Raamatuaastal olen sattunud kahe kentsaka mõiste peale – book braggers ja speed readers. Esimesi võiks eesti keeli kutsuda raamatupoosedeks, teisi raamatuablasteks.

Raamatupoosetajad

Kui oleme juba harjunud rääkima vooruspoosetajast, siis miks mitte ka raamatupoosetajast – kõlab ju peaaegu sama uhkelt. Raamatupoose tähendab, et raamatud on talle enesekuva valuutaks: neid pakutakse välja kui staatuse ja tarkuse tunnuseid. Ent raamatuid kasutatakse vahel ka rumaluse malakana – hinnates ja eristades inimesi nende loetud teoste sisu, autorite sügavuse või eliiti kuulumise najal.

Huvitav on siinkohal ka ingliskeelne termin brag book, millele võiks eesti keeles vasteks sobida näiteks „kiiduraamat“ või „eneseupitusraamat“. Aga raamat ei peaks kunagi olema kellegi üleoleku relv. Seetõttu hämmastavad mind alati nimekirjad stiilis „10 raamatut, mida pead enne surma lugema“ või „10 teost, mida lihtsalt PEAB tundma“. Ei pea. Mõnikord ei tohigi.

Üks inimene võib lugeda sada raamatut aastas või nimetada teoseid ja autoreid, kellest 90% eestlastest ei ole kunagi kuulnudki. Kas peaksin piinlikkust tundma, et mul on kodus raamaturiiulis nii Peeter Oja paarileheküljeline elulugu (mis võttis nappide sõnade arvuga teravalt ühiskonna edevuse maratoni kokku!) kui ka paksud erialased nn telliskivid, tarkuseraamatud.

Raamatuaplad

Raamatuablaste all ei peeta silmas kiireid lugejaid, vaid lugemisaplust kui enese eksponeerimise viisi. Rohke lugemus on kahtlemata väärtuslik, kuid tähtis on eristada, kas inimene loeb iseenda pärast või hoopis selleks, et teisi pisendada ja end targemana näidata. Tänapäeva maailmas käib raamatuaplusega kaasas kindla mustrina kinnisidee lugeda võimalikult palju, võimalikult kiiresti – ja seejärel internetis uhkeldada.

Aga tegelikult võib piisata vaid ühest raamatust. Kui inimene loeb oma elu jooksul tuhande asemel läbi ainult ühe teose, ent see puudutab teda sügavalt – kui iga sõna jääb hinge ja aitab ehk isegi elu päästa –, siis sellest on enam kui küll.

Enne täisealiseks saamist olin ise tõeline raamatute kiirtarbija ehk raamatuablas. Raamatud olid minu viis maailma endasse kutsuda – põgeneda, meelt lahutada, õppida, avastada, naerda ja nutta. Tuleb tunnistada, et ka raamatupoosetaja taktika töötas tollal hästi. Keskkooli lõpukirjandis, mis oli justkui 18aastase inimese küpsuseproov, seisneski tarkuse näitamine selles, et oskasid viidata teostele, mida eakaaslased tavaliselt lugenud ei olnud. Erich Maria Remarque sobis sinna imeliselt.

Arvestades minu kooliaega ei olnud valikut kuigi palju. Nutitelefone ei olnud, oma arvuti ja kodune internet olid haruldus ning wifist polnud juttugi. No või siis ei olnud need leiutised veel ääremaale jõudnud. Kui igatsesid maailma ja mõtteid, tuli raamatukogu riiulitel leiduv läbi lugeda. Minu õnneks oli meie maaraamatukogu Remarque’i teostega üllatavalt hästi varustatud.

Hiljem on side raamatutega muutunud palju intiimsemaks. Olen avastanud, et õige raamat peab minuni jõudma, muidu ei kõnele tema mulle ja mina ei oska teda austada. Kui ta aga saabub, tunnen ta ära. Ja tema tunneb minu ära.

Minu silmis on hea raamat see, kus loen lause läbi, teen pausi, loen veel kord ja jään mõtlema, sest sõnad kannavad. Ja neid sõnu pole palju vaja. Need ei pea olema keerulised, akadeemilised. Need peavad olema autentsed.

Kutsugem seda vanaduseks või rumaluseks, aga järjest enam olen hakanud aastatega hindama ja otsima raamatuid, mis jäävad kauaks hinge.

Raamat võib ka väga valel ajal sinu ellu jõuda. Sestap tuli A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ hilisteismelise kohustusliku kirjandusena liiga vara, see teos oleks pidanud mu ellu jõudma hiljem, kui elukogemus lubab lugejal seda paremini mõtestada. 18aastasena ma ei austanud seda teost, eeskätt oli see ehk ajalootunni õppematerjal. Nii juhtuski, et kümme-viisteist aastat pärast keskkooli hakkas mind närima tahtmine uuesti koolikirjandusse piiluda: kas suhe muutub? Muutus. Märksa sügavamaks ja austavamaks. Sest kui õige raamat tuleb õigel ajal, jääb ta mitte lihtsalt meelde, vaid minus elama ja inimsuhteid mõtestama.

Kui hilisemas eas olen uuesti kätte võtnud ka Remarque’i teosed, mida kord keskkooli kirjandis vooruspoosina kasutasin, avanevad need hoopis teisel moel. Märkan nüüd mitte ainult sõnu, vaid kummalisel kombel üha enam ka seda, mis jääb autoril ütlemata – neid vaikushetki, mille lugeja peab ise mõtestama. Ja veelgi imelikumal moel taipan, et tõeliselt tähtsad ei ole sugugi need sõnad, mis on raamatus kirjas, vaid need, mis raamatu mõjul minus endas sünnivad – monoloogid, mis algavad vaikselt, ent setivad kaua pärast viimast loetud lehekülge.

Raamatu roll kipub üle inimese elukaare muutuma – alustame aplalt, lõpetame valivalt ja süvenedes, sõnu kauem mõtteis veeretades.

Raamat ja sõnaruum

Raamatuid võib kiirtarvitada, raamatuid võib kuritarvitada. Neid võib alatarvitada ja ületarvitada. Võib ka küsida, kas üldse tohib rääkida raamatute tarbimisest. Kas raamat on tarbimiseks?

Sageli kiputakse inimese intellektuaalset taset hindama selle järgi, kui palju on tal kodus raamatuid. Ka PISA testis küsiti 15aastastelt: mitu luuleraamatut, mitu ilukirjandusteost ja mitu religioosset raamatut sul riiulitel on? Ent kas see ei vii meie mõtte eksiteele? Raamatumeetrite lugemisest on tähtsam küsida, kas ja kui palju need raamatud panevad iseenda üle mõtisklema või maailma sügavamalt mõtestama.

Raamatutel on väga erinev mõju. Mõnele on need meelelahutus ja ajaviide, teisele lohutaja või vastuste tooja hingepõhja kogunenud küsimustele. Kolmas otsib neist uusi teadmisi ja praktilist kasu. Loetelu on lõputu. Igal raamatul on oma aeg. Igal raamatul on oma lugeja.

Õigeid ja valesid raamatuid ei ole olemas. Seepärast pingeread ja „kohustuslikud“ nimekirjad pigem lõhestavad kui liidavad. Need juhatavad meid raamatute juurde, mida „peab“ lugema, sest kultuurseks inimeseks olemine või kirjanduseliit justkui eeldavad seda. Ja siis tekib küsimus: kas loen, sest tahan, või loen, sest „nii on kombeks“?

Raamatuaasta peaks meid tagasi juhtima kõige lihtsama ja ka kõige olulisema juurde – märkama sõnaruumi, mis meid ümbritseb. Sõnad ei ela ainult kaante vahel, vaid meie endi keeles, mõtetes ja vestlustes. Aga kas sõnad kannavad? Kas need on tegudega põhjendatud? Kas need hoiavad ja peegeldavad väärtusi?

Sõnad on praegu nii sild kui ka relv – nende abil tõstame üksteist esile või tühistame.

Nii nagu on kirja pandud sõnal jõud, on ka ütlemata jäänud sõnadel suur jõud.