Väljaheitmine lapsepõlvest

„Mitte midagi“ on rühmalavastus, sest üldine domineerib üksiku üle, rühmaomased tunnused on individuaalsest erinevusest tähtsamad.

ANNELI SARO

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Vanemuise „Mitte midagi“, autor Janne Teller, dramatiseerija, tõlkija ja lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, muusikaline kujundaja Kirill Havanski, valguskunstnik Madis Fuchs. Mängivad Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Jaanus Tepomees, Oskar Seeman, Ken Rüütel ja Kaarel Pogga. Esietendus 3. X Sadamateatris.

Eestlaste suure teatriarmastuse üks allikaid on kindlasti meie haridussüsteem, kus juba lasteaiast peale tutvustatakse lastele teatrikunsti ning koolipõlves harjutatakse teatris käima. Nii kujuneb teatrist elustiili loomulik osa. Mitte kõikides riikides pole see nii, sest haridusasutustel ei ole alati võimalik laste teatripileteid kinni maksta ning koolidel pole õigust lastevanemailt teatripiletite ostmist eeldada. Niisiis tuleb peale haridussüsteemi kiita teatris käimise traditsiooni kestmise eest ka Eesti lapsevanemaid.

Kui vana on laps? Lapsevanema ja Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii liikmena olen viimased kümmekond aastat lasteteatrit järjepidevalt külastanud ning saan seepärast tõdeda, et Eestis on palju häid lastelavastusi, mis meeldivad nii noorele kui ka vanemale publikule. Pean tähtsaks, et lastelavastused puudutaks nii lapsi kui ka nende vanemaid ja õpetajaid, vanavanematest ja vanematest õdedest-vendadest rääkimata, sest siis tekivad neil ühised kogemused ja vestlusaines.

Lastest rääkides kerkivad aga kohe küsimused, kui vana on laps ja millal ta laps enam pole ning millal peaksime rääkima noortest ja noorteteatrist? Otsapidi puudutab see teema ka Nukuteatri värsket nimevahetust Eesti Noorsooteatriks, sest teatri peamiseks sihtrühmaks läbi aja olevat olnud noor vaataja.1 Eesti Noosooteatri kodulehel on lavastused jagatud siiski vastavalt sihtrühmale väikelaste, koolieelikute, koolilaste, noorte ja täiskasvanute lavastusteks.2 Selle info põhjal võib järeldada, et noore vaataja katusmõiste hõlmab ka lapsi.

Kadriliis Rämmann on oma magistritöös „Eesti lasteteatri funktsioonid“ käsitlenud seda teemat ka rahvusvahelisel taustal ning soovitab samuti kasutada nii laste- kui ka noorteteatri kohta mõistet „noore vaataja teater“ või „teater noorele vaatajale“.3 Rämmanni uurimuses välja toodud noore vaataja sihtgrupi klassifikatsioon langeb üldjoontes kokku Eesti Teatri Agentuuri omaga: väikelapsed (0–5), lapsed (6–11), teismelised (12–16), noored (17–20) ja täiskasvanud (21+).4 Aastail 2017–2019 esietendus Eesti teatrites 6 väikelastele, 92 lastele, 23 teismelistele (neist kolm Eesti Tantsuagentuuri ja kolm Vene teatri lavastust) ja 46 noortele suunatud lavastust. See statistika toob kujukalt välja, keda silmas peetakse, kui tehakse lavastusi lastele või noortele.

Keerukas teismeliseiga. Probleeme nii teoorias kui ka praktikas tekitab selle skaala algusosa. Kuigi ka Eestis on tehtud juba esimesi lavastusi kõige väiksematele, nn prototeatrit, siis enamik lastelavastusi on sobilikud ikkagi alates kolmandast-neljandast eluaastast. Tegelikkuses võib teatrisaalis aga näha inimesi vanuses 1–90 eluaastat. Selle üle võib teoretiseerida, kas teatriarmastuse edasiandmine koos emapiimaga on inimesele endale tarvilik ja ülejäänud publikule vastuvõetav, kuid selle vastu on raske võidelda, sest teatrikülastust käsitletakse tihti kui pererituaali.

Ursula-Marie (Maarja Johanna Mägi, esiplaanil) jääb meelde füüsiliselt ja vaimselt hapra ilusa tüdruku tüüpkujuna.

Heikki Leis

Teine keeruline periood noore vaataja vanuseskaalal on teismeliseiga ehk aeg, mil ei olda enam laps ega ka veel täiskasvanu. Leiab aset füüsiline ja psühholoogiline väljaheitmine laste maailmast: senised lemmikud, sh lasteteater, kaotavad oma tähtsuse ja tähenduse ning uued väärtused tuleb alles leida. Kuidas kõnetada sellist vanusegruppi, see on proovikivi nii vanematele, õpetajatele kui ka kunstnikele.

Kui noortele vanuses 17–20 eluaastat sobivad ka täiskasvanute lavastused, siis teismelistele üldiselt mitte. Eesti teatrid on püüdnud teismelisi enda juures hoida muusikalide, krimilugude ja probleemlavastustega (teemadeks kiusamine, alkohol, narkootikumid, vanemate lahutus, lähedase surm jms), aga ikkagi on neile mõeldud repertuaar kõhnuke, nagu näitab juba jutuks olnud statistika.

Ivi Lillepuu Viljandimaa gümnaasiumiõpilaste küsitlusest tuli välja, et noored pigem ei soovi laval näha elust tuttavaid probleeme, vaid otsivad teatrist kaasa­elamist võimaldavaid (armastus)lugusid ja positiivseid elamusi.5 Üks põhjusi on siin kindlasti see, et teismelised ei suuda kunsti puhul eristada omaenda tõelisi ja kunstiteose tekitatud estetiseeritud tundeid nii hästi nagu täiskasvanud, s.t nad võtavad kunsti vastu sama spektri kaudu kui tegelikke sündmusi.6 Kas sellest võib siis järeldada, et teismelistele pakub huvi vaid eakohane meelelahutus, näiteks komöödiad, muusikalid ja melodraamad? Loodan siiski, et mitte.

Mitte midagi“ Vanemuises. Selle essee algimpulsiks, mis innustas mõtlema teismelistele ja neile mõeldud teatrile, oli hoopis üks piiripealne juhtum: taani kirjaniku Janne Telleri noorsooromaani põhjal tehtud lavastus „Mitte midagi“ Vanemuises. Oma repertuaariloetelus ei ole teater paigutanud selle lastelavastuste kategooriasse, vaid draama alla ja märkinud, et lavastus on soovitatav alates 14. eluaastast.

Kuna tegelasteks on seitsmenda klassi õpilased ja lavastus kujutab noorte inimeste väljaheitmist selgete reeglite ja tõdedega laste maailmast, siis võiks see hästi sobida teismelistele ja noortele. Kahel nähtud etendusel oli saalis igas vanusest vaatajaid, ent publik oli kindlasti keskmisest noorem ning kurjast viirusest hoolimata ei ole klasside ühiskülastusedki haruldased. Peale selle on Vanemuine korraldanud etendusjärgseid vestlusi, „kus lavastuse temaatikat süvitsi valdavate ekspertide abil on võimalik ühiselt nähtu üle arutleda, avaldada arvamust ning püüda leida vastuseid tekkinud küsimustele“.7 Täiskasvanud vaatajatele teatrid sellist tõlgenduslikku abikätt enamasti ei ulata. Arvestades seda, et nii Eestis kui ka lähiriikides on lapsevanemad püüdnud oma võsukestele pakutavat kunsti tsenseerida ning et kunst võib olla ka tegevuslikuks eeskujuks, siis on teatri selgitav ja maandav hoiak kindlasti õigustatud.

Millest siis selline ettevaatlikkus? Telleri romaani tegevus toimub Taani unisevõitu väikelinnas, kus üks poiss, Pierre Anthon ronib ploomipuu otsa ja hakkab sealt kuulutama nihilistlikke tõdesid, et kõigel pole mingit mõtet ja tähendust. Vaevalt et ta oli tutvunud Friedrich Nietzsche või mõne hilisema filosoofi teostega, pigem oli see lihtne eksistentsiaalne äratundmine, milleni nii mõnedki meist on elu jooksul iseseisvalt jõudnud.

Pierre Anthoni klassikaaslased tõlgendavad tema käitumist algul provokatsioonina ja püüavad poisile tõestada, et ta eksib, ohverdades ehk ära andes asju, mis on neile olulised. Asjadel iseenesest polegi ju mingit muud tähendust kui see, mille üksikult või kollektiivselt anname. Kuid selle tõdemuseni ei jõua noored kiirelt, panused järjest tõusevad, Pierre Anthon ja tema postulaadid ununevad, tekib vajadus üksteisele tekitatud valu eest kätte maksta ja mitte näidata välja oma nõrkust ning seepärast ei julge keegi seda valuringi ka katkestada. Väga karm lugu, millel pole õnnelikku lõppu, sest viimased sündmused on fataalsed.

Eugen Tambergi must abstraktne L-kujuline lavakujundus on iseenesest efektne installatsioon. Horisontaalteljel kujutatakse peamiselt kaht tegevuskohta: kooli – ülestõstetud põrandaluukide all paiknevad koolipingid – ja saekaatrit, mille tagaseinas asub sambana kõrguv ohvrialtar. Seega ei mingit ploomipuud ning isegi Pierre Anthon on kõigest hääl, mis võib tulla ploomipuu otsast, aga sama hästi ka teismelise mõtetest. Mängida tühjal laval ilma vaheajata tund ja 45 minutit ei ole noortele näitlejatele lihtne ülesanne, seda eriti saekaatri stseenides, mis kipuvadki kohati kujunema staatiliseks kõneteatriks.

Selles estetiseeritud ruumis on oma osa värvisümboolikal, sest kõik ohverdatud esemed muutuvad mustaks, sulavad üheks altariga, aga kaotavad ka oma materiaalse identiteedi ja tähenduse. Kõige eelkirjeldatu taustal torkavad silma tegelaste hallikassinistes ja beežides toonides vanamoodsad koolivormid: tüdrukute pihikseelikud, ranitsad, eriti aga poiste traksidega põlvpüksid ja valged põlvikud. Võib mõista lavastaja ja kunstniku taotlust luua laval kujutatava suhtes aegruumiline distants, mingi fiktsionaalne võõritus, mis takistab nähtut üks ühele nüüdis-Eestisse üle kandmast, kuid kostüümid kindlasti lõhuvad lavakujundusega loodud esteetilist koodi.

Mängida tähendust ja kaotusvalu. „Mitte midagi“ on lavakunstikooli XXIX lennu viie näitleja esimene kollektiivne töö Vanemuises pärast lõpetamist. (Lena Barbara Luhsele küll juba viies roll selles teatris, Maarja Johanna Mägi ja Ken Rüütel mängisid aga ka Vanemuises valminud diplomitöös, kursusekaaslase Elise Metsanurga lavastuses „Laul õnnest“.) Lavastaja Johan Elm on noored selle tööga kohe tõsiselt proovile pannud, sest nagu öeldud, tühi lava, kõigil ühetaolised kostüümid, kõik peaaegu kogu aeg laval, kõigil sama tegevuslik ülesanne – mängida tähendust ja kaotusvalu, ning seda gradatsioonis.

Kui laval on kuus tegelast ja igaüks neist ohverdab vähemalt kolm asja, siis peaks vaataja nägema kaotusvalu umbes 18 korda. Kui valu ei ole, ei ole ka tähendust. Esiteks ei ole ma üldse kindel, kas eestlase tundelaad ja kehtiv sotsiaalne norm üldse lubab valu väga variatiivselt ja seejuures usutavalt välja mängida. Romaanis on palju nuttu, lavastuses allaneelatud leina. Igal juhul mulle olid tegelaste emotsioonid lavastuse esimeses osas liiga leiged, välja mängimata, sest näitlejad ei täitnud peale kannatamise mingit tegevuslikku ülesannet. Õnneks värvis emotsioone delikaatselt ja vahelduvalt muusikaline kujundus.

Teiseks muudab ühe võtte (ohverduse) ja emotsiooniga (kaotusvalu) mängimine lavastuse dramaturgiliselt etteaimatavaks ja vaataja tuimaks, seda isegi emotsionaalse loo puhul. Võib-olla oleks sellest hädast päästnud ohverduste arvu kärpimine, mis oleks võimaldanud mängida iga akti suureks ja psühholoogiliselt tähenduslikuks. Seega näitlemise kunst kahjuks selles lavastuses õide ei puhkenudki.

Viimane väide ei käi aga Jaanus Tepomehe kohta, kelle kogemus oma rollimaailma kehtestamisel jäi juba esietendusel silma. Muidugi, tal on ka tänuväärne roll mängida erinevust – nohikust oivikut, usklikku noormeest. Tepomehe pingestatud kohalolu ja vaoshoitud energiatase erinevad lavastuse alguses silmanähtavalt klassikaaslastest, kuid teiste ideedega kaasa joostes muutub nii tema keha kui ka keel ja meel ning ta hakkab sulanduma massi. Psühholoogiliselt kõige huvitavam ongi selle tegelase kõikumine rühmaidentiteedi ja omaenda tõekspidamiste vahel.

Rühmalavastus. „Mitte midagi“ on rühmalavastus, sest üldine domineerib üksiku üle, rühmaomased tunnused on individuaalsest erinevusest tähtsamad. Kuna tegemist on romaani tihendatud dramatiseeringuga, siis on lavastaja lasknud tegelastel vahetevahel stseenist välja astuda, et olukorda ja teisi tegelasi kommenteerida. Nii saabki vaataja suurema osa tegelasi individualiseerivast infost mitte näitlejate mängust, vaid neist kommentaaridest.

Siniste juustega Agnes (Lena Barbara Luhse), tugev, söakas, kuid sissepoole elatud tundeilmaga paistab ülejäänud seltskonnas kõige rohkem silma, sest tema ei taha sulanduda massi, tal on oma selged eluplaanid. Otto Ken Rüütli kehastuses jääb meelde juba eripärase füüsisega, peale selle muidugi rolli­atribuudid: lapsendatud poiss, kes istub tagapingis ja püüab vaikselt koolitööst eemale hoida.

Teistega on natuke keerulisem. Kuna näitlejannasid on laval ainult kaks, siis Agnese satelliit Ursula-Marie (Maarja Johanna Mägi), jääb meelde füüsiliselt ja vaimselt hapra ilusa tüdruku tüüp­kujuna. Esimesel vaatamisel sulasid kaks tegelast – Jon Johan (Oskar Seeman) ja Karl (Kaarel Pogga) – olemuslikult peaaegu kokku, sest esindasid mõlemad tublisid koolipoisse. Elu ja teatri paradoks – korralikud inimesed pälvivadki vähe tähelepanu.

Kuigi kõik kunstilised valikud end minu meelest lõpuni ei õigustanud, rõhutan siiski selle lavastuse suurimat väärtust – uudset ja keerulist materjalivalikut, mis puudutab nii noort kui ka täiskasvanud vaatajat, ning seda ilma otsese moraaliloenguta, vaid mõtlema ja vestlema õhutavalt. Tõsi, ka „Mitte midagi“ on probleemlavastus, kuid selles ei tegeleta teismeliste tavapäraste moraaliprobleemidega, vaid käsitletakse keerukaid eksistentsiaalseid ja filosoofilisi teemasid.

Šokiesteetika à la in-year-face-teater, mida tihti ka noortelavastustes kasutatakse, tekitab alati elavaid arutelusid selle eesmärkide üle. Siinse teema ja siht­rühma puhul on šokiesteetika igal juhul omal kohal, sest nüüdisaegse kultuuritarbija küllastumusest ja teatud küünilisusest ongi väga keeruline läbi murda, et teda oma sõnumi ja maailmavaluga kõnetada. Lavastajale ja trupile on selle lavastuse pealisülesanne elulise tähtsusega – kas kunstil on mingit tähendust või mitte?

1 Vt https://www.eestinoorsooteater.ee/et/uudis/nuku-teater-kannab-uuest-hooajast-eesti-noorsooteatri-nime

2 Vt https://wwwestinoorsooteater.ee/et/lavastused

3 Kadriliis Rämmann, Eesti lasteteatri funktsioonid. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2016, lk 12.

4 Vt https://statistika.teater.ee/stat/stat_filter/show/productionsTargetGroup

5 Ivi Lillepuu, Gümnasisti teatrihuvi ja seda mõjutavad tegurid Viljandimaa näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2011, lk 42.

6 Henri Schoenmakers, The Pleasure of Sorrow / Die Freude am Kummer. – Performance Theory. Advances in Reception and Audience Research 1. Utrecht: Instituut voor Theaterwetenschap, lk 117–149.

7 Vt https://www.vanemuine.ee/repertuaar/vestlusring-mitte-midagi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht