Meelest läinud ammu kuumad suudlused suvilates …

Oma stiilses rafineeritud rämeduses hingav „Suvitajate“ lavastustervik on ere, teatraalne, suurejooneline, trupi elaan ja hasart lükkab loo hea hooga jooksma.

SVEN KARJA

Endla teatri „Suvitajad“, autor Maksim Gorki, tõlkija Hans Luik, tekstiredaktsiooni autor ja lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnikud Andrus Jõhvik ja Ingomar Vihmar, muusikaline kujundaja ja laulusõnade autor Felix Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur, koreograaf Rauno Zubko. Mängivad Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd ja Sten Karpov. Esietendus 14. V Endla suures saalis.

„Kust siin konjakit saab?! Ma olen siin majas esimest korda!“ hõikab teatri fuajees oma seltskonnale kergelt pigistava triiksärgiga noorepoolne meeskodanik. „Sa ajad midagi segamini,“ teatab telefoni näppiv väärikas eas proua oma härrale, „see on hoopis Maksim Gorki „Suvitajad“.“ Ka proua sõbranna Ilme on oma mehega plaaninud seda lavastust vaatama tulla, ent esialgu ootavad nad kannatamatult „kontrollkäigule“ saabunud sõbranna muljeid, sest „niisama heast peast ikka ei julge piletit osta“.

Endla teatri suur saal (vähemalt parter) on inimesi täis, sellist pilti pole ammu näinud. Armas rahvas, kas te ikka teate, millesse te oma raha ja reede õhtu olete investeerinud, mõtlen kibeda muigega. Lugesite pealkirja ja ootate nüüd kultusfilmi „Siin me oleme“ teatraalset reinkarnatsiooni? See on ju hoopis proletaarse vene kirjaniku Gorki enam kui sada aastat tagasi kirjutatud näidend omaaegse intelligentsi kidunemisest ja irdumisest. Pikk nagu lohe, tüütuid targutusi täis ja parajalt segane, kirjandusteosena (vähemasti ilma taustateadmisteta) küllatki loetamatu. No mida arvata näiteks sellisest tekstist: „Kõik brünetid abielluvad vara, metafüüsikud aga on pimedad ja kurdid … Väga kahju, et nad oskavad kõnelda!“ (Maksim Gorki „Teosed“, X köide, Tallinn 1959, tõlkinud Hans Luik.)

Ent ootuste horisont keerab ennast hoopis teise külge. Armas rahvas haagitakse „taha“ esimestest lausetest peale, näitlejate repliike püütakse nagu esimest kevadpäikest, pingelisematel hetkedel kerkib õhku kujutluslik, lavapinget kumuleeriv kirvevars. Gorkile juurde väänatud rohke koomusk ning muusikalised laulu- ja tantsunumbrid rokivad täie raha eest ning teatriõhtu lõpetab huilgav püstijalaovatsioon. Tormiline kiiduavaldus summutab proua sõnumi oma kaaslasele, kuid pole vist kahtlust: Ilme mees peab lähipäevil hakkama oma ülikonda pressima.

Kui nüüd keegi luges eelnevatest ridadest välja suvepealinlaste teatrimaitsest üleoleku, siis nõnda ei olnud see mõeldud. Kinnitan otsesõnu: nautisin kõigiti Endla neljateistkümneliikmelise näitetrupi lennukat rolliloomet, kuid ruumipuuduse tõttu nimetan siinkohal vaid kaht kõige verekamat osatäitmist, Priit Loogi Bassovit ja Carita Vaikjärve Olga Aleksejevnat, ning Ingomar Vihmari energeetiliselt laetud lavastust. Õigust öelda on tegu lausa kübaratrikiga: kes võinuks arvata, et ajalis-kultuuriliselt meist valgusaastate taha jääva materjali põhjal on võimalik „toota“ suure trupi suure lava (tragi)komöödia, mis kõnetab nii lihtsa meele­lahutuse otsijaid kui ka kõikenäinud teatrivaatlejaid (nagu esimesed vastu­kajad on kinnitanud), mis toimib korraga nii õdusa õhtuveetmise kui ka sotsiaalse (kõver)peegli funktsioonis. Sealjuures ei saa välistada ka sügavuti haarduvaid emotsionaal-intellektuaalseid samastumisvõimalusi.

Mida on siis Vihmar selle tolmunud tekstikogumiga teinud? Esiteks on kogu dialoog (mõistagi kärbitult) „ümber kirjutatud“ mitu astet madalamasse stiilimaatriksisse. Näiteks lause „olen kuulnud, et kirjanikud olevat meistrid naisi võrgutama“ kõlab lavalt umbes nii: „kirjanikud pidid kõvad kepivennad olema“.

Gorki intelligentide ülespuhutud targutamine on seega peaaegu et poe­taguse seltskonna lämin, mille kuulamine tavaoludes oleks täiesti talumatu, kuid mis paneb end jälgima näiteseltskonna katkematu „teise plaani“ kohaloleku tõttu. Selles võib tajuda avameelselt rämeteaterlikku, „volüüm põhjas“-mängulaadi, samuti kohtab küllaltki vastutusevaba ja isegi lõtva lollitamistungi, aga seejuures ka mingit väga kindlat rollisisest raamistikku, mis ei lase kogu kremplil laiali vajuda.

Lisandunud on ka naljategemiseks mõeldud, tõenäoliselt proovide käigus tekkinud, kohalikku kultuurikehandisse haakuvaid kalambuure („Kaleeria Villandi“ jne) ning isegi metateatraalseid viiteid – tegelassüsteemis orienteerumise hõlbustamiseks lisatakse märkus, et jutt käib „sellest kaabuga tüübist, keda mängib Sten Karpov“. (Miskipärast järgnes sellele homeeriline naerupahvak publikult.)

