Nukuteatrist saab Eesti Noorsooteater

Mirko Rajas: „Nimevahetus ei tähenda uue teatri loomist: Eesti Noorsooteater on ikka seesama Nukuteater, mis jõudnud oma arengus lihtsalt sinnamaale, et uus nimetus on möödapääsmatu.“

TAMBET KAUGEMA

Uus hooaeg algab 31. juulil, kui lavastusega „Röövel Hotzenplotz“ minnakse kolm nädalat kestvale ringreisile üle Eesti. Samast kuupäevast ei kanna Nukuteater (ametlikus kirjapildis NUKU teater) enam ka senist nimetust, vaid on nüüd Eesti Noorsooteater. Teatri kunstilise juhi Mirko Rajase sõnul andsid põhjuse nimetust vahetada Nukuteatri kaks alustala: visuaalteater ja noor vaataja.

Teatritel tuleb nimevahetust harva ette. Miks otsustati, et Nukuteater peab nüüdsest olema Eesti Noorsooteater?

Teatri nimetuse muutmine on kindlasti erakordne sündmus. Tähtis on aga mõista: meie ei alusta otsast pihta, ei loo uut teatrit, mis hakkab eelmise teatri ruumides tegutsema, nagu näiteks Vanalinnastuudio asemele tuli teater NO99. Eesti Noorsooteater on ikka seesama Nukuteater, mis jõudnud oma arengus lihtsalt sinnamaale, et uus nimetus on möödapääsmatu. Juuli viimasel päeval ei alga selle teatri esimene, vaid ikka kuuekümne üheksas hooaeg.

Mirko Rajas

Taavet Kirja

Olen töötanud Nukuteatris kümme aastat ning nimetuse vahetamise küsimus on olnud kogu aeg õhus: kas teatri nimetus ikka vastab sellele, mida sisuliselt teeme? Põhjuse seda vahetada andsid Nukuteatri kaks alustala: visuaalteater ja noor vaataja.

Nukuteatri loomingulised otsingud on olnud juba pikemat aega seotud visuaalteatriga. See katusmõiste hõlmab mitmesugused lavastusliigid: nukuteatri, maskiteatri, füüsilise teatri, multimeediateatri, objektiteatri jm. Seega, Nukuteatri huviorbiidis ei olnud enam ammu üksnes nukulavastused, ehkki need jäävad endiselt olulisele kohale ka Eesti Noorsooteatri tegemistes, vaid kogu visuaalteater. See on nimevahetuse üks põhjusi.

Teine, võib-olla veelgi tähtsam põhjus on seotud noore vaatajaga, kes on algusest peale olnud üks Nukuteatri alustalasid. Nukuteater on Eesti suurim sihtrühmapõhine teater. Teisedki teatrid, näiteks VAT-teater või Must Kast, teevad järjepidevalt noorele vaatajale lavastusi, ent Nukuteater on olnud selles vallas eestvedaja. Noor vaataja on olnud meiega kogu aeg ja jääb ka edaspidi. Kui kaob see fookus, siis on tegemist hoopis teistsuguse teatriga.

Eesti Noorsooteatri nimetus kajastab kõige paremini meie teatri tegutsemise eesmärki ja jätab ühtlasi vormilisteks otsinguteks palju vabadust, kuna tegemist ei ole enam ammu ühe lavastusliigi põhise teatriga.

Kas see toob endaga kaasa ka muutuse teatri kunstilises suunas?

Ühest küljest on muidugi nii, et nimetus viiakse kooskõlla teatri praeguseks välja kujunenud sisuga. Kui tahta seda sündmust pisendada, siis võiks öelda, et tegemist on justkui formaalse sammuga. Ent eks teater pea arenema ka siis, kui nimetust ei muudeta. Nimetuse muutmine on vaid üks samm palju pikemal arenguteel.

Mis aga puutub muutustesse, siis ütlesin juba kolm aastat tagasi, kui võtsin Taavi Tõnissonilt üle kunstilise juhi ameti, et Nukuteater ei vaja järske kannapöördeid, vaid oma kunsti ja loomingu pidevat mõtestamist – see tagab edasiliikumise ja arengu. Seega, tohutud muutused ees ei oota.

Küll aga peab Eesti Noorsooteater käima kaasas oma vaatajaga. Repertuaaris on praegu piisavalt lavastusi väikelastele ja kooliealistele, kuid noortelavastuste osas on põud, nagu Eesti teatrites üldse. Neid tuleb kindlasti repertuaari juurde tuua, aga seda oleksime teinud ilma nimevahetusetagi. Seejuures ei tähenda noortelavastus sugugi alati seda, et tegemist on omaette žanriga. Piir noore vaataja ja täiskasvanu vahel on küllaltki hägune: noort teatrihuvilist võivad puudutada nii klassikalised materjalid kui ka vormieksperimendid, kui need on köitvalt ja ausalt tehtud.

