VAT-teatri mikrokosmose üüratult suur maailm

VAT-teatri kunstiline juht Aare Toikka: „Killuneva globaalküla korinate keskel tõuseb inimlik ja ainukordne kontakt teatris üha enam hinda.“

TAMBET KAUGEMA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VAT-teater alustas eelmisel nädalal tegevust Sakala 3 teatrimajas, kuhu koliti seniks, kuni kestab rahvusraamatukogu remont. Esimese lavastusena teatri repertuaarist jõudis uues mängupaigas publiku ette „Alias“, sellele järgnevad „Faust“, „Toulouse“, „Kauka jumal“, „Tallinnville“ ja „Pál-tänava poisid“. „Romeo ja Julia“ etendamist jätkatakse Vabal Laval ning „Juudit“ jääb sel hooajal veel Kumu auditooriumi. „Esimene päriselt Sakala saali tehtud lavastus „Oidipus. Antigone“, mis esietendus mullu septembris, annab aimu totaalse teatri suunast, mida uues mängupaigas peaksime edasi arendama,“ ütles VAT-teatri kunstiline juht Aare Toikka.

Kui palju erinevad Sakala 3 teatrimaja olud ja võimalused nendest, mida VAT-teater on viimased 20 aastat saanud rahvusraamatukogus tarvitada?

Võimalused erinevad tohutult. Rahvusraamatukogu teatrisaali madal lagi mõjus loomeprotsessile viimasel ajal juba väga rusuvalt. Sealse veidra moega teatrisaali lava oli küll üsna lai, kümmekond meetrit, ent Sakala black box’is tuleb juurde hingamisruumi, kasvab lavastuste vertikaalne mõõde. Lavastused, mis uude ruumi üle kanname, saavad uue energia, ja eks uutele töödelegi annab suur saal mastaapi. Lavastajana kinnitan, et ruumikas saalis on lavastamine palju inspireerivam kui kammerlaval. Ka vaatajakogemus muutub, ses plaanis on väga huvitav jälgida, mis toimub ülekantavate lavastustega uues saalis. Näiteks „Faust“ on mängukavas olnud juba peaaegu kümme aastat ja läheneb sajas mängukord, sada korda publiku ees saab täis ka lavastusel „Alias“. Usun, et neid suuremas saalis vaadata on põnev kogemus.

Kas Sakala 3 teatrimaja kõrval kaaluti muidki mängupaiku, kuhu rahvusraamatukogu remondi ajaks kolida?

Juba 2015. või 2016. aastal oli teada, et rahvusraamatukogu läheb millalgi remonti ning meil on tarvis leida endale uus tegutsemiskoht. Kultuuriministeerium andis lubaduse, et kui VAT-teater peab remondi ajaks oma ruumidest loobuma, siis otsitakse asemele midagi vähemalt samaväärset ja kõneldi ka lisarahastusest. Õhus oli mitu varianti: Märt Meos pakkus esmalt, et VAT-teater võiks tegutseda Vabal Laval, kuid neil polnud anda meie teatri tegevuseks tarvilikku ruumiprogrammi, proovisaali, kontoriruume, laopinda jms. Pikalt tegime koostööd Noblessneri arendajaga, et rajada sinna teatrikompleks, mis oleks aidanud lahendada kõigi teatritegijate kroonilist saalimuret Tallinnas ja loonud VAT-teatrile väga head tingimused. Asi jäi valitseva erakonna kärpekava taha kinni ja nõnda meid suunatigi Sakala tänavale, mis, nagu öeldud, pole üldsegi kehv koht. Me lihtsalt ei osanud Sakala teatrimajaga arvestada, sest sellest pidi ju kujunema n-ö kultuurimaja, kus pakutakse vabadele radikaalidele võimalust teatrit teha.

Kas Sakala 3 teatrimaja puhul on tegemist ühiskorteriga või on VAT-teater selles siiski tuumüürnik?

VAT-teater on tuumüürnik ja see ühiskorter on üsna ruumikas. Teatritegu ühiskorteris on muidugi komplitseeritud, aga kultuuriministeeriumi ja Sakala 3 teatrimaja meeskonnaga on kokkulepe, et selles majas saavad koos meiega töötada ka teised teatrid ja trupid. VAT-teater ei taha midagi omada, me pole kinnisvaraarendajad, vaid sisuloojad. Kokkuleppe kohaselt on maja meie kasutada umbes 70 protsenti ajast ja ülejäänud 30 protsenti jääb teiste päralt. Kui tegemist on teatrimajaga, siis tuleb selles ka võimalikult palju teatrit teha.

Ehkki ühiskorteris mööndusteta teatrit teha ei saa. Sakala 3 teatrimajale oleks kasulik selleks viieks aastaks, mil VAT-teater seal tegutseb, luua kindel teatri identiteet ja kasutada meie teatrit ära, et saada inimesed taas majja käima. Teatri kunstilist juhti ei peeta lihtsalt niisama, tal peab olema oma teatrifilosoofia, mis teistest eristub – see toob publiku teatrisse. Või ei too. Teatrifilosoofia peab olema kõikehõlmav. Lühinägelik on ajavaimu seljas ratsutada ja arvata, et ajavaim on tsirkusetiiger, et plaksutad piitsa ja taltsutad ta ära. Ajavaim on kuri loom, mis lööb aeg-ajalt hambad säärde. Ma ei väidagi, et VAT-teater aja- ja kohavaimuga üldse ei arvesta, aga päris moemehe kombel ei saa teatrit teha. Teater peab püüdlema alati kunstitõe poole ega tohi valida oma tegevuse aluseks hetkelisi väärtusi, ent kunstitõde on oma lihtsuses alati julm.

VAT-teatri kohta on arvatud, et teda iseloomustab mänguline laad, tihti „teater teatris“ võti, lavastustes kasutatakse füüsilist partituuri, mille poolest eristutakse Eestis valitsevast läbielamisteatrist. Esikohal on lugu, lavastused on füüsiliselt nõudlikud, mõttelt kiired ja kujundlikud. VAT-teater on kirgaste lugude teater, pildiline ja tähendusrikas, klassikal on mängukavas alati tähtis koht, samuti nagu eesti algupäranditel. VAT-teatri lavastused on inimestele, keda huvitab mänguline, kujutlusvõime piire kompav teater.

Aare Toikka: „Võõras mure värvikirevatel ekraanidel tungib me ellu sellise jõuga, et kalgistab hinged, mis päris oma muret ei mõistagi enam ära tunda.“

Siim Vahur

Kas mängukoha vahetumisega võib osa VAT-teatri publikust ka kaotsi minna?

Mängukoha vahetumisega, teise ruumi liikumisega muutub palju. Võib ju öelda, et varem mängis VAT-teater rahvusraamatukogus ja nüüd Sakala teatrimajas – mis seal vahet? Aga see pole nii. Võtame kas või Tallinna Linnateatri. Seal, kus kunagi tegutses Elmo Nüganeni väike armas teater, on nüüd püsti kraanad ja mürisevad kopad ning kui ükskord Laiale tänavale kerkibki uus teatrisaal, siis on see hoopis teine Tallinna Linnateater, kõik on muutunud. Ka see VAT-teater, mis tegutses 20 aastat rahvusraamatukogus, on nüüd otsas, ja vähemasti viieks aastaks sünnib uus VAT-teater Sakala teatrimajas, mis kannab ikka VAT-teatri väärtusi, kuid vorm muutub kardinaalselt.

Kas on vaja iga hinna eest tuua publiku teadvusse, et VAT-teater on nüüd Sakala tänaval?

Kindlasti on, muidu ei tallata rada sisse, aga teatri juurde peavad viima inimrajad, teater on tempel. Bertolt Brecht laulab „Vaseostus“ kuidagi nõnda: „Ei ole tähtis, kuidas sa näed välja, vaid mida sa oled näinud ja näitad!“ Elame infomüra maailmas, kus olulise väljavalgustamine nõuab aega ja seetõttu tuleb sõnumid esmalt ruupori abil maailma hõigata, kuid sellest on vähe, sest sõnumeid tuleb ka tuima järjekindlusega korrata, korrata, korrata …

Aga muidugi, deklareerida võib mida tahes, lõpuks loeb see, millise energia suudavad teatritegijad kaduvasse kunstiteosesse sisse panna. Teatrihuvilisi on vähemaks jäänud. Kui 2019. aastal, enne mitmetüvelist pandeemiat (mis pole veel lõppenud), tuli kõigi Eesti teatrite peale kokku umbkaudu miljon ja kakssada tuhat külastust, siis 2020. aastal oli neid kriisi tagajärjel juba poole miljoni võrra vähem. Mullune teatristatistika alles tuleb, aga vaevalt sealtki midagi rõõmustavat vastu vaatab.

Erakordse teatrihuvi taga, mis Eestis on pikalt valitsenud, seisab kõigi teatrite, nii vabatruppide kui ka riigi sihtasutuste, aastaid tehtud suur töö. Kui nüüd oli külastatavuse kukkumine nii järsk, siis võib muidugi Buratino kombel unistada rahapuust, aga tegelikult publik ei tule olukorra normaliseerudes kohe tagasi. Teatri puhul on tähtis harjumus seal käia ning kui see katkeb, siis tagasitee leidmine nõuab palju aega ja tööd. Aga teatrivaldkonnas on lõpuks nii, et muidugi oleme me kõik konkurendid, kuid iga teise teatri õnnestumine rõõmustab mind, sest see on suures pildis ka minu õnnestumine. „Hoiame kokku!“ kõlaks siin minu üleskutse.

Milline on esimene uuslavastus, mis VAT-teatril pärast kolimist uues mängupaigas välja tuleb?

Aasta esimesel poolel, mis on meil praegu veel uude kohta sisseelamise aeg, jõuab Sakala teatrimaja black box’is esmalt lavale kaks lavastust. 7. märtsil esietendub tuntud saksa lavastaja ja näitekirjaniku Roland Schimmelpfennigi näidend „Mesilane sinu peas“, mille lavastab Ago Soots. Lavastus kannab alapealkirja „Lapse argipäev seitsmel level’il“ ja on mõeldud vaatajaile alates 10. eluaastast.

Varemgi VAT-teatris mitu olulise tähendusega lavastust teinud saksa lavastaja Christian Römer toob 22. märtsil publiku ette lavastuse „Woke & vihane“. Teksti kirjutasid Mihkel Seeder ja Sveta Grigorjeva ning sellele eelnes jutuvõistlus ja teemade korjamine. Loo alapeakirjaks kujunes „remix olevikust“, mis määratleb seda lavateost üsna täpselt, sest lavastus peegeldab ajavaimu, mis omakorda murrab ja koolutab peeglit.

Kas pärast rahvusraamatukogu remondi lõppu plaanib VAT-teater sinna tagasi kolida?

Praegu plaanime vähemalt viis aastat tegutseda täie jõuga Sakala 3 teatrimajas. Tõsi, VAT-teatril on rahvusraamatukoguga sõlmitud hea tahte leping ning meid oodatakse sinna tagasi küll. Rahvusraamatukogu renoveerimistööde eskiisprojekti koostamisel saime mõnevõrra juures olla ning öelda, mida meie arvates tuleks nende kolme saaliga, mida teatritegemiseks kasutanud oleme, ette võtta. VAT-teatri lavastusi on mängitud väikeses madalas, ent armas teatrisaalis, pööningul asuvas tornisaalis ning konverentsisaalis, mis meenutab oma imeliku arhitektuuriga nõukogudeaegset parteikoosolekute saali.

Rahvusraamatukogus hakkas meid kammitsema teatrisaali madal lagi, igatsesime ammu heade võimalustega black-box’i. Renoveerimise käigus oleks saanud konverentsisaalist tänapäevase saali, kus saab teha teatrit või näidata filme ja anda kontserte. Paraku muinsuskaitse mingitel põhjustel otsustas, et nii siiski teha ei tohi ja nõnda säilib ka renoveeritud majas parteikoosolekute saal, kus kunstnikul on üsna keeruline midagi mõistlikku korraldada. Seega suurt ja ruumikat teatrisaali raamatukogusse ei tule, küll aga renoveeritakse VAT-teatri vaatajaile tuttav kammerlik teatrisaal ja raamatukogu püramiidkatuse all ehitatakse välja uudselt äge tornisaal.

Millisesse arengujärku on ligi 35aastane VAT-teater jõudnud?

VAT-teater on kunstiliselt küps teater, mil on oma keel, selgelt eristuv omaesteetika. VAT-teater on loopõhine, füüsiline ja nutikas ning hoiab väikese trupiga üleval külluslikku repertuaari. Ja veel – VAT-teater ei ole programmiline, vaid on orgaaniline, oma värvikirevuses ja mitmekülgsuses mahub VAT-teatri mikrokosmosesse üüratult suur maailm.

Miks on teatrikunst tänapäeval vajalik?

Teater on minu meelest kõige vanem kunst, sest kui laps siia ilma saabub ja silmad avab, siis pööravad just muljed ja rollimängud ta maailmapildi pea pealt jalgadele ning jäljendamisvõime toob mustvalgesse maailmapilti värvid. Kunst loob maailma ja kunst on ka ainus, mis suudab maailma piisava veenvusega seletada, sest kunst pole võimalik ilma veata. Kunstiline viga on voorus. Kuivõrd iga maailmaseletus on tahes-tahtmata vigane, siis saab ainult loomuldasa viga sisaldava kunsti maailmakäsitlus olla täiuslik just seetõttu, et ta on vigane. Paradoks on teatri alusvundament.

Me ju teame, et viibime siin Maa peal oma ajarännul igaviku väravate vahel ning see ränd toimub suuresti meelte lõksus. Ebatäiuslik rändaja, kes inimene paratamatult on, leiab endale vigases kunstis kohase peegli. Üheskoos – vigane kunst ja ebatäiuslik vaataja – moodustatakse harmooniline tervik. Teater aitab mõista ennast, seega maailma. Vaid tark, mõistev ja taipav inimene võiks olla kultuurinimene. Aga näeme iga päev, et mõtlev inimene osutub hoopis sõdivaks inimeseks ning armastava inimese koha hõivab keegi võimujanus ahv. Ja ma ei taha solvata ahvi, sest Tallinna loomaaia kadunud šimpans Pinot pidasin aastaid oma sõprade ringi kuuluvaks tegelaseks ja elasin ta elusündmustele ikka kaasa.

Teatril on ühiskonnas empaatia hoidmisel ja kasvatamisel vaieldamatu ja märkimisväärne roll. Teatrisse tullakse mõistma teist inimest mängu vormis. Vaatame neid väljamõeldud tegelasi ja mõistame neid, taipame nende tegevuse motiive, saame teisest aru. Sest arusaamisest on me ühiskonnas puudu ja kaasatundmise kriis võiks olla selle algusjärgus XXI sajandi liignimi. Need arengud seostuvad esmalt muidugi ekraanieluga, ühismeedia mõjuga, võõrandumisega ühiskonnas … Võõras mure värvikirevatel ekraanidel tungib me ellu sellise jõuga, et kalgistab hinged, mis päris oma muret ei mõistagi enam ära tunda. Killuneva globaalküla korinate keskel tõuseb inimlik ja ainukordne kontakt teatris üha enam hinda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht