Graham Harman, Neljatine objekt. Inglise keelest tõlkinud Kalle Hein. Toimetanud Kai Nurmik. Kujundanud ja küljendanud Mare Väli. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2025. 208 lk.

1.

Hiljuti käisin ühes koolis esinemas ning seal küsis keegi mu käest, millal lugesin viimati teost, mis mulle vastu hakkas. Kohe kargas pähe Graham Harmani „Neljatine objekt“. Ent nõudliku kirjasõna lugemisega on sageli nii, et selle käigus tekkiva vastupanu või vastuhaku jõud võib võitlevas lugejas midagi paigast nihutada, näiteks lükata tema mõtlemises mõne kinnise ukse irvakile.

Üldjoontes olen harjunud pidama oma mõtlemist seosekeskseks, mistõttu kippusin tahes-tahtmata Harmani teose „objektide geograafiat“ (lk 112) pisut võõristama. Kui seosekeskne mõtlemine taotleb üldjoontes ühendamist ning kaldub arvama, et interaktsioonid määratlevad objekte, siis „Neljatine objekt“ kutsub eraldama ja keskenduma interaktsioonide asemel objektidele. Sellega tundub olevat umbes nii: kui Harmanile öeldaks, et nähku puude taga metsa, võiks ta vastata, et metsa tuleb näha küll, ent kõigepealt vaadatagu puid metsa ees, õigupoolest iga üksikut puud, iga üksiku puu eristatust. „Neljatist objekti“ lugedes meenus mulle Jorge Luis Borgese tegelaskuju, 19aastane Ireneo Funes, kes elas oma võimsa kesknärvisüsteemi tõttu „seostamatuse põhimõttest“ lähtuvalt ning oli „peaaegu võimetu üldisi, platoonilisi ideid käsitama. Vähe sellest: talle maksis kohutavat pingutust mõista, kuidas võib liiginimetus „koer“ tähistada nii paljusid erineva suuruse ja kujuga olendeid… [—] Mõtlemine on erinevuste unustamine, üldistamine, abstraheerimine. Funese täistopitud maailmas olid üksnes detailid, needki peaaegu vahetult kogetud.“¹ Pakun, et nood detailid tähistavad üldjoontes sedasama, mis Harmani „objektid“.

2.

Harmani kaasvõitleja Quentin Meillassoux kirjutab oma raamatus „Pärast lõplikkust“ järgmiselt: „niikaua kui me usume, et eksisteerib mingi alus, miks asjad peaksid olema nii ja mitte teisiti, näeme me selles maailmas müsteeriumi, sest säärast alust ei paljastata meile iial.“² Mulle tundub see sõnastus Harmani mõistmiseks kahes mõttes oluline.

Esiteks ütleb Meillassoux, et mingi asju ühendav alus võib vabalt olemas olla, ent meil puudub sellele vahetu juurdepääs. Midagi sellesarnast väidab Harman, kes rõhutab Martin Heideggerile toetudes „asjade salapärast, enesessetõmbunud loomust“ (lk 78). Tundub, et ainulise aluse puudumine on üks neid põhjuseid, miks Harman Heideggerist nõnda lugu peab: „Kogu Heideggeri filosoofiat võib lugeda ontoteoloogia kriitikana, s.t niisuguse traditsioonilise filosoofia kriitikana, mille järgi üht tüüpi olem suudab ära seletada kõik teised – olgu selleks aatomid, ideaalsed vormid, apeiron, kujutlused või võim“ (lk 121).

Teiseks: üldise, ühendava aluse võimalik puudumine (või õieti tõsikindla teadmise puudumine sellise aluse kohta) avab tee iga objekti autonoomiani, iga üksiku maailmas eksisteeriva koera omaolemiseni. Kui minusuguseid seosesosistajaid ajendab osaduseiha, asetab Harman vastupidiselt esiplaanile iga üksiku iseduse, iga objekti autonoomsuse, mida ta nimetab kaude isegi „universumi alusreaalsuseks“ (lk 21) – tekitades kahtluse, et Harmani meelest võib mingi alus siiski olemas olla. Tõsi, see näib olevat jagunenud iseduste katkendlikuks pidevuseks.

3.

Kuigi „alusreaalsus“ pole ainus „Neljatise objekti“ sõnastus, mis tundub mulle tsipa vastuoluline (kuna ma tunnen filosoofia ajalugu Harmanist kindlasti palju halvemini, tuleks pigem öelda, et ma sattusin mitme sõnastuse juures segadusse), on üksiku objekti esiletõstmises siiski paar väga olulist nüanssi, mis kõnetavad ka seosekeskset mõtlemist.

Esiteks: kui iga objekt on autonoomne, kui tal on iseolemine, mille tuumani ükski teine iseolemine ei ulatu, annab see märku inimliku positsiooni võrdsusest mitteinimlike positsioonidega, olgu need siis bioloogilised või mitte. Seda aspekti Harmani mõtlemises hindab kõrgelt Rein Raud, kes osutab „Neljatise objekti“ järelsõnas nimetatud võrdsusele järgmiste sõnadega: „näiteks porikärbes, keksumäng või hallitusseen võiksid jagada maailma objektideks hoopis teistel alustel, kui see inimteadvusest lähtuvalt loomulik tundub“ (lk 205). Sama suhet tõstab Raud positiivselt esile oma „Olemise voos“, kui ta kirjeldab laiemalt objektikeskse ontoloogia loomust, milles on võimalik „omistada tajuva entiteedi staatus kõigile, nii inimlikele kui mitteinimlikele, teadvuslikele (traditsioonilises tähenduses) kui mitteteadvuslikele asjadele, kusjuures seda tehakse viisil, mis on täiesti kooskõlas loodusteadustega.“³ Tsitaadi viimase, kooskõla-osutuse üle mõtisklen allpool, ent Raua sõnastustest tuleb kenasti välja üks oluline ja minugi arvates üha akuutsem, inimlikku vaatevälja laiendada või ületada püüdev tõlgendusviis. Harman ise räägib kriitiliselt „ligipääsufilosoofiast“: „Samal ajal kui filosoofia ülesandeks on tundma õppida kogu tegelikkust, taandab ligipääsufilosoofia tegelikkuse vaid selle pisitillukeseks, inimesele vahetult kättesaadavaks osaks“ (lk 94).⁴

Teiseks: kui iga objekt maailmas on autonoomne, tuleneb sellest ühtlasi, et iga objekt on salapärane ja huvitav ning tähelepanu väärt. Mis omakorda tähendab, et maailma saladuslikkus ei pea olema enam kauge, vertikaalselt metafüüsiline, vaid see saab võrsuda alatasa meie igapäevasest elust, siinpoolsusest. Harman kirjutab: „Olla objekt tähendab olla tema ise, kehastada kõiksuses just seda realiteeti, milleks ainult objekt ise on võimeline“ (lk 106). Enamgi: ükskõik kui palju objekt ka meie tähelepanu ei pälviks, jääb miski sellest, „milleks ainult objekt ise on võimeline“, püsivalt me eest varju. Mis võimaldab siis öelda noorele Wittgensteinile vastupidiselt, et objekt pole sugugi lihtne, vaid sama salapärane kui jumal – objekt temagi.

Pealegi paistab, et ajal, mil inimlik reaalsustaju tundub üha laiemalt ammenduvat, kaduvat nagu alles hiljuti ähvardas kaduda osoonikiht, võib objektidele ja nende reaalsusele mõtisklemist pidada lausa sotsiaalseks aktiks ning mitte sugugi mingiks spetsiifiliseks klaaspärlimänguks.

4.

Ma ei püüagi hakata siin harmanliku objekti ülesehitust refereerima, sest see on piisavalt kompleksne, mistõttu oleks selle kohta parem ammutada otse algallikast. Lühidalt tähendab objekti neljatisus seda, et objekt on nii reaalne kui ka meeleline, ent tal on ka kaks omadust, neidki nimetab Harman reaalseks ja meeleliseks. Objekti autonoomsuse rakursist on kõige olulisem see osa, mida Harman määratleb „reaalse objektina“. Just objekti reaalseks nimetatav osa (täpsemalt tõsiasi, et objekt ongi autonoomne seetõttu, et ta on reaalne) annab Harmanile aluse kindlameelselt väita, et „reaalsed objektid tõmbuvad alati üksteisest eemale“ (lk 107). Pangem tähele – alati. Ei mingeid erandeid. Ühesõnaga: objekti reaalse „külje“ tõttu on objektid meile „kättesaamatud“ (lk 51).

