Kellele tuleb armastus peale?

„Kuni armastus peale tuleb“ on nii kerge ja mõjusa mänguga, et alles mitme tunni pärast on aru saada, kui osavalt mängiti üksindust.

KAUR RIISMAA

Teatri Ruum-Raam-Ring „Kuni armastus peale tuleb“, autor Veronika Kivisilla, dramatiseerija ja lavastaja Jaanika Juhanson, lavastuskunstnik Johannes Valdma, valguskunstnik Märt Sell, muusikaline kujundaja Argo Vals, liikumisjuht Kardo Ojassalu. Mängivad Külli Reinumägi, Liia Kanemägi ja Jekaterina Kordas. Esietendus 25. IX Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis.

Hinckus ütleb filmis „Hukkunud Alpi­nisti hotell“: „Mina ise tulin minule peale“. Sama lugu on armastusega. Ega ta kuku ega kulu, aina veereb, kuni on peale tulnud ning ei lahku enne, kui on lahkunud teab kuhu, millal ning miks. Inimesele jäetakse vihje. Teinekord ootamatult meenuva laulukatkena, valgusena toas, akna taga tormava tormina, et nüüd on otsas.

„Kuni armastus peale tuleb“ on kolme parimas eas naise ühine soolo, seda kahes mõttes. Esiteks kehastuvad – paremini sobiks: vaimustuvad – nad ümber naiseks, emaks, Svetlanaks Pääsküla Selveris, pojaks, ja siis teiseks naiseks, ning kolmandaks, ja neljandaks. Veronika Kivisilla proosatekstid vahelduvad tema luuletustega. Siit saame voolavalt teise mõtte juurde pärale: mäng on niivõrd terviklik, niivõrd mänguline, et luuletused ei mõju enam luuletustena. Kõige paremas mõttes.

Luulekava on üks kõige ropum kunstižanr, mille peale inimene tulla võib. Õieti saab selle peale tulla ainult kas luuletaja või siis inimene, kes luulest kõige vähematki ei tea. Luuletaja ise, kuna luuletaja arvab, et suurte poeetide tekste võib karistamatult üksteise otsa lükkida, need õigustavad ennast ise ega vaja ruumi, raamistust enda ümber. Luulevõhik, kuna tavaliselt ei näe ta luuletunnuste, rütmi ja riimi taga mõtet, sündmust, impulssi, millest tekst on sündinud. „Kuni armastus peale tuleb“ on niivõrd kaugel luulekava formaadist, et hoiab isegi luuleteatriga äärmiselt tervislikku distantsi. Kaks meetrit, mask, visiir ja kummikindad.

Eesti teatris ja kirjanduses on „mäng“ ohtlik mõiste. Selle ohu on sinna Unt punase lõngaga sisse kudunud. Aga mängul on nii (rolle ja struktuure) lammutav, analüüsiv kui ka sünteesiv, loov pool. Sünteesivat poolt ei tunta sageli ära, sest mäng võtab vaataja enese võimusesse. Laval toimuv on orgaaniline, seda on hoolimata hootistest nukrusetoonidest võluv ja lõbus jälgida. Sünteetilise mängu tunneb kõige paremini ära juhuse kaudu, niisugust mängu pole võimalik segada – ta haarab ümbritseva endasse. Kellegi köhatus saalis, toolijala krigin.

Esietenduse ajal huilgasid noored kirjanike liidu maja ees tänaval, kas kohviku või prantsuse instituudi ees, huilgasid ja naersid kohe kolmveerand tundi järjest. Aga näitlejate mäng ja tekstides korduvad lastemotiivid täiendasid väljas toimuvat, väljas toimuv täiendas sees toimuvat. Analüütiline mäng katkeb, kui prožektor vilkuma hakkab või keegi hilineja ei leia saalis oma kohta. Kõiv on niivõrd analüütiline mängija, et kui keegi hilineb etendusele ja üritab väga vaikselt saali hiilida, siis ta muutub ise sündmuseks ning laval toimuv läheb luhta.

Loov mängimine, mis siis, et proovides proovitud, kaotab ära seina proosateksti ning luule vahel. Proosa muutub luuleliseks. Luule esitamine mõjub nagu igapäevane kõne – mängijad on kokku leppinud, et nii me siin kõneleme, see on mängu reegel. Alles sellises teatris muutub luule tõeliseks, leiab üles oma impulsi: enne metafoori on alati luuletaja sinnani tarinud argikõne ja -rütm. Kuna me teadlikult iga päev ei mängi, siis me ei märka ka kordusi, mis kõrvaltkuulajale, kõrvaltkõnelejale on märgilised.

Lavastuse esimeses pooles kordub kaks motiivi peaaegu risti-põiki: „kuni armastus peale tuleb“ ja „see torm saab küll varsti minu nime“. Armastus mõjub peaaegu eksitavalt, juhib endale liiga palju tähelepanu, sest esimene lause vihjab armastuse puudumisele, mitte armastamisele. Teda veel ei ole, ta on tulemata. Lause pärineb armuvanniretseptist: ligunegu inimene nii mitu päeva nende ja nende rohtudega vannis, kuni armastus peale tuleb.

„Kuni armastus peale tuleb“ on nii kerge ja mõjusa mänguga, et alles mitme tunni pärast saad aru, kui osavalt mängiti sulle üksindust. Kivisilla proosa on peaaegu alati naljakas, tema lühikesed argiste olukordade kirjeldused on ootamatud, humoorikad, isegi kui nad kujutavad õnne statistikat. Luuletaja poeg vaatleb kirjanike liidu aknast inimesi ja leiab, et kümnest kolm kõnnib tänaval, nagu neil oleks elus kõik hästi. Statistiliselt on kõik väga halvasti, aga lugu on vahva. Publik mugistab naerda.

Heas mängus on tavaline, et alles tagantjärele mõistetakse, mis juhtus. Kord tapsin oma sõbra, tapsin mõnuga, lapse julmusega, ja kümme aastat hiljem sain aru. Etenduse esimeses pooles ei olegi tunnet, et lavastaja on taga ajanud mingit dramaatilist struktuuri. Et see kolmest daamist koosnev inimene areneb kuhugi, reageerib sündmusele, tuleb puänt, ja lõpetus.

Teise poole lõpus kohtub naine endast vanema naisega Nõmmel laste mänguväljaku ja surnuaia vahel pingil. Ühel on pool elu möödas, teisel enamik. Viimane kordus on: „istusime vaikselt päris tükk aega“. Eepilist momenti laseb kesta puudumine: proosaloo teksti lõpus on veel „mina neelasin pisaraid“. See jätaks reaktsiooni raskuse lavale, teeks sellest „näitlejate asja“. Ent puuduolev saab juhtuda ja juhtub vaatajas. Samalaadne tehnika on Mats Traadil „Tantsus aurukatla ümber“: „Nad sõidavad üles mäele ja me ei näe neid enam kunagi. Isegi mitte unes.“ Ja ometi, kõik, mida me näeme, on nende ülessõitjate puudumine, nende mälestus ja kohalolu samaaegselt.

Suletud, analüütilise ja hermeetilise mänguga etenduselt jääb sageli meelde näitleja, mismoodi ta seisab või istub. Millises valguses ta saabus, kas ta seisis augu kõrval või istus, kui poeg augu serval õngitses. Väga lahtine, avatud mäng tuleb sinu sisse (ise tuleb ise sulle peale); lahtine mäng ei karda teksti, sel puudub aukartus teksti ees, ja selline vorm on parim luule või luulelise proosa esitamiseks. Heal luulel pole aukartust reaalsuse ees, metafoori kaudu see otse sõdib igasuguse aukartuse vastu, miks siis seda kunstlikult looma hakata. Ma väga loodan, et „Kuni armastus peale tuleb“ ei jää viimaseks sedapidi menetletud luuleteatriks. Ja natukene loodan, et jääb ka. Hirm on, et mõni vähevõimekas lavastaja asub sellest lavastusest innustust saanuna luulekavale suust suhu hingamist tegema.

Veronika Kivisilla luule on kohev ja pehme lind, kes istub reaalsuse pesal ja haudub tundmatute mustritega mune. Me vaatame lindu, aga ei näe linnu all reaalsust koorumas koos kõigega, mis reaalsuses on. Lind petab ära. Lind on väga kohev. Ta saab välja haududa ainult väga pehmeid tibusid! Aga võta näpust. Või nokast.