Kolme aasta eest Postimehe peatoimetajaks määratud Priit Hõbemägi andis ametisse astudes tõotuse „ehitada lõppkokkuvõttes üles Eesti kõige moodsam digitaalne meediamaja, nii nagu seda mõistetakse Euroopas ja Ameerikas“ (Postimees 6. VI 2022) ja see töö pidi valmis saama kolme aastaga. Ju siis sai, sest äsja kinnitati peatoimetaja uuesti ametisse. Tavalisel meediatarbijal on seda ilmaimet küll raske märgata, kuid küllap on viga lugeja silmades.

Aga ka vaenlane ei maganud, vaid sepitses muudkui kurja. Mis jäi vaesel Postimehel lõpuks muud üle kui vastata kogu kättemaksujõuga nagu Iraan Iisrae­lile. Huupi lahmides täppispommitamise vastu ei saa, aga midagi läheb ikka katki, koguni ehk soovimatugi. Et terav mõttevahetus ja vastastikune süüdistamine meediaettevõtete vahel ei jää ühepäevaliblikaks, kinnitab tõsiasi, et Postimees avas oma veebilehel terve rubriigi ja pealkirjastas selle „Meediasõjana“. Kui juba sõda, siis mitte üks operatsioon, vaid ikka minek lõpliku võiduni. Aga milles võit küll avalduda võiks? Kas Postimehe kontserni ainuvalitsusena meediaturul?

Seekordne tulevahetus algas iseenesest väga tõsisest asjast, nimelt kahtlusest, et Eestis on valitud poliitikud mõjutatavad ja nende kaudu saab rahaomanik osta endale ja oma äridele sobivamaid seadusi. Selles ei ole midagi uut. Poliitilist korruptsiooni loetakse igal pool vabas maailmas suurimaks ohuks demokraatiale ja õigusriigi toimimisele, mistõttu iga kahtluse ja üksikjuhtumiga peavad tegelema mitte ainult õiguskaitseorganid, vaid ka vaba ajakirjandus ühiskondliku järelevalve korras. Kui üksikjuhtumid jäävad avastamata, paljastamata ja karistamata ning korruptsioonist saab süsteemi osa, on kõik läbi.

Võib kindel olla, et Eesti Ekspress ei avaldanud esmaspäeval (16. VI) uuriva toimetuse reporteri Martin Laine lugu „Erakordne poliitikute survestamine: meeldivam kajastus Postimehes leheomanikule kasuliku seaduse eest“ ilma kaalumata, kontrollimata ning võimalike tagajärgedega arvestamata. Ajakirjanikke ja väljaandeid on Eestis ennegi kohtu alla antud ning väga suuri hüvitissummasid nõutud. Mida tähtsama ja jõukama inimese vastu ajakirjanduslikus uurimistöös minnakse, seda tõenäolisem on ka valus vastulöök.

Seekordne Postimehe reaktsioon võistlevas väljaandes esitatud kahtlustele oli aga kummaline ja lapsik. „Ise oled loll“ ei ole täiskasvanute, vaid viieaastaste maailma kuuluv argumentatsiooni tase. Võimaliku poliitilise korruptsiooni taunimise asemel rajaneb Postimehe kaitsetaktika väitel, et hoopis Delfi ajakirjanikud on korrumpeerunud (või lihtsalt ebaprofessionaalsed) ning kõigest pimedad tööriistad Sotsiaaldemokraatliku erakonna intrigaanide käes, kelle ainus soov on „mainekahju tekitamine Postimehele“. Raske on näha, mil moel meediaga kaklemine võiks valimistel poliitikute või erakondade häälesaaki suurendada. Paraku on paljudel poliitikutel, ja igas erakonnas, aastakümnetega tekkinud kinnisveendumus, et Eesti ajakirjandus (õukonnameedia) on kallutatud, ebaobjektiivne, äraostetav ja mõjutatav, ja kui mitte otse, siis kavalate suhtekorraldajate ja muude hüpnotisööride vahendusel ikka.

Kuni etteheitjad ja kuulujuttude levitajad on meediavälised (poliitikud, ettevõtjad), saavad ajakirjanikud ja väljaanded selle vastu seista, tehes aina kvaliteetsemat tööd ja säilitades objektiivsuse hoolimata pidevalt ebaõiglasest kohtlemisest. Eeldusel, et kogu meedia tarbijaskond ei ole juhm ja manipuleeritav, vaid arukas, uudishimulik ja otsustusvõimeline, tunneb ta kvaliteedi varem või hiljem ära ning see väljendub ka meediaettevõtte äritulus. Kui aga ajakirjandus asub oma usaldusväärsust ise õõnestama, ei saa väljastpoolt keegi aidata. Kui pori pritsib, pritsib see kõigi peale ja kannatada saab kogu ühiskond ning selle vaba, argumenteeritud info- ja mõttevahetus.

