Anna Tõrvand-Tellmann ja tema inglise kolledž

Hellar Grabbi

  Tallinnas oli 1930. aastatel kaks inglise kolledži nime kandvat õppeasutust. Aeg-ajalt juhtub, et neid aetakse nüüd segamini või neile viidatakse selliselt, et ei saa aru, kumba neist mõeldakse. Üks oli 1932. aastal asutatud Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledž, teine 1936. aastal rajatud Riiklik Inglise Kolledž (RIK). Mõlemad hõlmasid nii algkooliklassid kui keskkooli (ehk gümnaasiumi) klassid. Mõlemas algas inglise keele süvaõpe esimesest klassist. Põhiline erinevus seisnes selles, et Tõrvand-Tellmanni oma oli erakool, RIK aga riiklik kool. Mõlema kooli õppurid kandsid oma eripärast koolivormi. Tõrvand-Tellmanni erakolledž asus Narva maanteel, see hoone on alles (praegu asub seal Tallinna Muusikakool). Riikliku kolledži vana koolimaja Imanta tänaval on hävinud, neile ehitatud uus suur õppehoone Narva maanteel sai valmis 1940. aastal (seal on praegu Tallinna ülikool), kuid RIK ei saanudki sinna sisse kolida, sest nõukogude võimu kehtestamisel suvel 1940 likvideeriti mõlemad inglise kolledžid.

Riikliku Inglise Kolledži kohta on olemas Lauri Vaska raamat “Riiklik Õppeasutus Riiklik Inglise Kolledž” (Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002) ja pikem artikkel (Hellar Grabbi, “Riiklikus Inglise Kolledžis”, Akadeemia 2004, nr 7). Hiljuti ilmus raamat ka Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžist, pealkirjaga “Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail. Raamat Anna Tõrvand-Tellmannist, tema koolist ja tema õpilastest” (Varrak, 2006). Mahuka, 400-leheküljelise teose on koostanud Arvo Jaama, keda abistas töörühm koosseisus Helvi Hödrejarv, Ressi Kaera, Dagmar Normet, Laine Pärloja ja Urve Saari, kõik endised selle kooli õpilased.

Valdavaks muljeks raamatuga tutvudes jääb südamlikkus, millega meenutatakse kooli ning selle asutajat. Anna Tõrvand-Tellmann oli Eesti silmapaistvamaid naisi, lõpetanud Viini ülikooli õigus- ja riigiteaduse alal. Ta valiti 1919. aastal Asutavasse Kogusse, oli Naiskodukaitse ja Kodutütarde rajajaid ja organiseerijaid, tegutses pedagoogina, rajas Eesti esimese inglise keele süvaõppega kooli ja oli selle direktriss. Oli teises abielus kindralmajor Juhan Tõrvandiga. Juunis 1941 mõlemad küüditati. Kindral Tõrvand hukkus vangilaagris, Anna Tõrvand-Tellmann arreteeriti, mõisteti kaheksaks aastaks sunnitööle ja suri ühes Venemaa invaliidide kodus 1953. aastal.

Teine silmapaistev pedagoog selles koolis oli tuntud muusikamees Anton Kasemets, kauaaegne kolledži inspektor ning kooli muusikaelu juht ja lauluõpetaja, keda raamatus kiidusõnul meenutatakse. Kolmandana tõstkem esile õpilaste keskel väga populaarset ja emakeelt õpetanud inglast Roland Sethi.

Inglise luureteenistus saatis sõja puhkedes Inglismaale naasnud Sethi sügisel 1942 langevarjurina tagasi Eestisse, ülesandega õhkida Saksa-vastaste eestlaste kaasabil Tallinna-Leningradi raudtee. Olukorda oli valesti ja naiivselt hinnatud. Omakaitse võttis Sethi Nõukogude parašütisti pähe kinni, ta anti üle sakslastele, nende poolt vihaselt üle kuulatuna pääses ta äärepealt spioonina ülespoomisest, siis aga suutis sakslasi veenda oma koostöövalmidusest ja saadeti pärast loendamatuid seiklusi tagasi inglaste juurde esitamaks Himmleri rahukava Churchillile.

Kogu see põnev lugu on kirjas Sethi eesti keelde tõlgitud raamatus “Langevarjurina Eestis” (Toronto, 1957), mis on ammust ajast ka minu raamaturiiulil. Kuid ma ei olnud varem kuulnud Sethi esimesest, 1939. aastal Londonis ilmunud raamatust “Baltic Corner”, mida Jüri Simm mälestusalbumis refereerib. Selles teoses annab Seth oma silmadega nähtud pildi Eestist. Võiks mõelda selle tõlkimisele eesti keelde, selletaolisi raamatuid võõramaalaste sulest ei ole kuigi palju.

Põhiosa Tõrvand-Tellmanni kooli mälestusteosest moodustavad meenutused koolipäevadest ja kaasõpilastest, kaasa arvatud nende ja enda hilisem elukäik. Mitukümmend elukäiku annavad koondportree 1920. aastate keskel sündinute põlvkonnast, kes pärast rõõmsaid koolipäevi õitsvas Eesti Vabariigis pilluti laiali: küll mitme riigi sõjaväkke, küll vangina itta või põgenikuna läände, elu- ja asupaikadeks ka nii kauged kohad nagu Magadan, Saigon, Wahroonga (Austraalia) ja Lake Tahoma (California). Kuid Rootsi või mujale läände ei mindud “sõja kartuses”, nagu on eksikombel öeldud (lk 160), vaid põgeneti saabuva kommunistliku võimu eest.

Enamik elas siiski kõige raskemad ajad üle kodumaal. Küllap aitas vastu pidada isikliku tubliduse kõrval ka teadmine, et osa oma noorusaega sai veedetud nii toredas koolis, kui seda oli Tõrvand-Tellmanni kolledž. Raamatuga tutvudes hakkab silma omavaheline tugev kambavaim, see vaimsus ja ühtekuuluvustunne, mis koolist kaasa saadi. Endiste õpilaste kokkutulekuid korraldati juba nõukogude ajal ning kokku tuldi arvukamalt ja suurejooneliseltki pärast taasiseseisvumist, näiteks kooli kuuekümnenda ja seitsmekümnenda aastapäeva tähistamisel aastail 1992 ja 2002. Käesolev raamat on selle vaimsuse tõestus ja tunnistus.

Paljudest keerulistest ja traagilistest elulugudest läks eriti südamesse juudi perest pärit 14aastase tütarlapse Ruth Rubini saatus, kelle isa otsustas suvel 1941 mitte koos hirmsate kommunistidega Venemaale põgeneda, pidades sakslasi ikkagi kultuurrahvaks. Seda nad muidugi on, kuid härra Rubinil polnud võib-olla teada Hermann Göringi kuulus ütelus: “Wenn ich das Wort Kultur höre, greif’ ich nach meine Pistole!” Rääkimata natsionaalsotsialistide mõrvarlikust juudivihkamisest, mis, tõsi küll, polnud siis veel oma koletuslikku palet täies ulatuses ilmutanud. Sakslaste Tallinna saabudes selgus tõde. Vanemad jõudsid küll enne nende endi hukkamist tütre tuttavate eestlaste juurde peita, sealt leiti aga Ruth varsti üles ja tapeti.

Sama masendav oli venelaste käes Anna Tõrvand-Tellmanni perekonna saatus, mida kirjeldab tema tütretütar Viive Prees-Sontich. Laps nägi pealt, kuidas ta vanavanemad küüditati, mõlemad hukkusid Venemaal. Ta ema, Anna Tõrvand-Tellmanni tütar, arreteeriti ja lasti vanglas maha. Sama saatus tabas ta isa, Eesti mereväe kaptenmajor Kurt Preesi, kes hukati. Üheksa-aastane Viive pääses seetõttu, et teda ei olnud kodus, kui isa ära viidi. Mida oleks ta teinud ilma isata-emata üksinda Siberis?

Rubini ja Tõrvand-Tellmanni perekonna saatus näitab, kui kultuurselt käitusid venelased ja sakslased Eestis. Inglise kultuuri levitavad kolledžid aga ei tohtinud eksisteerida ei Vene ega Saksa okupatsiooni ajal.

Selles raamatus on muu huvitava seas mulle üks huvitavamaid Arvo Jaama pikk kirjeldus 1930. aastate Tallinnast, keskendusega Kadrioru kandil, kus minagi elasin, jõudes sealt käia kolm talve sõsarkoolis, Riiklikus Inglise Kolledžis. Minust paar aastat vanemana on Jaamal meeles rohkem ja täpsemini, ta on isegi Vabadusplatsilt Kadriorgu viiva trammi kõik peatused üles lugenud. Artikli juures on mitmed ilmekad fotod, näiteks mulle uudsed linnavaated (lk 49, 50, 53), aga ka Ameerikas tundmatu soome kelk, ainuke sõiduvahend, mille juhtimise ma elus ära olen õppinud.

Kaheksa aastat tegutsenud Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžis on õppinud terve rida üldsusele tuntud isikuid, nende seas literaadid Dagmar Normet ja Vahur Linnuste, koorijuht Uno Järvela, filmirežissöör Valdur Himbek, arhitektid Hugo Rennik ja Rein Zobel, kirjanik Erika Esop, muusikateadlane Helga Tõnson, muusika- ja teatrikriitik Vidrik Kivilo, kapitaalteose Eesti monumentidest ja mälestusmärkidest “Kivid kõnelevad” autor Ly Lehtmets, keemik Helvi Hödrajärv, näitleja Eduard Ralja, VEKSA esimees Ülo Koit, arstiteadlane Argo Kõvamees, ajaloolane Heldur Palli.

Raamatus leiame õpilaste nimekirjad klasside kaupa, aga puudub nimede register, mis suuresti raskendab teose käsitlemist. Artiklit kirjutades tuli lugemisel meelde jäänud nime otsides korduvalt läbi lapata mitusada lehekülge. Miks küll soliidne, majanduslikult heal järjel kirjastus nagu Varrak selliselt koonerdab? Eriti kui raamat ilmus Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Tallinna linnavalitsuse toetusel. Toetus sellele raamatule on asjakohane, see tuleks aga kirjastusel kõigiti korralikult välja teenida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht