KARL TAUL: Kuidas kinod Eestisse jõudsid

28. detsembril 1895 avasid vennad Auguste ja Louis Lumière Pariisis Kaputsiinide bulvaril esimese avaliku kinosalongi. Seal näidati nende cinématographe’iga kümmet umbes 40sekundist filmi. Lumière’ide peamine saavutus ei seisnenud aga mitte filmide loomises, vaid nende kvaliteetses suurele ekraanile projitseerimises, mistõttu sai neid vaadata korraga palju inimesi.

Ka Eesti publik oli mitmete filmiaparaatidega kokku puutunud juba enne esimesi kinoseansse ning seetõttu ei tajutud kino mustkunsti või üleloomuliku nähtusena. Lood, kuidas publik hüppas läheneva rongi või ekraanil nähtud lõvide eest paanikas püsti, pärinevad seansside läbiviijatelt, kelle eesmärk oli rõhutada uute seadmete seninägematut kvaliteeti ning äratada uudishimu skeptilise publiku seas.

LIISI KALM: Kui palju on liiga palju?

Iga päev kõnnivad tuhanded inimesed läbi Tallinna kesklinna, pööramata teadlikult tähelepanu kümnetele reklaamidele, mis nende vaatevälja täidavad. Ometi võivad just needsamad ekraanid, plakatid ja valgustatud logod mõjutada meeleolu ning stressitaset rohkem, kui arvata võiks. Mismoodi ikkagi tajuvad linlased välireklaame ning kuidas mõjutavad need linnaruumis inimese heaolu?

HELERIIN KOLBAK: Kui linn sunnib kiiruse peale

Linnade tulevikust räägitakse sageli kasvu, tihendamise, ühenduste ja ligipääsetavuse vaatenurgast. Linnaruumilt oodatakse mitmekesisust ja häid ühendusi: teenused võiksid paikneda kodu lähedal, ühistransport olla kättesaadav, avalik ruum meeldiv ning igapäevased käigud võimalikult mugavad. Need on vajalikud eesmärgid, kuid nende kõrval tasub silmas pidada lihtsamat ja argisemat vaatenurka, nimelt küsida, kelle liikumise seisukohalt linna toimivust hinnatakse. Ses artiklis olen keskendunud ennekõike vanemaealiste vajadustele.

ARGO PEEVER: Putukaväil 3.0

Putukaväila kõrgepingeliini mastide lammutamisega kustutatakse paiga mälu. Praegu on viiest mastist alles kaks ja tuleb otsustada, kuidas edasi.

ANTO AASA, MARTIN HAAMER: Buss sõidab, aga tööle ei vii?

Eesti ühistransport on viimastel aastakümnetel teinud läbi meeletu arengu. Moodsad bussid ja rongid sõidavad kõikjale, kus on inimesi. Eesti kaarti uurides näeme, et bussi- ja rongiühendused katavad peaaegu kogu asustatud territooriumi. Sisseharjunud liikumisi see transpordivõrgustik siiski ei näita. Just pendelrände mustreid uurides tulevad esile ühistransporditeenuse kitsaskohad.

KRISTJAN MAASALU: Keskkonna keetmine

Ülemöödunud aastal valimised võitnud Reformierakond asus oma nime vääriliselt õhinal uuendusi teoks tegema. Keskkonna valdkonnas tähendas see, et koalitsioonilepingusse sai kirja keskkonnaministeeriumi asemele kliimaministeeriumi moodustamine, mis pidi tagama rohepöörde elluviimiseks keskse juhtimissüsteemi. Uude ministeeriumi toodi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist mitu kliimaaspektiga valdkonda, nt energeetika, hoonete energiatõhusus ja ruumiplaneerimine. Teises laines liikusid möödunud kevadel valitsuse uutmise tuules kliimaministeeriumi alla taristu- ja transporditeemad.

Resonantsi praod kiirenevas maailmas. Joonas Hellerma vestles Hartmut Rosaga

Äsja ilmus Tallinna ülikooli kirjastuses saksa sotsioloogi Hartmut Rosa raamat „Maailma kontrollimatus“. Autor ise käis Tallinnas 2023. aasta juunis, kus ta oli üks peaesinejaid Tallinnas toimunud Euroopa Kirikute Konverentsil. Rosa andis siis ka intervjuu, kus ta tutvustas oma sotsioloogilise analüüsi põhimõtteid ja filosoofilisi ideid. Vestlus jäi vahetult pärast toimumist trükki toimetamata. Hartmut Rosa äsja ilmunud tõlkeraamatu puhul avaldame tookordse vestluse lühendatud kujul.

DONALD TOMBERG: Progressi murdumine eksponentsiaalsesse kasvu

Aastaid tagasi küsisin ühelt inimeselt, et kui tal oleks võimalik valida, kas lõunatada Platoniga või kultuurilist arengut minevikust tänapäevani kirjeldava õpiku autoritega, siis keda ta eelistaks? Tema eelistanuks tolle raamatu autoreid, sest nood teavad juba rohkem kui Platon. Nüüdseks „teab“ tehisintellekt kaugelt rohkem kui need autorid ja ka lõuna tuleks odavam.

KAIRE PÕDER: Vabastaks õige koolid nende suurimast nuhtlusest

Õiglane lapsevanem ei pane oma lapsi selektiivse vastuvõtuga koolidesse, ei tolereeri, et tema last eeliskoheldakse, ega mölla kooli hoolekogus. 

AURORA RUUS: Nüüdismuusika minevikust olevikku

Kui arutletakse nüüdismuusika üle, ei räägita ainult sellest muusikast, vaid sama palju ka kontekstist, kus see on võrsunud ja toimib.

Nüüdismuusika puhul räägitakse korraga minevikust ja olevikust, sest ehkki meie kaasajal loodud muusika normaalolek ongi olla „uus“ või „nüüdis-“, toimib see siiski struktuurides ja süsteemides, mis on valdavalt pärit minevikust.

Arvustamisel

Markus Thielemanni „Põhjakaares kõmab kõu“

Maria Matiose „Magus Darusja“

Marius Marcinkevičiuse ja Lina Itagaki „Tüdruk püssiga“

rahvusvaheline pärimuspidu „Baltica“

Paavli festival 

kontsert „EFK 45. Veljo Tormis. Naiste-meestelaulud““

VHK keelpilliorkestri hooaja lõppkontsert „Kuulaps“

EKA lõputööde näitus „Tase 26“

näitus „Albert Gulk. Polaaröö“

näitus „Piirideülese minasuse teke – sümbiootilised subjektiivsused“

rahvusteatri Vanemuine „Kevadpühitsus“

Tallinna Linnateatri „Elu on unenägu“

Südalinna teatri „Tramm nimega Iha“

Rakvere teatri „Lõputu suvi“

mängufilm „Michael“