Ajakirjandusvabaduse poolest on Eesti maailma tipus, viimati mullu Norra järel teisel kohal. Seega ei ole muretsemiseks põhjust, kuni ajakirjanikud ja väljaanded ise ei defineeri vabadust vastutamatusena ning informeerimist labase meelelahutamisena. Aga eks maailma voolud tõmbavad väikest Eestit ikka kaasa, siin ei leiutata head ega halba ainult ise, vaid ka kopeeritakse mujal toimivat ja juhtuvat. Üleilmsed ja Euroopa trendid ei anna praegu paraku alust eriliseks optimismiks. Nagu äsjases aruandes on märkinud Euroopa Kodanikuvabaduste Liit, õõnestavad valitsuste poolne avaliku meedia mõjutamine ja meediaväljaannete koondumine väheste omanike kätte meedia sõltumatust ning lämmatavad arvamuste mitmekesisust. Lisaks ajakirjanike ähvardamine ja muu, mis hoolimata heast edetabelikohast on tuttav ka Eestis. Aruande koostajate arvates on ajakirjandusvabadus ohus terves Euroopa Liidus.

See kõik ei ole Eesti ajakirjanikele ja meediaettevõtetele teadmata. Ühisrinde moodustamise asemel kehvas keskkonnas ja välismõjude tuules oma positsiooni säilitamiseks ja parandamiseks on aga taas valitud enesehävituslik sisesõda. Meedia sisesolidaarsuse lõhkumise ning ühishuvi kahjustamise eesrinnas on just Postimees, sest viimases lahingus sihtis Delfi Postimehe omaniku Margus Linnamäe ajakirjandusväliseid huvisid, Postimees oma vastulöögis aga Delfi ajakirjanikke. Ajakirjanikud (kellest paljud staažikamad ei ole kunagi olnud pühendunult kaubamärgitruud, vaid vahetanud peremeest parima pakkumise alusel, nagu tööturul ikka) on ses Postimehe „sõjas“ kõigest kaasnev kahju. Mõni võidakse sundida moraalitusele, mõnes teises aga ärkavad madalad instinktid nagu pugemine ja konformism. Kellegi võitu ei ole näha ka selles, et meediatarbijais, kellel ju ka oma poliitiline eelistus, süveneb iga teist meelt artiklit lugedes (seni veel osaliselt ekslik) veendumus, et leht on mõne ebasümpaatse erakonna või, veel hullem, oligarhi või korruptandi, kontrolli all.

Kas teisipäeval riigikogus vastu võetud uut ja Euroopa Liidu trahvisoolaga ohtralt maitsestatud konkurentsiseadust seadusandja soovitud kujul ka rakendada õnnestub, näitab aeg. Varasem kogemus avalike asjade järelevalvet reguleerivate seadustega kinnitab, et ka juhtudel, kui riigikogu või selle enamus on oma tahtmises siiras, selgub just seaduse rakendamise käigus, et para­grahvid on sõnastatud ebatäiusliku või ähmasena ning jätavad rakendusasutuse käed lühikeseks või siis vastupidi, annavad neil ülemääraseid volitusi ja võimu, mis võib viia halduskiusu ja muu halvani.

Meediaettevõtted ei tegutse isolatsioonis väljaspool Euroopa Liidu ja Eesti vabamajanduse reeglistikku, nendegi jaoks on vaba ja aus konkurents samasugune elueeldus nagu jaekaubanduses või vorstivabrikus. Kui Postimees on asunud teisele seisukohale (unistab monopoolsest seisundist) ja soovib, et peatoimetaja Hõbemäe lubatud ettevõtjasõbralike (ei ole veel selge, kas seda sõprust pälvivad kõik või ainult Postimehe-sõbralikud ettevõtjad) kõrval muid hääli Eestis ei kõlaks, on see aeglase enesehävituse tee. Ka lugejate politiseerimine ja kõlakodadesse koondamine nii, et iga maailmavaate ja seda esindava erakonna kohta on ka üks ajaleht, ei vea Eesti rahvaarvu ja meediatarbimist arvestades majanduslikult välja. Sellises olukorras surevad kõik väljaanded. Aga tühja sellest, kuni inimesed ajalehtede asemel rohkem tablette ostavad.