Kas lõpuks on tõesti hunt karjas? Jutuvestjaid-poisikesi on Tallinnas nähtud kolm aastakümmet, aga ei ole neist juttudest kahju sündinud ühelegi karjale, kenasti on hinges muinsuskaitsjad, üks jagu arhitekte, päikeseloojangu nautijad, talisuplejad ja korrumpeerumisvalmis parteilised ametnikud, arhitektuuriturismi propageerijad ja modernismi suursugususe kummardajad. Teises leeris aga samuti mitte väike hulk rahutuid, kes soovivad, et tehtagu midagigi, sest probleem ja kulu ei kao möödavaatamisest ära. Tallinna kesklinna ja mereääre põlisemal rahval on sel foonil raske uskuda, et linnapea Peeter Raudsepal erinevalt oma paljudest eelkäijatest suurima nuhtlusisendiga linnaruumis tõsi taga oleks. Jutt on mõistagi linnahalli saatusest. Uskugem siiski.

Linnapea tõi läinud nädalal linnahalli teema meediasse justkui juhusliku ääremärkusena, aga andis jätkukommentaarides ka selge lubaduse: kõigepealt tervikanalüüs ja selle põhjal „põhjendatud ja tasakaalustatud otsus“ – juunis. Õigupoolest oleks võinud otsuse ka kohe teha, sest väheseid hooneid ja ruuminurki on linnahalliga võrdväärse põhjalikkusega uuritud ja analüüsitud arhitektuurilisest, ehituslikust, funktsionaalsest ja ka majanduslikust küljest. Aega on vaja vaid selleks, et tulevased otsustajad linnavalitsuses ja -volikogus suudaksid endale põhjalikult selgeks teha linnahallis ja selle ümber seni kavandatu ning projektide igakordse läbikukkumise põhjused. Vaid sellelt pinnalt on neil võimalik oma tulevane, ent sisuliselt juba valmis otsus linlastele ka ära põhjendada ning veendunult arenduskava lõpule viia.

Sirbiski on linnahalli kohta avaldatud raamatu jagu jutte. Linnahalli iseseisvusaja esimest eluperioodi, mil toimus hoone järkjärguline kasutusest väljalangemine, iseloomustas aferism ja korruptsiooni lõhn, kinnisvara­huviliste liigsed nõudmised ning teiselt poolt riiklik hädakaitse. Hiilgusest viletsusse jõuti hoolimata ühiskonna ja Eesti majanduse kiirest kulgemisest vastupidises, jõukuse kasvu suunas¹. Oma kaalukat osa mängis pealinna ja riigi keskvõimu krooniline ja pahatahtlik koostöövõimetus². Teisel, seniajani kestval ajajärgul on arendusmõte liikunud rahulikumalt, õigemas suunas ja potentsiaalsed investoridki (näiteks pandeemia-eelne Tallink) viisakamad välja näinud, kuid pealinna ja riigi vastastikusest mõistmisest ja koostööst ei saa endistviisi rääkida. Ka kõrvalseisjad ei tee edasiliikumisele head, sest linnahalli ja mereäärse arendamine seotakse alatasa mingite muude murede lahendamisega viisil, mis teeb realistliku plaani võimatuks. Kord on selleks ooperimaja või kontserdisaal, kord näitusepaviljon, messi- ja konverentsikeskus, mida kõike ei saa kuidagi toppida ühe õnnetu linnahalli sisse ega ka asemele.

Kui väidan, et otsus on põhijoontes valmis, pean silmas seda, et ega ju nullist alustata. Omaaegne linnapea Mihhail Kõlvart esitles „Tallinna merevisiooni“, mille olid läbi töötanud pealinna strateegiakeskuse arhitektid, juba 2023. aasta sügisel³. Arhitektid ei joonistanud seda visiooni kokku vastu oma tahtmist ja teadmisi, mingi poliitilise surve meelevalla all, hirmus kaotada töö ja elu. Pole ka põhjust arvata, et Kõlvart oleks praeguseks totaalselt ümber mõelnud või et tema sõnal otsustamisel määravat kaalu ei oleks, kuigi ta ei kuulu linnavalitsusse, vaid on „kõigest“ volikogu esimees.

Teiseks, Kõlvart või mitte, aga kui ühes äärmuses on muinsuskaitseline veendumus, et mitte midagi ei tohi puutuda ega muuta, ning teises, et kompleks tuleb viivitamatult maatasa teha, on selge, et kompromiss ja tasakaalupunkt jääb nende kahe vahele. See tähendab osalist lammutamist ja võimalikult pieteeditundelist ümberehitamist, mida on arhitektid näitustel ja muude loomeprojektide kujul lõputult läbi mänginud ka alles äsja. Tasakaalu otsinguis on käes peenhäälestamise faas, mis õnnestub seda paremini, mida madalamatel tuuridel ja emotsioonitumalt arutelu käib ja mida kindlama käega seda ratsionaalsuse piirides, muinasjutuvabana hoitakse ning otsuseni tüüritakse.

Kommunikatsioonis on eksimusi ja ülepaisutatud dramaatilisust juba ette tulnud. Näiteks on tarbetu puhuda plaani üleelusuuruseks jutuga „tõelisest maamärgist“, nagu linnapeal juhtus, et siis unistusele maamärgist saaks külge riputada mingi välismaise ülikalli täht­arhitekti ja Bilbao efekti tohutute raha- ja turistivooga. Lähtekoht on ikka see, et teeme ise midagi vajalikku iseenda jaoks, mitte välismaalaste ees kekutamiseks ja neilt hõlptulu kogumiseks. Maamärgi asemel võiks rääkida lihtsalt õppimis- ja muutumisvõimelistest väärismajadest. Mis need on ja mis mitte, põhjendasin kunagi, kui Estonia ooperimaja vastu kerkis ja särab seal tänapäevani arhitektuurikäkk Solaris⁴. Kui linnahall on väärismaja, siis peabki ta ajas muutuma ja teisenema. Võrdluseks ja selle plaani kaitseks võib mõelda, kuidas on läbi sajandite kasvanud meie keskaegsed kirikud või milline maitsekas ja kasulik ümberkehastumine on saanud osaks Tallinna vanadele tööstushoonetele ja -kvartalitele Lasnamäe nõlvast Koplini.

Sama viljatu kui jutt maamärgist on ka muinsuskaitse jäik esmareaktsioon linnapea avangule, et „Mälestisi tegelikult ei saagi lammutada. Mälestiste puhul ei ole juba eos täidetud see kriteerium, et nad ei vastaks kultuuriväärtustele.“⁵ Seadus ei luba midagi teha ja punkt. Head seadused on nagu väärismajad: need on tehtud inimeste jaoks ning peavad muutuma koos inimeste ja nende vajaduste muutumisega. Seega, kui kehtivad reeglid ei luba linnahalli teisenemist, siis on linna- ja riigiametnike asi reeglid üle vaadata ja teha ettepanekud seaduse muutmiseks nii, et vajalik ja kasulik oleks võimalik.

Pealegi, muinsuskaitseseadus ise ei olegi nii ühemõtteliselt keelav ja jäik kui ametnik. Seal on tõlgendamisruumi. § 11 (4): „Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse funktsiooniga seotud sisseseadega, rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti arhitektuuriajaloo ja ruumilise keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja.“ Linnahalli puhul on kolmest tingimusest täidetud kaks. Jah, arhitektuuriajaloos ja ruumilise keskkonna arengus on tal oma koht, aga peab olema kõvasti fantaasiat väitmaks, et linnahall kuidagi „mitmekesist elukeskkonda hoiab“, kui just mitmekesisuse üldpõhimõte pole, et iga elusa ja toimiva hoone kõrval peab olema elutu, kasutusest väljas või varemetes hoone ning surnud linnaruum.

Mida linnahall praegu kindlalt ja vankumatult hoiab, on säilitamise püsikulu, aga ka aastate jooksul aina kuhjuv saamata tulu, mille toel muidu saaks linlaste heaolu kasvatada: elukohad, töökohad jne. Need kõik saab arvutustabelisse panna. Kui aga kompromissotsust ja tegu ei tule, mureneb samaväärselt linnahalli välispinnaga ka avaliku võimu autoriteet linlaste silmis, kuni ainsaks väljapääsuks stagnatsioonist jääb käik välismaiste valitsejate juurde, et nood tuleksid ja meid valitseksid, sest ise me seda kunsti ei mõista.