Üks paigake siin ilmas on, kus varjul teadmine, et kultuuril on raha küll ja midagi juurde küsida on sündsusetu ajal, mil kogu progressiivne üldsus on nagu üks mees riigi kaitsele rivistunud. See paigake on kultuuriministeerium eesotsas kultuuriministriga. Kui riigikogu kevadel riigi kultuuripreemiate seadust muutis, põhjendasid asjaosalised seda vajadusega „suurendada paindlikkust“. Ava tee, et miski saaks halvasti minna – ja halvasti lähebki. Tormis maadligi painduv noore kase latv tuule ja vihma vaibudes end naljalt uuesti sirgu ei aja ja sama kehtib kultuurielu rahastamise, antud juhul kultuuripreemiate kohta. „Maadligi, vettligi maja, külgpidi sees – laeni täis lainete kaja. Pisarad läve ees“, sobib olukorra kirjeldamiseks Marie Underi „Orvu“ lõpusalm.
Seaduse alusel delegeeris riigikogu riigi kultuuripreemiate hulga ja suuruse üle otsustamise kultuuriministrile, kelle allkirjaga siirdus määruse eelnõu hiljaaegu ametkondlikule kooskõlastusringile. Seal on kirjas, et elutööpreemia suuruseks jääb 64 000 eurot ja aastapreemia omaks 9600. See suurus kehtestati krooniaja lõpul ilusate ja ümmarguste ühe miljoni ja 150 000 krooni väärtuses. Määruse seletuskirjas märgitakse küüniliselt, et „preemiate suurusi ei muudeta ning neid hoitakse eelnevate aastatega samal tasemel“ ja „mõju riigieelarvele ei ole, eelarvelised kulud ei suurene. Kultuuripreemiate suurused ei muutu“.
Esimesena pahandas selle jäiga hoiaku pärast Eesti esitajate liit, kelle märgukirjas ministrile osutati (küll tagasihoidlikult), et 2012. aastaga võrreldes on preemiasummad euroala keskmist inflatsiooni arvestades kaotanud 36% algsest väärtusest. Õigema ja süngema pildi saab, kui arvestada Eesti tarbijahinnaindeksi muutust samal perioodil. Oli 100, nüüd on 170, mis tähendab, et preemia ostujõust on 14 aastaga alles kõigest 59% ehk elutööpreemia 64 000 aastal 2012 võrdub 38 000 euroga tänavu.
Kultuuri aastapreemiad antakse seaduse järgi „eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest“. Erilise väljapaistvuse hind rahas on 9600 eurot, mille ostujõud eelmise lõigu andmeid kasutades on tänavu ligi 5700 eurot, allakäik jätkub ja seda veel kaua. Nagu on märkinud kultuuriministeeriumi kõneisik ERRile antud kommentaaris: „preemiate suuruse küsimus tuleb kindlasti tulevikus uuesti arutlusse tuua“. Kes ja millal seda küll kavatseb teha? Milline katastroofiline sündmus võiks vallandada kultuuriministeeriumi mingigi tegevuse?
Võrdluseks (ja see on fakt, mitte pahatahtlikkus) oli kultuuriministri töötasu 2012. aastal 3665 eurot (lisaks 20% esinduskulu), tänavu aga tänu inflatsioonikindlale indekseerimisele 8704 eurot pluss esinduskulu. Seega võrdub aastapreemiat väärt loomeinimese väljapaistev töö kultuuriministri tavapärase ühe kuu tööga, mis üldjuhul väljendub küll ajalukku jälgi mitte jätvas tegevusetuses. Milleks üldse teha loomingulisi pingutusi, kui palju paksem võikiht tuleb leivale õigesse erakonda astudes ja kas või ainult paar kuud ministrina tiksudes. Pool aastat ministrina toob kontole kultuuriheerose elutööpreemia jagu raha. Esinduskulu peab sisse arvestama, sest eks preemia üleandmisele taha ka teenekas looja uued puhtad peorõivad selga osta.
Eilse seisuga oli rahandusministril veel võimalus jätta määruse eelnõu kooskõlastamata ja oma heale kolleegile öelda: „Lõpeta see närutamine, mis toob mainekahju nii erakonnale kui ka valitsusele. Ma annan sulle seda peenraha järgmiseks aastaks juurde ja, veel parem, kirjuta preemiad määruses indekseeritavaks, et kära vaibuks igaveseks.“
Preemiamääruse rahalisest veel nõrgem külg on preemiakomisjoni töökord, mis näitab, et kultuuriministeeriumis ei ole ka arusaam ausatest ja õiglastest ning parima tulemuseni viivatest demokraatia protseduuridest kuigi kaugele arenenud. Uuendatud kord avab tee poliitilisele meelevallale, sest komisjoni võivad kuuluda küll õilsad ja erapooletud kultuuri süvatundjad, kuid ministril komisjoni komplekteerija ning esimehena on hea õnne korral võimalik lõppotsust ebaproportsionaalselt mõjutada.
Kõnealuse määruse eelnõu on paraku kõigest üks põlema süttinud indikaatorlamp, aga kultuurimaastikul põleb neid teatavasti hulgi. See annab tunnistust, et poliitilises ja ametkondlikus mõtlemises kultuuri rahastamisest moodustavad vead süsteemi. Äsja andis kultuurkapitali juht Margus Allikmaa kõigi kulka kassast raha saajate kurvastuseks teada, et võrreldes eelarvesse prognoosituga on tulu aktsiisi- ja hasartmängumaksust laekunud kümnendiku võrra vähem, ja mida pole, seda ei saa ka välja maksta. Kokku võib aasta lõpuks mõtteline miinus ulatuda viie miljoni euroni. Põhjusi on mitu, kuid valusaimana tõi Allikmaa välja rabistades ja praagiga riigikogus kinnitatud muutused kaughasartmängu ettevõtete maksustamisel.
Varem on aasta keskel kulka aastaplaane vähenemise suunas korrigeeritud aastatel 2008 ja 2020, käivitavaks jõuks globaalne finantskriis ja pandeemia. Tänavu tuleb välja, et riigikogu jonnakas poliitiline tahe, mida ei neelanud läinud aastal alla kõik valitsuskoalitsiooni liikmedki, suudab kulkas tekitada üleilmsete sündmustega samaväärse tsunami. Võimas!
Veebikasiinode eestkõneleja Tanel Tein jaksab endise visadusega uskuda, et ajutised kannatused asenduvad peagi kullavihmaga, tarvitseb vaid oodata, kuni „kokkulepitud strateegia tööle hakkab“. See kõik on ilukirjanduses juba korduvalt kirjas, näiteks sajandi eest pidi Gradovi linnas ka pärast raha ärakulutamist millalgi aisajämedune rukis ja rattasuurune kartul kasvama hakkama. Ja eks seltsimees Hruštšovi lubatud kommunismgi oli 1980. aastal juba peaaegu käeulatuses.
Kuni Teini strateegia pole tõendatult käivitunud, on õigus eelnõu häälekaimal vastustajal Mart Võrklaeval, kes eelnõu lõpphääletusel partnerite survele alludes küll rohelist nuppu vajutas, kuid seejärel kinnitas, et see on „väga halb seadus – ma julgeks isegi arvata, et selle koosseisu halvim. See võtab riigieelarvest raha, kultuur kaotab tänu sellele eelnõule raha ja suurenevad ka rahapesuriskid“.
Kaks kirjeldatud viga on vaid värske lisa senistele, sest ei ole ju midagi kindla peale korda läinud näiteks teatrite rahastamise või laste kultuurielule juurdepääsu parandamisel. Delfi teisipäeval ilmunud küsitluses, milliste soovidega lähevad ministrid eelarvekõnelustele, teatas kultuuriminister, et tema meelest on „põletavaim küsimus, et meie lastel oleks hästi mõtestatud kvaliteetne kokkupuude kultuuri ja spordiga“, aga jättis sellele kokkupuutele hinnalipiku panemata. Veel soovib minister „treenerite, kollektiivijuhtide ja kultuuritöötajate töötasude kaasajastamist ning palgafondi vahendite tõusu, et me ei kaotaks oma talente välismaale ja teistele valdkondadele“. Ja nii igal aastal, kuid kaasajastamise ning palgatõusu igikestva protsessi algus on ammu ajaloo uttu mattunud, tulemust ei paista kuskilt ning näiliselt vaba otsustusõigusega kultuuriasutused sarnanevad palgapoliitiliselt aina enam pankrotipesadega.
Aga mida üks kultuuriminister ikka teha saab, kui tema koduerakonna mõjukamad liikmed on üksmeelel, et riigieelarve tegemisel on tähtsaim „eelarvepositsiooni parandamine“, mitte rahvuskultuuri elujõu tagamine. Nagu on märkinud riigikogu rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, „ei tohiks olla väga suurt palgakulude survet, sest palkade ostujõud on säilinud“. Pole survet, ei tule ka vahendeid ning ostujõudu ammutatakse kultuuritöös edaspidigi põhjani tühjast salvest.
