Tanel Saar toob 11. septembril VAT-teatris lavale „Tõusvad viiuldajad“, mille alg­materjaliks on animafilmi suurmeistri Priit Pärna stsenaarium. „Meid pannakse unistama meie vanemate unistusi. Meid pannakse õppima viiulit,“ öeldakse tutvustavas tekstis. Lavale astuvad Martin Mill, Mait Joorits, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Luisa Lõhmus, Mio Iida ning trummar Kristjan Kallas.

Priit Pärn on mässaja. Filmikriitik Tristan Priimägi on 2016. aastal kirjutanud Sirbis tema võitlusest EKAga. Seoses Pärnaga võib vastupidise näitena meenutada Peter Greenaway kurtmist, et vahel on film nagu illustreeritud tekst. „Meil oleks vaja kunstnike tehtud filmikunsti, on aga kirjanike tehtu,“ arvab Greenaway. See pole Saarel esimene kokku­puude Pärnaga: 2017. aastal lavastas ta VAT-teatris „Eine murul“. Saar, Ago Soots ja Karolin Jürise on ka teinud Pärna „Luna rossale“ (2024) liikumise.

Teie magistritöö Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kannab pealkirja „Füüsiline teater näitleja ja lavastaja kogemuses. VAT-teater 2001–2017“. Millistes VAT-teatri töödes see väljendus?

Enne magistrikursust arvasin, et tean, mis on füüsiline teater, aga see teadmine lõi kooli ajal kõikuma. Minu esimene kogemus VAT-teatri kehaliselt aktiivse lavastuslaadiga oli 1998. aastal, kui Rein Agur lavastas Shakespeare’i „Cymbeline’i“. Samal aastal õnnestus näha Saksamaal Berliner Ensemble’is Robert Wilsoni lavastust „Der Ozean­flug“ („Lend üle ookeani“), mis on mind loojana palju mõjutanud.

VAT-teatri 2001. aasta lavastuses „Lend üle ookeani“ (lavastaja Bengt Andersson Rootsist) olin Charles Lindbergh, kaasnäitlejanna Katariina Lauk kehastas aga kõike, kelle ja millega lendur üle ookeani lennates kokku puutus. Enamiku ajast valitses laval tekstiline vaikus, kuid lavastust saatis pidev meie loodud helitaust. Suurema laeva liikumise heli tähistas lainete aeglane loksumine, mida tehti kuivatatud herneid täis pappkastiga. Sama vahendit kasutasin hiljem oma lavastuses „Tsaar Saltaan“ (2013).

Arvan, et Šveitsi teatrimehe Markus Zohneri lavastused VAT-teatris on muutnud kogu selle teatri nägu. Ta ütles mulle 2018. aastal intervjuus, et inimkeha ruumis on vahest üldse teatri alguspunkt. Zohner väitis, et tema töö ei erine Stanislavski psühholoogilisest analüüsimeetodist – ta kasutab täpselt sedasama, aga vastupidises järjekorras.

Zohneri lavastatud „Kalevipoega“ (2003) võib nimetada ka Étienne Decroux’ kehamiimi edasiarenduseks, kus rõhk on väljenduslikul kehal. Kõik näitlejad olid kogu aeg laval: isegi kui keegi otseselt stseenis ei osalenud, oli tema ülesanne teisi eemalt oma energiaga toetada. Printsiip, et kogu trupp on kogu aeg laval, on juurdunud paljudesse VAT-teatri lavastustesse.

„Tsaar Saltaani“ kujundus lähtus ideest „nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik“. Kuidas kasutada ühte vahendit Jerzy Grotowskile omaselt, maksimaalselt ja huvitavalt? See küsimus on saatnud paljusid VAT-teatri lavastusi.

Mina ja Priit Pärn oleme pärit Tapalt, käinud samas koolis ja elanud mingi aja samas keskkonnas. Vaatasin läbi kõik tema animatsioonid ja kõige põnevam tundus tema kuulsaim film „Eine murul“. Selle lavastamist mõjutasid magistriõpingute ajal kogetud erilaadsed õpitoad, kõige rohkem Gecko teatrist Chris Evansi oma.

Kirjutasin magistritöös, et kõigis minu lavastustes on tähtsal kohal olnud muusika, mis on visuaalse minimalismi ja kehalise väljenduse ühendaja. Iga „Aadama ja Eeva“ (2015) ning „Eine murul“ etendus oli pianist Madis Muulile kui elav kontsert koos näitlejatega. Minu lavastustes ei ole peaosalisi ega kõrvalrolle. VAT-teatri firmamärgiks on kujunenud see, et üks näitleja esitab lavastuses mitut rolli

Teie eelmine lavastajatöö „Kabaree. Põrgu“ (2023) ei võtnud kõne alla Eduard Wiiraltit. „Tõusvate viiuldajatega“ on vist sama lugu – selles ei räägita ju viiuldajatest? Mu spetsiifilised viiuliküsimused kukuvad tõenäoliselt ära?

Viiuldajad on füüsiliselt olemas, kui muusika kõlab, kuid nendest tõesti ei räägita. Räägitakse viiuldaja kaudu, kui nii võib öelda.

Kas teid paelub, et täiskasvanute anima­filmides enamasti puudub dialoog?

Jah, mulle meeldib rohkem näidata kui rääkida. Kuna olen Priit Pärnaga koostööd teinud ja viimasel ajal kokku puutunud, siis ta millalgi andis mulle selle stsenaariumi, et kui tahad, tee sellest lavastus. Mõtlesin selle üle, sest see on paras pähkel, aga ma valingi alati pähkli. Mulle on tingimata tähtis, kuidas teha nii, et oleks huvitav vaadata. See tähendab, et seal pole palju sõnu vaja. Meeldib, kui teatrit saab vastu võtta nagu instrumentaalmuusikat. Tunnetada. Jätan võimaluse, et vaataja võib mõelda nii ja mõelda naa. Näpuga näitama ei hakka. Vist.

Nõustute Picasso ütlusega, et kui oskate maalida kolme värviga, kasutage kaht?

Kindlasti. Mida vähem, seda uhkem. Aga selle väheseni jõudmine on keeruline. „Tõusvad viiuldajad“ pole muidugi „Kabaree. Põrgu“, kus ei räägita sõnagi. „Tõusvad viiuldajad“ on Pärnal asetatud Jaapani konteksti ja räägitakse jaapani keeles. Tekst tõlgitakse muidugi vaataja tarvis eesti keelde.

Kuidas leidsite sellesse lavastusse Mio Iida?

Ta on mu tütre klassiõde. Ta on õppinud Tallinna Muusika- ja Balletikoolis klassikalist viiulit. Tema isa on jaapanlane. Vahel nii lihtne ongi.

Kuidas „Eine murul“ ja „Tõusvad viiuldajad“ omavahel sarnanevad ja teineteisest erinevad?

„Eine murul“ on Priit Pärnal 25minutiline. Lavastus kestis poolteist tundi, aga seda oli lihtsam teha kui „Tõusvaid viiuldajaid“, pildikeel oli olemas. Tegin mõned stseenid juurde ja niimoodi rõhuasetused muutusid. Nüüdset stsenaariumi oli ainult kaks A4-lehte. Nii napi materjaliga maailm sobib mulle rohkem. Kui kevadel proove tegime, käis Priit Pärn läbimängu vaatamas. Ütles, et kui hästi läheb, teeb lavastusest animatsiooni.

Kui lihtne või keeruline on teha sellist füüsilist lavastust? Näib lihtne: mine mõtle lihtsalt midagi välja.

Võib paista küll. Mõlemad on õiged: on lihtne ja on keeruline. Üritan alati rääkida lugu, et poleks puhas abstraktsioon, ning mulle on proovid ikkagi keerulised. Näitlejad on harjunud, et istume laua taga, tekst on ees: loeme ja analüüsime, loeme ja analüüsime ning siis liigume lavale. Minu puhul seda palju pole. Loeme läbi ja räägime läbi, mis see võiks olla ja siis hakkame vaatama, kuhu kõik viib. Leiutamist on palju. Vajalik on, et trupp jõuaks kokku ja mõistaks, mismoodi me seda teeme. See on veel omaette protsess. Inimesed on harjunud ühtmoodi tegema ja siis järsku hakatakse tegema teistmoodi. Otsitakse mingeid pidepunkte, aga vahel mul neid palju anda pole. Juhindun ka sellest, et keha teab võib-olla rohkem. Kõike ju ei saa näidata. Vahel on see väga suur peavalu.

Olete siis filmidest tuttav stereotüüpne saalis istuv lavastaja või ei ole?

Olen ja ei ole. Kui ühel hetkel jääb asi seisma, siis muidugi hakkan oma visuaali ette näitama. Mõnel päeval püüan tagasihoidlik olla: räägime läbi ja sellest saab siis hakata midagi välja voolima, puhastama, täpsustama.

Kuidas mõjub teile ja VAT-teatrile materjali valides teadmine, et statistikale tuginedes moodustavad Eesti teatripubliku peamiselt kõrgharitud keskealised naised?

Ma ei mõtle sellele üldse. Mõtlen sellele, et mul oleks huvitav, saaksin sealt midagi. Arvan, et publik leiab üles lavastused, mida ta tahab leida. VAT-teater mõtleb sellele väga. Oleme ikkagi erateater – riigitoetus on nagu on. VAT-teater on selles mõttes tore, et me ei jää ühte asja kinni, saame teha kõike: tantsu, avangardsemaid ja klassikalisi lavastusi, komöödiaid jpm. Ma täpselt ei teagi, mis alustel kunstiline juht Aare Toikka kava kokku paneb, aga räägime sellest üldiselt kogu trupiga, valime asju välja.

Mis on olnud teil kõige napima publikuga etendus? Tartu Uuest teatris öeldi, et on mängitud kolmele inimesele.

Meil vist oli 20 kunagi ammu. See võis olla „Kevadtalv 1918“ (2008). Rahvusraamatukogu keldrisaal väga suur pole, sada inimest mahub.

Tõnis Niinemets, Pille-Riin Purje ja Jaanus Nuutre rääkisid tänavu Nuutrumi vestlusringis Youtube’is sellest, kuidas saada publik teatrisse. Kuidas saada?

VAT-teater tegeleb mitme publikusegmendiga. Siis, kui mina liitusin, oli VAT-teater laste- ja noorteteater. See taak on justkui endiselt, kuigi minu arvates me seda juba ammu pole. Noor publik on muidugi endiselt tähtis ja neile meil lavastusi jätkub. „Pál-tänava poisse“ (2004) oleme juba 20 aastat mänginud. Kümme läheb veel otsa – see on surematu. Ma saan aru küll, miks. Kui vahel juhtuvad olema lavastused, mis toovad saali täis, näiteks „Meeste varjupaik“ (2006), siis see tõmbab ülejäänud lavastuste publiku käima. Aeg-ajalt mõtleme, mis kutsuks võimalikult laia spektriga publiku kohale. Tänavu on selleks „Kullervo“. Nišiasju meil palju pole – „Gargantua“ (2025) ehk, aga see valiti nüüd Tartusse „Draama“ festivalile. Minu lavastused tõenäoliselt samamoodi ei kõneta suurt hulka. Mõtleme sellele, aga ei jää sellesse kinni.

Kuidas panete kokku need kaks asja, et Eestis käiakse nii palju teatris – ainult Islandis käiakse rohkem –, aga õhtul seisavad näitlejad koos teiste inimestega poesabas?

See pole mingi probleem. Selline on elu. Näitlejad ei peagi olema mingid privilegeeritud inimesed. Mujal maailmas on näitlejad päeval kohvikutes teenindajad ja õhtul annavad etendusi. Igaühe enda valik. Oleneb inimesest.

Kuidas teeb näitleja endaga rahu, kui küsib endalt, kas ainult populaarne näitleja on hea näitleja?

Keeruline vastata. Ega sellega võidelda ei saa. Oleneb inimesest. Seriaal või film toob meil tõesti mingi tuntuse, aga seejuures paljud head näitlejad pole üldse nii tuntud.

Mängisite aastatel 2001–2003 igapäevases sarjas „Kodu keset linna“. Kas palusite end välja kirjutada või kuidas lahkusite?

Mul oli hea meel seal olla. See oli nii ammu, et ei mäleta, mismoodi välja jäin, aga see kestis nii kaua, et enamik kõrvaltegelasi vahetus.

VAT-teater suvel ei mängi, ent teilt oli omajagu näitlejaid sel suvel Luhamaal etendatud rokkmuusikalis „Seto odüsseia“, mille lavastas Elina Pähklimägi.

Tegelikult ju ei olnud, kuigi Ago Soots tõesti töötas kaua VAT-teatris ja Lauli Koppelmaa on meil ka mänginud mitmes lavastuses. VAT-teatris on ka ju külaliste osakaal suur, kasutame palju vabakutselisi ja teiste teatrite näitlejaid. Aga tõesti oli kodune tunne. Tore oli õppida seto keelt rääkima.

Tegite selles rohkem kui ühe rolli.

Tegin viis, aga need on kõik sutsud. Üks on pisut suurem – Penelope üks kosilane. Teeme neid kolmekesi koos Agur Seimi ja Tarmo Tagametsaga. Neist moodustub tervik. Need kolm kosilast on muidugi seto kontekstis: üks on Putinist, üks Hitlerist ja üks Kim Jong-unist inspireeritud. Mu kosilaserollist rohkem jääb vist meelde üks mu teine roll. Ei ütle, milline. Need, kes nägid, teavad. Järgmisel suvel on uus võimalus vaadata.

Olete õpetanud lavavõitlust. Kui küsida, kuidas „Seto odüsseia“ lavavõitluse tegite, kas siis sellest saab rääkida või kisub liiga abstraktseks?

Töötoa saab minult endiselt tellida. Mustamäe riigigümnaasiumis õpetan lavalist liikumist nüüd juba kolmandat aastat. Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis õpetan näitlemist füüsilise lähenemise kaudu.

„Seto odüsseias“ on kaks võitlus­stseeni. Üks on aegluubis, mis on ideena lahe ja toimib selle peal. On paisutatud üle elu emotsionaalseks, mis on näitlejale lihtne. Lõpuvõitlus leiab aset kaigaste ja päris mõõkadega. Õpetasin selgeks blokid ja löögid ning hoolitsesin, et kõik oleks turvaline ja ka vaatemänguline. Iga kord saime pärast aplausi. Õnneks keegi vigastada ei saanud – see on lavavõitluses esimene reegel.

Kas lavavõitluse puhul võetakse eeskuju ka Hollywoodi filmikaklustest?

Rein Oja pedagoogikaülikoolis õpetades meile filme ei näidanud. Praegu näeb Youtube’is palju kaskadööri- ja kaklus­klippe: „John Wick“, „Ballerina“ … kõik sellised filmid. Lavavõitlus on olemuselt nagu tants. Paaristantsus õpitakse samba või rumba selgeks ja tantsitakse. Lavavõitluses õpitakse samamoodi koreograafiat. Mulle meeldib see, mida Bob Odenkirk teeb filmi „Nobody“ bussi­stseenis. See on lahe! Samuti imetlen „Bourne’i“-triloogia võitlusi. Seal on pikemad stseenid, kus pole montaaži nii väga palju. Päris usutavad.

Mida arvate Artaud’ julmuseteatrist?

Kirjutasin magistritöös, et „Kivid“ (2001) oli üks esimesi VAT-teatri lavastusi, mille kohta võib kasutada mõistet „füüsiline teater“. Seal oli kohti, mida saab iseloomustada julmuseteatri ideedega. Näiteks iseloomustas ühe poisi psühholoogilist piiri peal olekut redeli tippu ronimine, kusjuures teine poiss hoidis redelit ümber kukkumast lõpuks vaid ühe sõrmega. See oli hetk, kui oleksin võinud partneri eksimuse korral tõeliselt viga saada.

„Aadamas ja Eevas“ lasin jumalal tappa naise ja Aadamal omakorda oma looja, et Aadam saaks luua uue maailma, mis oleks vaba vanadest religioonidest.

Kui teater on julm, siis miks näitleja seda teeb?

Ei pea olema julm. See on jälle üks valik, kuidas keegi asju näeb. Mind Antonin Artaud’ mõtted inspireerivad, need on kuidagi lõpuni ausad, aga see ausus ei pruugi igaühele meeldida. Meeldib, kuidas need mõtted on kirja pandud, isegi kui reaalsuses võib-olla ei päde. Need on edasiviivad, neis on mingi liha ja veri, mis on päris.

Kuivõrd olite kursis, et Michel­angelo Antonioni „Blow-up’is“, mille alusel lavastasite oma „Blow-up’i“ (2018), mängis oma aja tuntud modell Veruschka?

Väga hästi olin kursis. Lauli Koppelmaa, kes mängis minu lavastuses Veruschkat, vaatas tema videoid. Lugesin palju selle kohta, kuidas Antonioni seda filmi tegi, andis neile ülesandeid, mis ajasid neid segadusse. Tundsin selles palju ennast ära. Üht videot näitasin näitlejatele palju kordi. Vanessa Redgrave küsib temalt: „Aga kes see mees on, kellega ma voodis olen? Armuke? Minu mees? Ja kes see teine mees on, kes seal piilub?“ Veel palju selliseid küsimusi, kuni Antonioni ütles: „Mina ei tea! Mine lihtsalt mängi. Proovige midagi mängida.“

Millal olete mängitsenud, kui kasutada Komissarovi sõna, etendanud läbielamiseta?

Jälle väga keeruline küsimus. Kui üritada vastata, siis see läheb nii teatri­spetsiifiliseks. Kõik oleneb materjalist: kui tõsine või lihtne see on … mis peaks stseenis olema … Mõnikord ongi vaja üle panna, mängitseda veel rohkem. Mõnikord on see tüütu. Kindlasti on ka minul neid hetki olnud, aga arvan, et need pole meelega minu poolt tehtud, vaid see on olnud lavastaja soov.

Olete mänginud neljas Shakespeare’i-lavastuses. Esitaksin neli arvamist tema kohta. Esimene: Samuel Johnson heitis Shakespeare’ile ette lihtsamate lahenduste valimist.

Isegi „Romeo ja Julia“ pole vist lihtne – korra peol kohtusid, siis ühe korra veel ja juba tapavad end ära. Pigem on Shakespeare’il sees väga peen mõttekäik.

Chaplini arvates rikub Shakespeare’i virtuoossus näitleja vabadust.

Shakespeare’i tekstid ongi nagu perfektsuse treening. Ta võtab kindlasti ära vaba sõnakasutuse … kuigi kogu aeg ei peakski sõna-sõnalt autori teksti rääkima. Seejuures võib väita, et kogu näite­kirjandus on näitlejale ette antud asi, võtab näitlejalt enda loomingu ära. Selle­pärast ma võib-olla teengi palju mittesõnalisi lavastusi. Kurat teab, võib-olla Chaplin kuidagi niimoodi mõtleski … aga mina temaga pigem ei nõustu. Mul on Shakespeare’iga olnud huvitavaid kogemusi, aga ise teda näppima ei kipu.

Shakespeare’i põhjal tehtavad lavastused kipuvad olema suured ja kallid. Lavastate 2026. aasta kevadel muusikali „Romeo ja Julia“.

See pole Shakespeare. Struktuur on küll temalt, aga see oli Andres Dvinjaninovil tema enda kirjutatud uus tekst juba siis, kui seda Eesti Nuku- ja Noorsooteatris 2006. aastal mängiti. Ei pea olema suur ja kallis. See on lavastaja valik. Vaatasin just veebist üht brittide „Romeot ja Juliat“, kus mängisid Jessie Buckley ja Josh O’Connor. See oli geniaalne. Mängivad peaaegu tühjal laval: tugitool ja stange, kus ripuvad riided. Kõik toimub n-ö olematus aegruumis. Lihtsalt inimsuhted. Mingeid kostüüme, mingit muusikat, mitte midagi pole. Paneme Shakespeare’i kuskile laoruumi ja näitlejad lihtsalt mängivad seal. Ideed on vaja.

Ja lõpuks: Shakespeare’i tõlgendused on muutunud väga poliitiliseks.

Jah, „Richard III“ (lavastaja Tanel Jonas) praegu Vanemuises. Ta annab võimaluse näidata, et maailm pole muutunud. See on paratamatu. Kõik, mis oli siis, on praegu samamoodi, ainult sõjariistad on moodsamad. Inimesed on samasugused. Türannid eksisteerivad endiselt.