See paistab selge ja ka adekvaatne, mingis mõttes jätkab Harman siin legendaarse üleskutsega „Tunne iseennast!“, lisades igati mõtlemisväärse kahtluse, et võib-olla polegi inimesel võimalik end täielikult tunda, sest ta ei püüa mitte ainult leida meeleliste omaduste kaudu kontakti teiste objektidega, vaid ta on ühtlasi iseenda reaalne objekt, kelle olemus jääb suuresti tema eest varju – psühhoanalüüsis nimetatakse seda varjatud osa „alateadvuseks“ või „teadvustamatuseks“.

Mu meelest algavad segadused (või ilmneb mu enda segadus) objekti(de) tingimatust eritlus- ja eristamisvajadusest, kuigi „Neljatise objekti“ lugemise käigus tuleb tahes-tahtmata esile kaks asjaolu. 1) Objekt on oma neljatise loomuse tõttu vägagi kompleksne pingeväli, seoste platvorm. Paradoks väljendub selles, et mida rohkem püüab Harman eristada seda pingevälja kõikidest teistest pingeväljadest ning eristada üksteisest pingevälja enda osiseid, seda rohkem seoseid ta tekitab (olgu need seosed pealegi eristavad, eemalduvad, välistavad või külgnevad). 2) Isegi kõige autonoomsem objekt eksisteerib siiski suhtes iga teise objektiga, objekt ei asu mingilgi moel vaakumis. Harman kirjutab isegi, et „kui me endast väljaspool asuvate reaalsete objektidega mingil moel kontakteerume, nii et tekivad tajumused meelelistest puudest, postkastidest või musträstastest, siis oleme teatud viisil selle objektiga sideme loonud, et moodustada uus reaalne objekt“ (lk 161). Mina tõlgendan seda kirjakohta nii, et uus kättesaamatu autonoomsus luuakse seostatuse kaudu.

Oma lähenemisega meisterdab Harman objektist kompleksse pingevälja, mille pinnal tekitavad eristatus ja seostatus sellise ristlainetuse, et vähemalt minusuguse lugeja pilk sattus korduvalt uppumisohtu. Võib-olla on Harman otsese kirjelduse kaudu/kõrval püüdnud näitlikustada, kuidas raamat pealkirjaga „Neljatine objekt“ liigitub ise autonoomseks objektiks, mille olemus kõikide teiste objektide vaateväljast eemale tõmbub – et teos kui reaalne objekt jääbki oma olemuselt mõistatuslikuks ja võõraks, ning sellegi puhul peab paika Harmani üldistus, et reaalsete objektide (näiteks minu ja Harmani raamatu) vahel puudub „igasugune vahetu side“ (lk 176). Jah, side eksisteerib, ent nii meelelisel tasandil, pilgu ja paberipinna interaktsioonis, kui ka reaalsete objektide tasandil on tegu tõrjuva või tõrkuva seostatusega, mis vajab näiteks siinse kirjaliku mõtestamiskatse kaudu vahendust, tõlgendust, järelemõtlemist ning võib tuua kaasa otseselt kättesaamatut, teadvustamatutki mõju.

Ega asi ei läheks lihtsamaks ka siis, kui püüda objekti neljatisest pingeväljast väljuda ja vaadata objekti distantsilt – mis ta/see õieti on? Harman armastab kõikvõimalikke objektiloetelusid, mis tekitavad tunde, et neisse võiks lisada enam-vähem kõike, mis meie maailmas leiduda saab, samal ajal aitavad loetelud luua konkreetsuse muljet. Siiski, kui Harman ütleb efektselt, et „igasugune suhe loob otsekohe uue objekti“ (lk 161), võib ühelt poolt tõlgendada seda soovina eemalduda relatsioonidel põhinevast mõtlemisest, ent teisalt tekib küsimus mõiste tähistusvälja ulatusest. On igati huvitav, et Harman laiendab objekti mõistet – s.t objekt ei pea olema kindla massi ja tihedusega füüsiline objekt, vaid võib olla ka midagi abstraktsemat, laiemat, paljusid objekte ühendavat või ületavat. Objekt ei pea olema ilmtingimata ainult keha või asi, vaid saab olla ka näiteks juhtum, sündmus, olukord, kooslus. Teisalt tekitab selline mõistelaiendus ohu, millele viitab oma analüüsis üsna otsekoheste sõnadega Silver Rattasepp: „Tekib kipitsev tunne, et vastus küsimusele „mis on objekt?“ on lihtsalt „kõik asjad“, ja nagu igaüks mõistab, on „kõik“ samaväärne „eimiskiga“ – määratlus on sisuline vaid siis, kui ta annab erinevuse, mis eristab.“⁵ Raud kratsib kukalt leebemalt ja mõistvamalt, öeldes, et „Harmani jaoks on sündmused lihtsalt muutlikud ja püsitud objektid.“⁶ See toob meelde teoreetilise füüsiku Carlo Rovelli vastupidisena loetava üldistuse: „Lähemal vaatlusel on isegi need asjad, mis on kõige „asjalikumad“, mitte midagi muud kui pikad sündmused. Kõige kõvem kivi on selle valguses, mida me oleme õppinud keemiast, füüsikast, mineraloogiast, geoloogiast ja psühholoogiast, tegelikult keerukas kvantväljade vibratsioon, jõudude hetkeline vastastikmõju, protsess, mis üheks lühikeseks hetkeks suudab hoida kuju, püsida tasakaalus, enne kui taas tolmuks laguneb, lühike peatükk planeedi elementide vastastikmõjude ajaloos…“⁷ Kas siin ilmneb nimetamise probleem? Sarnaselt Rauaga meeldib mulle mõelda, et asi pole niivõrd lihtne. Lõppude lõpuks võib vaadata sündmuse ja objekti vastastikust pinget nii, et Harman ning Rovelli liginevad samale asjale eri otspunktidest.

5.

Harmanliku objektimääratluse pingestatus (või problemaatilisus) tuleb muu hulgas ilmsiks tema vaatenurgas bioloogilistele objektidele. Harmani üks lemmikobjekte – haamri kõrval – paistab olevat puu. Ühes kohas kirjutab ta järgmiselt: „Kui ma sulen silmad, et magada või surra, siis meeleline puu haihtub, samal ajal kui reaalne puu õilmitseb edasi isegi juhul, kui kõik aistimisvõimelised olendid peaksid koos minuga hävima.“ Näite laiendamiseks ütleb Harman nii meeleliste kui ka reaalsete objektide kohta: „Mõlemad on autonoomsed üksused. Mõlemad on taandamatud mis tahes tunnuste kimpudele, sest nad on võimelised vastu seisma arvukatele muutustele neile kuuluvates omadustes“ (lk 71). Ent kui lähtuda seisukohast, et iga objekt on autonoomne ning iga objekti autonoomsus on ka ainukordne (vastasel juhul poleks objekt ju autonoomne?), siis võib küsida, et äkki on ühe puu reaalsus inimlikust reaalsusest siiski liiga erinev, et inimlik kirjeldus suudaks tabada puu olemust isegi siis, kui kirjeldus suvatseks anda puule kõige suurema mõeldava autonoomsuse. Tõsi, sellise väitega tundun ma esmapilgul Harmani hoiakut kinnitavat. Aga kinnituse külge on kinnitunud ka üks „aga“. Nimelt on võimalik, et ühe puu – või laiemaltki taime – autonoomsus põhineb seostatusel; eksistentsil, millele ei saa harmanlikku autonoomsusvaadet kohaldada. Taime autonoomsus väljendub tema mitteüksuslikkuses, mitteautonoomsuses (kui nii saab üldse öelda). Sedasi on võimalik mõelda näiteks Michael Marderi „Taimmõtlemise“ toel. Marderi meelest võiks seda, mida ta nimetab „vegetaalseks olemiseks“, „mõista korraga nii taime eristumatusena keskkonnast, milles ta võrsub ja kasvab, kui ka elustiilina, mis on täiesti ilma selgesti piiritletud autonoomsest isest.“⁸ Ehk siis taim on ühtaegu objekt ja objektivaheline seos, nii ise kui ka osa. Marder ütleb ise, et „üksik taim on samuti kooslus.“⁹ Selles valguses võib mõista harmanlikku objektistamist suisa kui katset võtta puudelt nende autonoomsus. Harman kirjutab: „suhted objektide vahel ei ammenda kunagi objektide reaalsust“ (lk 100). Marderi vaatenurk annab aga põhjuse küsida: kas öeldu peab taimede puhul ikkagi paika? Teisalt on Harmanil puude asjus kahtlemata õigus, sest neilgi on „endassetõmbunud reaalsus“ – see reaalsus väljendub lihtsalt seoselisuses. Harman leiab, et „objekte ei saa taandada millekski muuks ja filosoofia peab nendega kõnelema nende endi keeles“ (lk 190). Selgub, et taimede keele dešifreerimine alles käib ning meil näib olevat veel pikk tee minna. Samas olgu öeldud, et kui Harman kirjutab, et objekt „on reaalne, kui ta moodustab autonoomse üksuse, mis on võimeline vastu panema teatud muutustele oma koostisosades“ (lk 169), siis tundub see vähemalt igapäevases meelelises elus kehtivat kahtlemata ka taimede kohta, sest omavahelisest seostatusest hoolimata suudavad nad vähemalt inimliku pilgu ees mitte ainult üksteisest eristuda, vaid ka oma eristatuses püsida. Võib-olla väljendubki probleem ikkagi selles, et me seostame „objekte“ nähtava ja „seoseid“ nähtamatuga?

6.

Taimemotiiv on vaid üks näide harmanlikult objektikeskse mõtlemise dilemmadest. „Neljatine objekt“ kui ühe vaateviisi kokkuvõte ei räägi kahjuks keelest kui objektist (ega ka keeleüksustest kui objektidest), sestap oleks huvitav teada: kas ja kuidas kirjutaks Harman alla Wittgensteini kinnitusele, mille kohaselt on lausel „tõsiasjadest sõltumatu tähendus“?¹⁰ Ning kuidas on lood ajaga? Nii palju, kui mu peake teoreetilist füüsikat võtab, nähakse seal aega pigem suhte kui objektina. Aeg moodustab suhtes ruumiga aegruumi, mis omakorda loob suhteid mateeriaga: aegruum määrab mateeria liikumist, mateeria määrab aegruumi kõverdumist. Huvitav oleks lugeda ka Harmani nägemust singulaarsusest, näiteks ühest mustast august, maailma vahest kõige reaalsemast reaalsest objektist, mille kättesaamatu autonoomsus on tekitanud päris pööraseid tõlgendusi – näiteks et musta augu singulaarsust ei saa pidada mitte niivõrd ruumipunktiks, kuivõrd „ajahetke lõputuks pinnaks“.¹¹ Asjale võib vaadata ka teisipidi – Harman demokratiseerib „sündmuste horisondi“ metafoori.

Aga see selleks. Äsjane taimobjektide näide kinnitab üht üldisemat, minusugusele igati kasulikku järeldust, mis võib „Neljatist objekti“ lugedes üsna kergesti tekkida. Nimelt polegi vaja objektikeskset ja seosekeskset mõtlemist eriti vastandada (kuigi ega seose­keskselt mõtlev inimene saakski vist teistsugusele järeldusele tulla). Ütleb ju Harman objekti neljatisuse kohta isegi, et „draama ei peitu meie arvates mitte poolustes enestes, vaid nendevahelistes pingetes“ (lk 137). See draama tuleneb „tohutust erinevusest viisides, kuidas reaalsed ja meelelised objektid mõlemat liiki omadustega seostuvad“ (lk 148). Seega, objekt on ühtaegu teistest objektidest eristuv entiteet, ent ühtlasi dramaatiliste suhete pingeväli, mille draamadest saame aimu nii objekti olemust uurides kui ka erinevate objektidega suhteid luues. Ning mina oskan lugeda Harmani üldistusest välja sedagi, et isegi oma autonoomsuse ja eristatuse manifesteerimiseks vajab objekt seostatust: „Reaalne objekt on reaalne ja tal on oma kindel iseloom, kuid tema olemuse tekitavad esmalt väljastpoolt pärinevad põhjuslikud interaktsioonid“ (lk 150).

Igal juhul tasus võitlus Harmaniga igati ära – see tuletas meelde, et ilma olenditeks või esemeteks nimetatavate objektide iseduseta poleks ka vajadust nendeni pidevalt ulatuda. Ent Harmani vaade ei osutanud ainuüksi autonoomsuste erisusest tuleneva mõistmise möödapääsmatusele, vaid ka sellele, et autonoomsus toob kaasa mõistmise ammendamatuse – suurem osa mõistmisi liigitub objektide iseolemise tõttu valestimõistmiseks, mõistmatuseks. Seda olulisem, et iga objekti paratamatu autonoomsuse tõsiasi annab võimaluse suhtuda sellisesse asjade seisu ühtaegu huvitatult, pingestatult ning ka leplikult, leebelt. Mis omakorda tuletab meelde ühe mu lemmiklause, millega Julia Kristeva kirjeldab armastust: „Erinevused armastuses ei tule mitte kustutada, vaid andeks anda.“¹² Erinevused reaalsuses võib isegi omaks võtta – isegi kui ükski neist erinevustest kunagi päris omaks ei saa.