Pildikesi elust Elevandi kõrtsis

Vaatajale mäng meeldis, oli äratundmisrõõmu, viiteid ajalukku, esoteerikahõngu, pisike doos moekat gei- ja doonoremateemat ning õnnelik lõpp.

MARIS JOHANNES

Vana Baskini teatri „Elevandi kõrts“, autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Neoon Must. Mängivad Tõnu Oja, Terje Pennie, Katariina Ratasepp ja Märt Koik. Esietendus 1. VII Jäneda Pullitalliteatris.

Kuidas kirjeldada elevanti? See vana nali, et ühele satub käe alla jäme jalg, teisele pihku pikk saba, kolmandale liikuv lont. Kuidas tervik sedaviisi kokku panna, et loom elevanti meenutab, selles on küsimus. Elevandinalja võtmes uurin Gerda Kordemetsa looma. Kui lont jätta tänapäeva nuhutama (sissejuhatus ja lõppsõna), siis lool on neli kepsakat jalga: 1941, 1915, 1905 ja 1900 – XX sajand toimib.

Kuna lugu jutustatakse meie ajast mineviku poole sammudes, tekitab see mõnusa intriigi. Peab tähelepanelik olema, kes on kes. Ahaa, siin on see noor Ants, kes eelmises pildis vana­mehena sõtta läks, ah nii ta sattuski siia kõrtsi. See, kes elab täisverelist elu aastal 1941, mäletab hästi, mis juhtus 1900. Isegi sajandi keskel sündinule on vana­vanemate ja loetud raamatute kaudu XX sajandi algus täiesti hoomatav ning seda näitab oivaliselt ka „Elevandi kõrts“. Kompositsioon toimib ja neli jalga käivad ühes rütmis.

Põhjasõja ajas peaks olema loo ots või algus, aga seda isepäist saba pole autor tööle saanud. Teksti ei silu ka lavastajakäsi. Kui igas eelnenud jutupunktis on näitlejad pakkunud välja mõnusad karakterid, siis 1700. aastate algus oleks nagu ümberjutustus. Servapidi meenutas Juhan Peegli novelli „Väekargajad“. Vaatajat lõbustati rootsi-eesti segakeelega. Autorit näikse kannustavat lapsemeelne soov tuua kena kingitus 300 aasta tagusest ajast meieni, aga konstruktsiooni on palju selles õnneliku lõpu ihaluses. Kas kulus kogu aur eelmiste osade kirjutamise-lavastamise peale või ülehindas autor oma ajalootaju? Oli ju lubatud argiajalugu. Ja siis tolksti on kuningas külatanumal – see eeldaks pisut isepäisemat dramaturgiat kui „Elevandi kõrts“ pakub. Klišeekõrvad hakkavad laperdama.

Olgu vastukaaluks kirjeldatud kõige meeleolukamat aastakäiku Elevandi kõrtsis. See on sissevaade 1900. aastasse, kui keisririik kehtestab viinamüügi monopoliõiguse ja kõrtsirahvas peab hakkama oma viinavarusid peitma. Tekstis on leidlikkust ja mängus hoogu. Terje Pennie saab korraks välja oma ema-elukorraldaja-kodunõia rollist ja teeb oivalise napsulembese karskus­liikumise tegelase. Kõrtsirahvas on ka vaatamist väärt, nii tüdinud vanamutist, aga valevagatseja peab juua saama, viin peab peidetud saama ja surnud vanaema maetud.

Naised hoiavad (aja)lugu koos. Kui naised on noored, siis on neil titt rinde all või passivad nad parajasti peigmeest. Kui naised on vanad, nad loitsivad ja ravivad. Mehed pigem tulevad ja lähevad. Meestel on soovid ja tahtmised, ent naine valib, kelle tema võtab.

Aga pidama jäävad ainult need, kellel nimeks Ants. Seejuures ühtegi jõulist kõrtsimeest meile ei näidata, tema ei mahu selle loo mustrisse, kenaks motiiviks jääb Antsude rida. Naiste nimed on läbi aegade Pääsu ja Ing. Kord on Pääsu noor ja Ing vana ja siis jälle vastupidi. Nii on mul meeles. Millegipärast pole seda naiste rida jätkatud tänapäeva. Järje­pidevus on katkenud, mingeid juhuslikke viiteid ja ettemääratust pole naiste osas antud. Küll aga jääb Ants ikka Antsuks.

Aasta on 1900. Terje Pennie teeb oivalise rolli: karskusseltsi Truudus napsulembene esinaine Mustaaugu Päiv.

Teet Malsroos

Meie aja Ants saab päranduseks vana kõrtsi. Ta on selline tüüpiline entusiast, kes ideest süttib, aga varsti tüdib ja läheb uut asja ajama. Hetkel on ta väga hakkamist täis. Meie aja Antsu mängib Tõnu Oja ja teeb vägeva soolo. Pereliikmete skepsis saab lämmatatud, piisab kellelgi vaid suu lahti teha, kui Ants neist lihtsalt oma emotsiooniga üle vurab. Järgmises stseenis on Tõnu Oja tossike, ärapõlatud omaaegne kosilane, kes kättemaksuks tuleb kõrtsiemandat küüditama. Võimukas emand (Terje Pennie) ja tema küüditaja väärivad teineteist ning mängus on kõvasti koomuskit. Kuhu küll need teised aastakäigud veel mahuvad, kui alguses nii kõvasti pasunat puhuda, on segadus vaataja peas.

Eesti ajaloos tehakse veel paar peatust. Minnakse Esimesse maailmasõtta ja seejärel näidatakse, mis juhtub, kui mõisad põlevad ja saksad surevad: algab peks mõisatallis ja suur hala. Kompositsioonilt sobivad need lood Elevandi kõrtsi pildiketti. Aga kui tuli stseen kõrtsielu enda ajaloost ehk monopoliseaduse väljakuulutamine, siis tabas mind kuri mõte: oleks tahtnud rohkem näha kõrtsielu poolt kui suurt ajalugu. Muidugi sõidab suur ajalugu meie kõigi elulugudesse, aga seal elus on ju midagi veel.

„Elevandi kõrtsi“ puhul on autor ise tunnistanud oma huvi loitsude ja maagia vastu. Tekstile on see lisanud mõnusa mündi. On ikka nõiasõnad ja uskumused meie esiemadel! Kui surnu on majas, et tohi asju õigete nimedega nimetada, nii saab lehmast elevant – lõbus fantaasia igatahes. Auraaugud jm tänapäevase new age’i oleksin oma aruga välja toimetanud.

Kui Terje Pennie mängida on nõiamoorid, vanad kõrtsinaised ja roosiks tordi peal purjakil karskusseltsi memm, siis Katariina Ratasepa töö on olla lapsnaine, pruut, lapseootel. Raseda roll pole teab mis atraktiivne, olgu siis tänapäeval või sada aastat tagasi. See, kui tütarlapsel tiivad kasvama hakkavad, kui nad liiga head ja ilusad on, no selle koha peal tundsin vaatajana endas küünikuseemet idanemas. Kes saab aru, see saab. Huvitav, missugune oleks Ratasepa mängitud vanamutt, karakterimõnu oli aimata 1900. aasta matuseagoonias lastetu perenaise rollis.

Märt Koik mängib Antsu-nimelisi sulaspoisse, tulevasi peremehi, mängib noort väekargajat, kellest saab alguse Antsude sugu Elevandis. Mis tal muud üle jääb, kui olla armunud, kannatada, alluda käskudele. Kõige rohkem on meeles tema mängitud hüsteeriline sõjahirm. See ei ole peremehe tüüp. Selleks on vaja naist nagu Kõrboja Anna, kes temast peremehe kasvataks.

Kunstnikutöö on teinud Neoon Must. Vägev pseudonüüm, selle eest võiks teatriauhinna saada. Kujundus on mängutasandil delikaatne ja funktsionaalne. See, mis parsil toimus, jääb veidi hämaraks. Mingi neoonroosa karu­kehaga objekt kumab vaataja pea kohal ja rippuvad sinised sildid – loitsusõnadega vist. Keisri-kuninga kaksikpilt kõrtsitoa seinal – sellest tõusis küll jutulõbu, aga maakõrtsi see nali vist ei kuulunud Põhjasõja päevil.

Muusikaga on keerulisem. See, mis autorit on kavalehe järgi vägevasti kõnetanud, jääb minule kaugeks ja fännilisti ei kuulu. Võib-olla just seetõttu tajusin emotsionaalseid paisutusi. Kõhklusi ja kahtlusi tekitas ka tänapäeva tagasi­tulek. Võeti mängu geiteema, mis andis Tõnu Ojale võimaluse paariks kelmikaks misanstseeniks. Mina tegelesin hoopis küsimusega, kas Eestis on doonorema teenus juriidiliselt aktsepteeritav. Ja küsimuste küsimus, milleks seda veel vaja oli eesti kõrtsiloo seisukohalt. Miks ei võiks laval olla lihtsalt noorpaar, kes on lapseootel, et sünnitada uus Ants.

Vaatajale mäng meeldis, oli äratundmisrõõmu, viiteid ajalukku, esoteerikahõngu, pisike doos moekat gei- ja doonor­emateemat ning õnnelik lõpp. Saalitäis rahvast aplodeeris püsti seistes. Meid oli saalis palju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht