat kui raha- või kaubabörs, see oli ka teadmiste ja väärtuste vahetamise koht; see sidus inimesi teatud ühise kõlbelise arusaamaga selle kohta, kuidas asju tuleks teha,“ (lk 157).
See teadmatus on ühiskonna katastroof, sest „enamik inimesi on nüüdseks suuresti kirjaoskamatud, kui asi puudutab põllumajandust ja ökoloogiat. See on kultuuriline katastroof, sest ülemaailmne probleem, kuidas elada sellel planeedil jätkusuutlikult, on tegelikult kohalik probleem. Kuidas harida maad viisidel, mis on kestlikud ja tekitavad kõige vähem kahju?“ (lk 158). See kriitika pole pelgalt moraalne, vaid struktuurne: odava toidu eest tuleb maksta kallist hinda. Me ei maksa selle eest ainult poekassas, vaid ka muldade kurnatuse, ökosüsteemide hävingu, loomade kannatuste ja paljude talupidajate vaimse tervisega. See ongi antud raamatu „moderniseerumise“ kriitika – probleem pole arengus iseenesest, vaid arengus, mille hind pole meile enam aktsepteeritav.
Murdepunkt Suurbritannia (ja läänemaailma) põllumajanduses saabus XX sajandi teisel poolel. Mineraalväetiste ajastu algas küll juba XX sajandi alguses, kuid sai hoo sisse Teise maailmasõja järel, mil ammooniumnitraadist asuti lõhkeainete asemel väetist valmistama. Loomi hakati toitma kergelt valmistatava siloga. Tulid sünteetilised pestitsiidid. Väikeses ruumis koos hoidmisest tulenevaid haigusi hakkasid tõrjuma antibiootikumid ja hormoonid. Eesmärgiks on tootlikkus: toitu tuleb toota üha odavamalt ja odavamalt. Tänapäeval moodustab toit umbes 10% keskmise Briti leibkonna eelarvest, 1950. aastatel oli see arv 35% (Tallinnas umbes 20%). Rebanks ja tema isa püüavad seda mängu kaasa mängida, kuid lõpuks ei vii see kuhugi. Autor ei hiili ka vastutusest kõrvale, rõhutades, et selles loos pole häid ja halbu, sest „tõde on sogasem ja mitmekihilisem. See on eetiliselt komplitseeritud. Minu pere ja sõbrad tegid neid asju: head inimesed, mitte rumalad ega vandaalid“ (lk 159).
„Kui uus põllumajandus tegi mulda kehvemaks ja kahandas selle narkomaaniks, kes vajab alalõpmata aina uusi poest ostetud kemikaalilakse, siis kui jätkusuutlik see ikkagi oli?“ küsib Rebanks (lk 133). Ta ei paku lihtsaid vastuseid, sest kasumi maksimeerimise asemel soovitab ta keskenduda ökosüsteemide ja pärandmaastike taastamisele. Teekaaslasteks on talle siin Rachel Carson ja Jane Jacobs. Carsoni 1962. aastal ilmunud „Hääletu kevad“ kajastas muu hulgas pestitsiidide kasutamisest tulenevaid probleeme ja kritiseeris tööstusliku põllumajanduse kasvupõhist arenguloogikat. Carson ei olnud pestitsiidide vastu, küll aga nende eskaleeruva kasutamise vastu.
„Hääletu kevade“ tekitatud poleemika tulem oli see, et DDT küll keelustati, kuid „Carsoni olulisemat taipamist – et põllumajandus oli oma vanadest piiridest välja murdnud – suuresti eirati või see unustati“ (lk 139). Teiseks inspiratsiooniallikaks on Jane Jacobs. Nii nagu Jacobsi jaoks ei tohtinud linnaruum olla liiga „monokultuurne“, ei tohiks seda olla ka põllumajandus ning parimaid tulemusi annab mitmekesisus. Niisiis on Rebanks pigem reformija kui romantik. Ta ei taha tagasi kujuteldavale „vanale heale Inglismaale“, vaid nõuab uut paradigmat, kus inimene saab aru, mida ta sööb, kuidas toit on toodetud ja mida see protsess keskkonnaga teeb.
Kõrvalepõikena märgin, et huvitaval kombel see originaalis 2020. aastal ilmunud raamat käsitleb teemasid nagu toiduturvalisus ja põllumajanduspoliitika, aga kordagi ei mainita Brexitit. See ilmne väljajätt peegeldab ilmselt Briti ühiskonna teatavat tardumust, kus Brexitist on saanud piinlikuvõitu teema, mida paljud kahetsevad, kuid mida peetakse paremaks mitte tõstatada. Allhoovused, mis panid napilt enam kui poolt referendumil osalejatest tol saatuslikul jaanilaupäeval 2016 Brexiti valima, tõusevad traditsiooniliste talunike kirjeldustes siin-seal siiski esile esmajoones brittide kombena kõike „kontinentaalsesse“ kahtlusega suhtuda.
Utoopia võimalikkusest
Isa surma järel ei võtnud Rebanks üle tema renditalu, vaid kolis vanaisa tallu oma 185 aakrile (umbes 75 hektarit), tänapäeva standardite järgi väiketalusse, kus ta nüüd püüab luua oma utoopiat (nii on pealkirjastatud viimane peatükk), kus tootmistalu ja loodus saaksid koos eksisteerida. See utoopia on aeglane, töine ja kohati ebamugav: puude istutamine, jõe oma vanasse sängi lubamine, pestitsiididest loobumine. „Me saame harida maad ja meil võivad seejuures endiselt olla terve muld, terved jõed, märgalad, metsad ja võsad. Meie põllud võivad olla täis põllulilli ja rohttaimi, kubiseda putukatest, liblikatest ja lindudest. Me peame seda lihtsalt küllalt tahtma, et teha sellest seadus ja selle eest maksta. Selleks peame loobuma odava toidu dogmast, mis on põllumajandust ja toidupoliitikat viimastel kümnenditel valitsenud“ (lk 184).
„Inglise pastoraal“ on küll armastuskiri maaelule, kuid mitte ainult. Talupidamine on ühtaegu nii au kui ka koorem. See maailm ei erine väga meile tuttavast „Tõe ja õiguse“ omast, siin on esindatud nii lõputu töö, kus „saladus seisnes selles, et tuleb harjuda oma rakmetega ja mitte võidelda nende vastu“, kui ka optimism: „õpi jutustama lugusid või inimesi naerma ajama, et ka kõige rängemad tööpäevad sind ei murraks“ (lk 84).
„Inglise pastoraal“ on ühtaegu mälestusteraamat, kultuurikriitika ja ökoloogiline manifest, mõtestatud ja refleksiivne pilk ühe talu ja perekonna ajaloole ja maaelu muutustele. See on ka mõtiskelu sellest, kuidas elada moraalselt keerulises, loomade ja inimeste, supermarketi ja turuplatsi, looduskaitse ja toidutootmise, ühiskondlike ootuste ja isiklike veendumuste maailmas. Lihtsaid vastuseid siin ei ole, kuid valikud võivad sellegipoolest tähenduslikuks saada. Talupidaja jätkab camus’liku trotsiga ka siis, kui kõik näib töötavat tema vastu, kasu on minimaalne ja tulevik tume. Ta on „Sisyphos, kel [on] naeratus näol“ (lk 84).
