Millal on vägivalla näitamine ekraanil õigustatud? Kaspar Viilup vestles Doris Kartauga

Tänavu Eesti filmi- ja teleauhindadel viie võiduga koju läinud „Minu kallis ema“ on üks viimaste aastate suuremaid kodumaise sarja edulugusid: see jõudis muuhulgas esimese Eesti sarjana ka „Berlinale“ seriaaliturule. Režissöör Doris Kartau sõnul valmis sari aga üsna piiratud tingimustes 25 võttepäevaga ning kõik õnnestus üles võtta vaid tänu põhjalikule prooviperioodile.

LAURI KÄRK: Möödunud sajandi filmi(ajaloo)uuringutest

Meie filmiajakirjanduse algusajaks võib pidada 1924. aastat. Erinevalt varasematest teatrite-kinode eeskava refereerivatest väljaannetest üritati selle aasta trükistes käsitleda mitmeid filmiteemasid.

KRISTA KODRES, ANNELI SARO, AARE PILV, TOOMAS SIITAN, MAREK TAMM: Kunstiajaloolased kunstiaias

Missugune on kunstiajaloo kirjutamine olnud minevikus ja mis iseloomustab seda täna? Missugune on ajalookirjutuse roll eriala ja kunstikultuuri auditooriumi jaoks? Nende küsimuste üle arutleti Tartus 10. aprillil Eesti humanitaarteaduste teisel aastakonverentsil toimunud vestlusringis.

REILI ARGUS: Eesti keel ja Ukraina põgenikud meie koolis

Millisesse keele- ja/või meelekeskkonda Ukraina lapsed meil sulanduvad, sõltub eelkõige sellest, kui hästi nad õpivad ära eesti keele – kooli roll keeleõppes on keskne.

Emaduse arhitektuur. Ingrid Ruudi vestles Emma Cheatle’iga

Arhitekt ja arhitektuuriuurija Emma Cheatle on üks väheseid, kes on Suurbritannia näitel uurinud, millistes ruumides on viimase kolme-neljasaja aasta jooksul naised sünnitanud ning kuidas on modernsuse tulekuga teisenenud arusaamad mõjutanud raseduse ja sünnitamisega seotud ootusi.

RAIT KALLUS: Oma pesa

Eestis räägitakse sündimusest tavaliselt toetuste ja perepoliitika kaudu, kuid üks oluline tegur jääb sageli tähelepanuta: ruum, milles inimesed elavad. Ruum ei tähenda ainult seinu ja katust, vaid kogu elukeskkonda: kui palju on kodus privaatsust, vaikust ja liikumisruumi, kas lastel on võimalik turvaliselt õues mängida, kas elada saab pideva müra, ülerahvastatuse ja ruumipuuduseta.

MARGUS MAIDLA: Viktor Mutt – Eesti suur nimi maailma biokeemias

Eesti pagulasest sai Rootsis bioaktiivsete peptiidiuuringute pioneer, kelle avastused muutsid arusaama aju, soolestiku ja närvisüsteemi keemilisest suhtlusest ning viisid ta korduvalt Nobeli auhinna kandidaatide sekka.

TAISTO RAUDALAINEN: Veel kord „Süütust” ja süütusest direktiivide valguses

Totalitaarriigi terror ja vägivald rahvuste vastu sõja eel ja rahvusküsimuste politiseerimine 1940. aastail tähendas paljude vähemuste jaoks hajumist ja nende identiteedi hägustumist.

PRIIT PÕLDMA: Valu ja helluse piiril.

Külli Teetamm on tundlik ansamblimängija, aga see, mille ta endaga lavale kaasa toob, võib ulatuda ansamblist üle: ta avardab mängureegleid tervikut lõhkumata.

 Silvia Mälksoo kiri Silvia Rannamaale

 Enam Sa minult vist küll kirju ei oota. Aga mine sa neid taevaseid asju tea. Kirjutan Sulle siiski. Tunnen, et pean.

HASSO KRULL: Hüpnokraatia II . Luua tähelepanu templid

Tähelepanu ei ole lihtsalt kognitiivne kategooria, vaid poliitiline mõiste, sest nõuda tuleb tähelepanu vabastamist andmepankade ja algoritmide orjusest. Sündima peab uut tüüpi poliitiline olend.

Arvustamisel

Hasso Krulli „Igavene taastulek“

Ewald Arenzi „Armastus halbadel aegadel“

Mario Pulveri  „Theseuse laev“

Lasnamäe ringmajanduskeskus

Eesti Sinfonietta hooaja lõppkontsert

Rahvusteatri Vanemuine sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert

EMTA kevadkonverents „Uurin muusikat“

ansambel U: kontsert „Puutetundlikkus / puute tundlikkus“ 

näitused „Värvikõdi“ ja „Delfti sinine. Keraamilised aarded erakogust“

Ugala teatri „Kvaliteetinimene ehk Kodanlasest aadlimees“

Kanuti gildi saali ja Norra Rahvusmuuseumi „Püsielanik“

minitelesari „Minu kallis ema““

Esiküljel režissöör Doris Kartau. Foto Sohvi Viik-Kalluste.