Kas uue nimetuse sarnasus Tallinna Linnateatri kunagise eelkäija Eesti Riikliku Noorsooteatriga ei või põhjustada teatriajaloolist segadust?

Eks neist kahest teatrist kirjutajaile võib see pisut segadust ja peavalu valmistada, seda küll. Seejuures pole Noorsooteatri nimetus teatriajalooliselt ju lõpuni ühe identiteediga seotud. Kui näiteks Ugala oleks kümme aastat tagasi vahetanud oma nime mõne muu vastu ning mõni muu teater võtaks nüüd endale Ugala nime, siis oleks segadust palju rohkem. Noorsooteater on üle maailma levinud ikkagi peamiselt sihtrühmapõhise teatri nimetusena.

Seda tuleb muidugi tunnistada, et paljudel inimestel seostub Noorsooteater Voldemar Panso 1965. aastal loodud teatriga, kus ta töötas küll vaid viis aastat. Tema järel on selle kunstilised juhid olnud Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Rudolf Allabert ning nüüd Elmo Nüganen, kelle ametiaja alguses, täpsemalt 1994. aastal, muudeti see teater Tallinna Linnateatriks. Tookordne Noorsooteater on jäänud inimeste mällu erksa kunstilise meelsuse tõttu. Kui palju seal eraldi noore vaatajaga tegeldi, on iseasi, algusaegadel võib-olla rohkem, kuid noori selle teatri lavastused toona kahtlemata köitsid.

Oleme teatriajaloos tegelikult neljas teater, mis kandnud seda nime. Eesti esimene noorsooteater oli 1935. aastal loodud Draamastuudio Noorsooteater, mille eestvedaja oli Leo Kalmet. Selles teatris hakati tegema ka nukulavastusi, millele andis tõuke Plzeňi teatri ja selle juhi Josef Skupa külaskäik Tallinna. Leo Kalmet ja tema trupp nägid Skupa marionettnukulavastusi ning nende eeskujul asuti ka ise nukuteatrit tegema.

Aastatel 1944 kuni 1948 tegutses Leo Martini juhtimisel Eesti NSV Riiklik Noorsooteater: kokku toodi välja 28 lavastust, sealhulgas 12 nukulavastust. 1948. aastal liideti teater taas Draamateatriga. 1952. aastal loodi Eesti Vabariiklik Nukuteater, mille trupi tuumiku moodustasid varasemate Noorsooteatrite nukutrupi näitlejad, peanäitejuhiks sai Ferdinand Veike. Nii et praegusel Nukuteatril ja tulevasel Eesti Noorsooteatril on oma eelkäijatega ajalooline side. Pealegi kandis Nukuteater aastatel 2006–2011 nimetust Eesti Nuku- ja Noorsooteater.

Millist mõju on avaldanud Nukuteatrile mitu kuud kestnud eriolukorra põhjustatud paus? Kui palju esietendusi on tulnud ära jätta?

Mitte nüüd seda, nagu vallanuks meid kõiki kohutav masendus, aga kahtlemata on olnud erakorralise olukorra meetmed rasked taluda. Kui hooaja teine pool lõigatakse päeva pealt lihtsalt läbi, siis mõjub see näitlejatele, kes on harjunud iga päev käima proovis ja andma etendusi, rängalt – töörütm sai lõhutud. Näitlejad on harjunud tegutsema ning seetõttu on praegune olukord, kui saab jälle proove teha, palju selgem ja meeldivam, vaatamata mõningasele teadmatusele, mis sügisel saab. Teisest küljest olid need pausikuud muidugi ka mõtete settimise, oma tegevuse mõtestamise ja analüüsimise aeg, aga eks seda võiks teha ka ilma kriisita.

Kolme lavastuse esietendus tuli edasi lükata. Ära jäänud esietendus on teatrirahvale üks suuremaid lööke. Praegu käivad ettevalmistused, et tuua need lavastused järgmisel hooajal publiku ette. Selleks et kriis raisku ei läheks, kuulutas Nukuteater mais kooliõpilastele välja ideekonkursi „Loo uus teatrikeel!“, millega otsitakse võimalusi siduda teatri-, digi- ja multimeedia­lahendused uuel viisil, nii et publik saaks kogeda elusat teatrit ilma teatrisaali kokku tulemata. Samal eesmärgil on kohtutud ka loomingulise platvormi e–lektron tegijatega.

Millised on Eesti Noorsooteatri suveplaanid? Millega tullakse publiku ette järgmisel hooajal?

Sel suvel pidi Kernu mõisa küünis esietenduma suvelavastus „Kummituste suvi“, näidendi autor on Jaanika Juhanson ja lavastaja olen ma ise, ent segase olukorra ja piirangute tõttu tuli see järgmisele suvele edasi lükata. Juuli viimasel päeval minnakse aga eelmisel sügisel esietendunud lavastusega „Röövel Hotzenplotz“ kolm nädalat kestvale ringreisile üle Eesti. Kuivõrd selle lavaloo tegelasteks on rändtrupi näitlejad, siis on raske välja mõelda veelgi sobivamat lavastust, millega minna paikadesse, kuhu meie teater tavaliselt ei satu, ja inimeste juurde, kes käivad Tallinnas teatris harva.

Septembri algul toob Leino Rei välja visuaalteatrilavastuse „Tagurpidi“, mis põhineb eesti animatsiooniklassiku Priit Pärna 1980. aastal ilmunud äraspidise loogika ja uperpallitava sõnamänguga koomiksiraamatul. Samuti septembri algul esietendub Christin Tauli ja Tiina Möldri lavastus „IRIKKIRI“, mille aluseks on hollandi kirjaniku Toon Tellegeni jutukogumik „Kõik on olemas“. Oktoobris on oodata Karl Sakritsa Betti Alveri luuletusele „Tulipunane vihmavari“ üles ehitatud samanimelist sõnadeta lavastust ning detsembris Ott Aardami autorilavastust „Jääpüük“.

Hooaja teisel poolel esietendub Renate Keerdi autorilavastus, mina teen noortelavastuse „Miks me varastasime auto“ ning Mari-Liis Lille ja Priit Põldma ühistööna valmib dokumentaallavastus „Teises toas“.

Kuidas tundub, kas mitu kuud kestnud viirusepuhangu aeg oli ajutine või jätab see teatrile kui kunstiliigile pikaajalisema jälje? Kas teater on pärast seda teistsugune?

Loodan, et see aeg tuli lihtsalt üle elada. Seejuures oli see teatriinimestele kindlasti ka oma tegevuse intensiivse mõtestamise periood. See olukord pani paljudel mõtte tööle: kes ma olen, miks ma olen ja mida ma teen, kui see kõik peaks kaua kestma? Eriolukord valitses siiski liiga lühikest aega, et teater oleks olnud sunnitud võtma päris uue vormi – selleks kulunuks aasta või rohkem.

Mingid mõtted, kuidas näidata teatrit veebi vahendusel, hakkasid idanema küll, ja seda keerulisemal tasandil, mitte lihtsalt nii, et filmime lavastuse teatri­laval üles ja näitame seda kodus istuvale publikule veebi kaudu. Kui võtta seda arvesse juba lavastust tegema hakates, siis võivad sellised otsingud viia küll mõne uue väikevormi tekkimiseni, ent kogu teatri plahvatuslikku muutumist kuskilt ei paista. Pigem inimesed teadvustasid selle kriisi ajal, milles on teatri võlu ja miks ta on nii eriline.

2017. aastal, kui asusid tööle Nukuteatri kunstilise juhina, ütlesid intervjuusid Sirbile,* et üks su peamisi eesmärke on tuua nukuteater kui lavastusliik lähemale noortele ja täiskasvanutele, kuid pakkuda sealjuures edaspidigi palju põnevat vaatamist ka väikelastele. On see eesmärk nende paari hooajaga täidetud? Kus on siin tasakaalupunkt?

Arvan, et eesmärk pole veel täidetud. Tegemist on pikema teekonnaga ja teatri nimevahetus on üks samm sellel teel. Ühest küljest on oluline tuua noore vaataja ette teemad, mis teda puudutavad, ent noor vaataja on avatud, valmis võtma vastu ka väga erisuguses vormis lavastusi. Kõike seda visuaalteater pakubki.

Eesti Noorsooteatri nimetus peaks julgustama noori tulema sellesse teatrisse täitsa omal algatusel. Tundub, et praegu jõuab märkimisväärne osa noorest publikust saali kas lapsevanema tõukel või kooli kaudu. Ja kui lasta noortel valida, millisesse teatrisse minna, siis võib juhtuda, et eelistatakse mõnda teist teatrit. Nukuteatri nimetus tekitab tihti isegi täiskasvanuis eelarvamusi, nukuteatrit peetakse väikelaste keskseks ning see kandub pelgusena üle ka noortele. Eesti Noorsooteatri nimetus annab tegijatele suurema vabaduse ning aitab sellega tuua noori vaatajaid visuaalteatrile lähemale.

Eks eesmärgid muutu ajas ning vastavalt teatri arengule, trupile ja liikumistele selles tuleb eesmärke kogu aeg täiendada ja ümber mõtestada. Kolm aastat tagasi välja öeldud tõed ei pruugi praegu enam olla täpselt samamoodi sõnastatud, küll aga peavad aluspõhimõtted jääma ikka samaks.

* Tambet Kaugema, Sissekäidud teeraja alguses. – Sirp 28. IV 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht