Veel üks ere näide, et sõjaaegse Venemaa teatrielu on muutunud täiesti napakaks: hakatakse kontrollima Moskva Suure teatri töötajate lojaalsust. 500 tööseadmesse paigaldatakse tehisaru kasutav tarkvara, mis jälgib teatritöötajate digitegevust sõnumirakendustes, brauserites ja mujal, kuhu nad mis tahes teksti sisestavad või mille abil muul moel suhtlevad. Iga töötaja kohta moodustub omalaadne toimik, mille programm genereerib ja mis registreerib tema veebikäitumises kõik „ano­maaliad“. „Anomaaliate“ hulka kuuluvad roppused, vallandamisest rääkimine, huvi „sõjalise erioperatsiooni“ vastu, riiklikult heakskiidetust kõrvalekalduvad poliitilised vaated jms, teatatakse Vene teatriajakirja Teatr uudisvoos.

Kui varsti pärast „sõjalise eri­operatsiooni“ algust ilmusid Venemaa paljude teatrite fassaadile plakatid, millel kartulimardika värvides Zorro-märk ja selle all kiri „Omasid ei hülga“ vms, siis toona näis tõenäolisem, et riigivõim oli teinud suuremate teatrite juhtidele keeldumist välistava ettepaneku. Praegusel juhul paistab aga olevat tegemist Venemaa ilmselt kuulsaima teatri juhtkonna – tõsi, küll riigi juhtkonnale väga meelepärase – algatusega, mille puhul ei saa välistada, et sellest saavad innustust ka teiste teatrite juhid ja nemadki hakkavad oma katuse all sellist jälgimissüsteemi juurutama.

Paljud vene teatritegijad, kes seisavad sõja vastu, olgu sõna või teoga, on pidanud jätma oma töö ja kodumaalt lahkuma, mõned aga kaotanud koguni vabaduse. Kirill Serebrennikov sõitis Prantsusmaale, Dmitri Krõmov jäi USAsse – kui nimetada kuulsamaid lahkujaid. 2014. aastast Poolas elav ja töötav vene näitekirjanik ja lavastaja Ivan Võrõpajev nimetas sõda kuritegelikuks ja teatas Venemaa teatritele, kus tema näidendeid mängiti, et annetab sealt saadud raha Ukraina abistamise fondile. Vastulöök ei lasknud ennast kaua oodata: Venemaa teatrites on tema näidendite lavastamine ja esitamine keelatud ning 2023. aastal mõistis Moskva Basmannõi kohus ta „Vene armee kohta väärinfo levitamise eest“ tagaselja kaheksaks aastaks vangi. Augusti esimesel poolel tuli teade, et Venemaa justiitsministeerium on Eestistki esinenud näitleja, lavastaja ja laulja Oksana Mõssina kandnud välisagentide registrisse – tõsi, 2018. aastast Kreekas elavale näitlejannale võib see paista isegi au­nime­tusena, ausa inimese tiitlina. Kõige halvemini on läinud lavastajal ja teatrijuhil Jevgenia Berkovitšil ning dramaturg Svetlana Petriitšukil, kes 2023. aastal vahistati lavastuse ja näidendi „Finist – helge jahikull“ eest ning mõisteti mullu ligi kuueks aastaks vangi süüdistusega terro­rismis.

Olukorras, kui Putinil tuleb varem või hiljem (praegu paistab, et kahjuks pigem hiljem) istuda rahuläbirääkimiste laua taha, peab Venemaa juhtkond millalgi endalt küsima, kuidas käituda pärast sõja lõppu kõigi nende kunstimeistritega, kes on julgenud neile vastu astuda. Putini kiuslikku ja kättemaksuhimulist iseloomu arvestades (meenutagem kas või seda, mis juhtus tema kokaga, kes liiga agaralt Moskvasse kippus) paistab, et mingit andestust ja leppimist oodata ei ole. Vastupidi, võib arvata, et praegune olukord sobib Putinile hästi ka pärast sõda, sest suur hulk teisitimõtlejaid on silma alt ära, las nad siis seal emigratsioonis protestivad, kui soovi on. Ja keda see tühimik, mis nende lahkumisest Venemaa kultuuriellu on jäänud, ikka huvitab. Samuti võib oletada, et enne Putini surma (aga ta on juba vana mees, palju tal neid aastaid ikka jäänud – kuuldavasti põrgukatelde operaatorid juba nuputavad uusi boršikeetmise retsepte, et Putini saabumiseks valmis olla) ja loodetavat olude muutumist (mis ei pruugi tõeks osutuda) ei soovi ka kodumaalt lahkunud sinna naasta. Aga see on juba venelaste mure, meie asi on ka pärast sõja lõppu keelduda igasugusest institutsionaalsest kultuurisuhtlusest Venemaaga, vähemasti seni, kui sealtpoolt ei paista mingeid patukahetsuse ja oma süü tunnistamise märke. Aga sellega läheb kardetavasti väga kaua aega.