Visuaalses plaanis lisandub veel võsareporterlik esteetika oma ufogrillide, väljaveninud T-särkide, dresside ja kummiplätudega. Enam-vähem sama atribuutikat on Vihmar lähi­minevikus kasutanud nii Hugo Raudsepa („Vedelvorst“, 2018) kui ka William Shakespeare’i („Windsori lõbusad naised“, 2019) lavalisel interpreteerimisel. Praegusel juhul on see võte aga sisuliselt kõnekam, sest tegelaskonnas on ikkagi advokaat, arst, kirjanik ja insener. Või vähemasti väidab seda kavaleht.

Inimsuhete plaanis torkab selgelt silma, et sugupoolte vaheline problemaatika on esitatud seebiooperlikus üle võlli stilistikas. Vaid Kati Ongi allasurutud raevus kobrutava meeleheitega saatusele aegamisi alla vanduv Varvara Mihhailovna saab hetketi, üürikestes viivudes salakiindumuse Märt Avandi mängitud kirjanik Šalimoviga vajutada kogu selle traali-vaali traagilisematele tundetoonidele.

Kui veel kord tuua mängu Feliks Küti laulunumbrid (minu lemmikut neist olen tsiteerinud siinse kirjatüki pealkirjas), siis võib öelda, et Vihmari Gorki-tõlgendus läheneb miskitmoodi hoopis klassikalise opereti ülesehitusele: esindatud on nn esimene armastajapaar (Bassov ja Varvara), noor koomik (Karl-Andreas Kalmeti Vlass), vana koomik (Enn Keerdi Dvoje­totšije) ja isegi mitu paari subrette.

Ka juurde kirjutatud laulunumbrid ei vii tegevust edasi (nagu näeb ette näiteks muusikali stilistika), vaid kujutavad endast väikeseid kelmikas-meelelahutuslikke vahepeatusi. Ning väikesed viited nüüdsele eluolule on alati olnud muidu läägeks kiskuva opereti sool ja vürts. Õieti võiks ka Varja etteheidet oma kaaskondsetele – olge nüüd ometi tõsisemad! – tõlgendada omalaadse metavihjena lavastuse nn autoritasandile, millest võib välja lugeda siirast kahetsust: proovisime ka tõsisemalt, aga mitte kuidagi ei tulnud välja, ikka keeras laadaks.

Veel kord, oma stiilses rafineeritud rämeduses (või sobiks paremini „proletkultlikus poeetilisuses“?) hingav lavastustervik on ere, teatraalne, suurejooneline, trupi elaan ja hasart lükkab loo hea hooga jooksma. Lavastuse väline vorm ehk kooruke on kompvekipaberlikult kutsuv ja värviline. Kena keik, aga mis on siis see iva? Mille üle juurelda teatriõhtujärgsel suveööl Pärnu rannaparkides, menupaikades, vesiravilates ja puisniitudel?

Kas Gorkit vaevanud küsimus „Kelle poolt olete teie, „kultuurimeistrid“?“, nagu ta pealkirjastas 1932. aastal ühe oma krestomaatilistest kirjutistest, on kuidagi relevantne ka praegusel juhul? Teatavasti vaevas Gorki hinge, et XX sajandi alguse vene intelligents on kaotanud sideme nii kodanluse kui ka proletariaadi kihistusega. Meie ühiskonda ümber tõlgituna võiks siis esimesel juhul olla tegu äri- ja poliitilise eliidiga, teisel majandusliku toimetuleku piiril püsiva, lihttööd tegeva ühiskonna segmendiga.

Siinkohal muutub tähenduslikuks, et Gorki näidendis eksivad korraks lavale ka proletariaadi esindajad (näitekunstiharrastajad, toatüdruk, öövaht), keda me laval ei näe. Kas „lihtrahva“ rollis peaksime olema äkki meie, saalis olevad provintsiteatri austajad, kel puuduvad võimalused metropolide „tõelise väärtkultuuri“ nautimiseks? Üksüheselt pole ka selge, mis sorti „kultuurimeistritega“ on selle seltskonna puhul tegu. Äkki oli vähemalt Šalimov olnud kunagi lootustandev literaat? Ehk pälvis Kaleria (Karin Tammaru esituses veel üks sisemiselt katki läinud, kuid seda edukalt välise furooriga varjav kreatuur) kunagi diplomi mõnelt „Kuldse kaselehe“ luule­konkursilt? Ehk siis: kui kultuurirahvas on täies koosseisus mandunud jauravaks lumpeniks, on „lihtne inimene“ langenud sellestki tasemest veel allapoole? Või vastupidi, tõusnud sellest neurootilisest kambast hoopis peajagu kõrgemale?

Fantaasiale julgemalt hoogu andes võiks märksõna „suvitaja“ kleepida filosoofilisele raamistikule, mõtiskleda suvitamise kui fenomeni dionüüsiliste, tsivilisatsioonieelsete allusioonide üle. Suvitamine kui bakhanaallik pidu sinus eneses, urbaniseerunud kontoriroti võimalus normeeringutest vaba elulaadi poole analoogselt kõikvõimalike stiili­pidude, rollimängude, põgenemistubade ja tantrafestivalidega?

Nojah. Ilmselt on suvel lubatud seda kõike ka pisut kergemalt võtta. Kõik me oleme mõnel hetkel parajad jobud. Aga me peame üksteist välja kannatama, sest meist paremaid pole ka kuskilt võtta. Vähemalt seni, kuni kestab suvi.