Unistustel on oht täituda

Ugala lavastuse „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“ teeb meeldejäävaks eeskätt näitlejate vaimustunud ja revüülikult hoogne mäng.

ENN SIIMER

Ugala teatri „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“, autorid ja lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, kunstnik Liina Unt, valguskujundaja Sander Aleks Paavo, helilooja ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Jaana Kena, Laura Kalle, Martin Mill, Ringo Ramul, Tarvo Vridolin, Peeter Konovalov ja Aili Nohrin. Esietendus 30. XI 2019 Ugala väikeses saalis.

Tartu Vanemuine ja Viljandi Ugala tõid peaaegu üheaegselt vaatajate ette tähtpäevalavastuse: Vanemuine teatrisaaga „W“, mis on pühendatud Eesti rahvusliku teatri ja Vanemuise enda 150. aastapäevale, Ugala aga oma teatri 100. hooaja tähistamiseks lavastuse „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“. Tähtpäevalised mõlemad, kuid nii mõttelt kui ka teostuselt vägagi erisugused.

Vanemuine on püüdnud hõlmata kogu oma ajalugu, täpsemalt selle võtmetähendusega momente 150 aastal, ning kaasanud lavastuse ettevalmistusse ja teostusse suure meeskonna nii teksti autorite kui ka esitajatena. Suurejoonelises lavastuses on esindatud teatri kõik lavažanrid, kaastegev on täiskoosseisuline orkester. „W“ on kahtlema mastaapne ettevõtmine, kuid psühholoogliste pärlitena jäid sellest eeskätt meelde Aivar Tomminga, Küllike Saldre ja Merle Jäägri osatäitmine.

Ugala haare on tagasihoidlikum ja lavastuslikult kammerlikum: käsitletud on vaid teatri ajaloo algperioodi üht hooaega, aastaid 1936 ja 1937. Selleks on andnud oivalise võimaluse teatri arhiivis leidunud päevaraamat, mis sisaldab tollase dekoraatori Juhan Kangilaski1 šarže ja vemmalvärsse.2 Sellele, aga ka omaaegsetele ajalehtedele tuginedes on teatri dramaturgid Liis Aedmaa ja Laura Kalle koostanud (olles seejuures ka lavastajad) väikesearvulise trupi tarvis lavakompositsiooni, mida mängitakse Ugala väikeses saalis.

Lavastus lõpeb suure unistusega, metseenilt saadud uhke boa kollektiivse matmisega teatrikirstu. Unistusega, et kunagi kerkiks teatriseltsile Ugala Valuoja kaldale suursugune hoone.3 Viljandi linn ning noore asjaarmastajaliku Ugala trupi eluolu ja saatus ongi lavastuse keskmes. Tegelased on laval oma pärisnimega. Lavastuse isikustamata peategelaseks kujuneb aga Viljandi. Isegi sedavõrd, et tekib kahtlus, kas neile, kes pole viljandlased, ei jää lavastus ehk kaugeks. Pidades silmas vaatajate reaktsiooni ja juba ilmunud arvustusi, võib öelda, et seda siiski juhtunud ei ole: arvustused on olnud kiitvad, teinekord vaimustunudki.

Linna kujund jääb meelde. Publikule näidatakse linna kaardilt maamärke, mis olid olulised tollal, kuid on seda ka praegu. Vaid üks selgitus: Ugala tollane trupp oli 1937. aastal sunnitud esinema Seasaare kõrtsi teisel korrusel, mitte oma esialgses asukohas, Koidu seltsi­majas, mida paljud vanemad viljandlased peavadki teatrihooneks. Seepärast on tagaseinal leidliku kujundina kasutatud Koidu seltsimaja saali pilt eksitav.

Kuigi Viljandi ja ajaleht Sakala on lavastuses tähtsal kohal, tõstab näitlejate mäng lavastuse provintslikkusest kõrgemale, pannes publiku mõtlema teatri rollile ning näitlejate elule ja unistustele palju laiemas mõttes.

Kõik näitlejad (Laura Kalle, Ringo Ramul, Tarvo Vridolin, Jaana Kena ja Martin Mill) peavad olema korraga näitlejad, lauljad ja tantsijad ning esitavad oma rolle nakatava kaasaelamise ja säraga.

Heigo Teder

Ent unistused ongi täitunud: Ugalale on ehitatud uus maja, seda küll juba nõukogude ajal. 1981. aastal avati see pidulikult uue peanäitejuhi Jaan Toominga lavastusega „Rahva sõda“. Taastatud iseseisvuse algaastatel, kui teatrikülastused olid kogu riigis madalseisus, tekitas maja ja saali suurus probleeme ning ei puudunud palju, et teatrist oleks saanud suursugune automüügisalong. Nüüd võib muidugi selle üle muiata, sest Ugala on nii teatrina kui ka ürituste toimumispaigana end igati õigustanud. Linna suurusest ja teatri vajadustest lähtuvalt võiks suur saal ju väiksemgi olla, kuid kui riiklikele suur­üritustele mõelda, on see täiesti omal kohal.4

Kuid siis, hooajal 1936/1937, mida on käsitletud lavastuses, olid lood hoopis teised. 1920. aastal moodustunud trupp, mis andis etendusi esialgu Koidu seltsimaja saalis, oli selleks ajaks võlgade ja kõrge rendihinna tõttu sunnitud minema üle Seasaare kõrtsi, kus võimalused olid kasinad ning proove ja etendusi segas alt pidevalt kostnud kõrtsi­lärm.

Ajastukohast meeleolu hakatakse looma juba enne etenduse algust vaatajate manitsemisest olla nii etenduse ajal kui ka vaheajal kõigiti viisakas. Tavaliselt on teatrites meeldetuletus mobiiltelefon välja lülitada nii nahkne, et paljudel jääbki see tähele panemata.

Lavastuse „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“ teeb meeldejäävaks eeskätt näitlejate vaimustunud ja revüülikult hoogne mäng. Etenduse alguses näeme truppi talvekülmas raudteevagunis külalisetenduste aegu. Tõepoolest, kogu selle seltskonna (või suguharu, nagu nad end ise nimetavad) eluvõimalus ei sõltunud niivõrd pakutava kunsti tasemest, vaid oskusest leida võimalusi meelepärase tegevusega ära elada, üüri ja muude kulude katmiseks end vee peal hoida. Meelepärane tegevus tähendas näitlemist, andumist omakeelsele teatriharrastusele. See oli iseloomulik nii Vanemuise kui ka Ugala seltsi esimeste kümnendite tegevusele, mida võib võrrelda praeguste harrastusteatrite omaga. Palgast ei saanud ju rääkida. Kui see suguharu suutis tollal ellu jääda ning oma ideid ja unistusi hoida, elab see tõesti jätkuvalt ega suregi.

Teatritrupid on alati tegutsenud – ja mitte ainult Viljandis, ja mitte ainult siis – ikka mingil määral omaette vaimse perekonnana, tõepoolest mingi korporatiivse suguharuna, kus kehtivad omad reeglid ja käitumismallid. Sellise suguharu liikmeks saada pole tänapäevalgi sugugi kerge ja veel raskem on tulla sealt tagasi argiellu – suguharu vaimsusest polegi nii lihtne loobuda. Panso on öelnud, et kes teatri jaoks sündinud, jõuab varem või hiljem ikka sinna. Küllap annab Ugala lavastus vaatajalegi ettekujutuse, mida kujutab endast teatrimaagia siseilm oma rõõmude ja valuga.

Omajagu romantiline on just teatri algusaeg, kui inimesi hoiab koos müstiline ühistegemise vaimustus ja näitlemine ise, suutlikkus särasilmil esitada ka vaimuvaeseid kupleesid ja teatritükke. Olgu pealegi, et kõige vajaliku muretsemiseks tuleb teha reklaame ja võtta ette igasuguseid muid pisut sisse toovaid tegemisi – eks ole see nii ju tänapäevalgi. Etendusel näeme lavastuse autorite ja trupi fantaasiarikast raadioreklaami, kuigi teame, et vähemalt kohalikku raadiot tollal polnud ning vaimukalt ette loetud tekstid pärinevad ajalehest Sakala. Tore, et need on just kohalikud, Viljandi linnaga seotud reklaamid. Trupp vahendab need vaimukalt (märkimata ei saa jätta näitleja häälepaelte kaitseks suitsureklaami, mille Jaana Kena esitab Anu Lambi võluva intonatsiooniga).

Mis on see, mis annab näitlejatele ka rasketes oludes sisemise jõu ja energia, köidab vaatajaid ja paneb nad unustama eluraskused kõikidel aegadel? Ugala lavastus ongi pühendatud just sellele raskesti sõnastatavale nähtusele. Kõik näitlejad (Jaana Kena, Laura Kalle, Tarvo Vridolin, Martin Mill ja Ringo Ramul) peavad olema korraga näitlejad, lauljad ja tantsijad ning esitavad vahelduvaid rolle nakatava kaasaelamise ja säraga.

Lavastuses ühtse hingamise loomisel on näitlejatega võrdselt tähtis ka muusika autor ning kogu etenduse vältel laval musitseeriv ja kord-korralt ka tegevusse haaratav, kuid rangelt neutraalsena püsiv Peeter Konovalov. Laulud ja kogu muusikaline kujundus on tähtsal kohal ning eriti ilmekalt väljendavad seda Laura Kalle ja Jaana Kena. Omal kohal on ka näitlejate hetkelised hüpped hilisemasse aega, nagu näiteks Tarvo Vridolini rekvisiidikastist haaratud parukalt loetud viide, et see kuulub Rein Malmstenile. Ka kõige lihtsamast lorilaulust saab tänu näitlejate täpselt välja peetud pausidele ja psühholoogiliselt ilmekale esitusele midagi meeldejäävat, nagu juhtus näiteks „Puhviku lauluga“.

Elusaatus pildus tollased ugalalased, aga tegelikult ju kõik eestlased mööda ilma laiali, kuid unistused jäid.

1 Kunstiteadlase ja -ajaloolase Jaak Kangilaski isa.

2 Põgusa ettekujutuse neist saab teatri ajaloole pühendatud raamatust „Ugala aja lugu. Kirja pannud Helle Lepik“ (Ugala, 2006).

3 Unistus oli peaaegu täitumas 1937. aastal, kui arhitekt Eugen Sachariaselt telliti sihtasutuse Viljandi Teatrimaja uue teatrihoone visand. See visand (viidatud raamatus lk 56) oli tõepoolest suurejooneline ning vastas tolle aja arhitektuuristiilile. Unistus jäi muidugi täitumata õige mitmel põhjusel, kuid ka seetõttu, et majandusministeerium ei pidanud kohaliku tähtsusega ehitust riigi toetuse vääriliseks. Unistus ning isegi asukoht jäid sellegipoolest viljandlaste südamesse.

4 Ei pääse kiusatusest meenutada, et uue Ugala projekti arutamisel tollases teatriühingus võitles Kaarel Ird skeptikutega, väites, et Vanemuise kogemuste põhjal on Ugalal vaja kindlasti mitte vähem kui 600 kohaga saali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht