Kaamerasse joostud maraton
Festivali „Made in Estonia maraton“ mõjutas seekord uus takistus: lava ja saal olid üksteisest eraldatud, nii publik kui ka osa etendajaid pagendatud oma koju.
Etenduskunstide festival „Made in Estonia maraton“ 20. III voogedastusplatvormil e-lektron.live.
„Nagu maraton, võib ka elu mõnikord olla keeruline, keeruline ja esitada takistusi. Kui aga uskuda oma unistustesse ja mitte kunagi alla anda, pöörduvad asjad paremuse poole,“ väideti e-lektroni platvormil festivali „Made in Estonia maraton“ vahetiitrites. See maratoonar Meb Keflezighi tsitaadi konarlik toortõlge kõlab kahtlemata klišeena ja siinses kontekstis isegi irooniliselt, üllatades küllalt sisutiheda festivali publikut ootamatu sisutühjusega. Seejuures on ka festivali sisutihedus suhteline, sest maratonil tihedalt üksteise otsa lükitud kahekümnest etenduskunsti lühivormist poleks mitte kõik eraldi näidatuna mõjunud sisukalt.
Keflezighi tsitaadist võib alustuseks ühe tera siiski üles korjata – takistused. Tavapäraste „Made in Estonia maratonidega“ võrreldes mõjutas seekordset festivali teatavasti üks uus takistus: lava ja saal olid üksteisest eraldatud, nii publik kui ka osa etendajaid pagendatud oma koju (teine osa etendajaid kandis oma performance’i üle tühjast Kanuti gildi saalist). Seejuures kujunes lühietteastete suhe oma meediumi ehk otsevoogedastusega küllaltki erisuguseks, mahtudes skaalale, mille ühes otsas on sõltumatus meediumist ja teises sellest sõltumine.
Meediumist sõltumatuse all pean silmas lühivorme, kus ei võetud otsevoogedastuse eripära märgatavalt mängu ning nähtu toimis justkui ülekanne tavapäraselt festivalilt. Seda skaala serva esindas näiteks Sofia Filippou, Eva Orupõllu, Eline Selgise ja Anni Zuppingu „Põrge“ – Kanuti gildi saali lavale paigutatud esemete ja tagaseina vahel järjest vaibuv etendajate võnkumine, millest lugesin välja (liiga) selge paralleeli praegusele olukorrale. Tõepoolest, rahmeldamine on raugenud ja paigalolek saanud lausa kohustuslikuks – aga mis siis sellest? Seejuures pole ka välistatud, et ühiskondlikult reaktiivse etenduskunsti järele janunev meel korjas paralleeli üles sealt, kuhu kunstnikud seda polnud pannudki. Ühiskondliku sõnumi ootuse juurde tulen peagi tagasi.
Kanuti gildi saali asemel koduseinte vahel ülesastumisel kasutati seekordse meediumi võimalusi veidi rohkem, ent see ei toonud tingimata kaasa nähtavaid mõjutusi sisus. Kas või Anna Preobrazhenskaya-Maieri „Vedel valgus“ – müstiline jutt koos ebamäärase sahmimisega – võinuks ülesehituselt aset leida ka tavapärasel festivalil ja laval. Telefoniga filmitud uduse kaadri asemel saanuks publik etteastest vähemalt selge pildi, selget mõtet tõenäoliselt siiski mitte.
Tabavamalt kasutas lava ja saali(de) eraldatuse ära Liisi Hint etteastega „Iseenda jõujaam“, kus püüti lülitada virtuaalses teatrisaalis viibijad üheaegsesse energialoomesse. Ühteaegu koos, aga siiski üksi, pidid kõik kodus käivitama mõne meelepäraselt ergutava muusikapala ning oma akud täis tantsima, samal ajal kui Hint ekraanil vaikuses reivis. Kui mõelda „Made in Estonia maratonide“ ajaloole, pole publiku liikuma ärgitamises küll midagi uut, ent sedapuhku pääses Hint meeldival kombel kohmetusest, mis nende aktsioonidega muidu kaasas käib.
Huvitavaima kaameranurga valis Siim Tõniste etteastes „Kesseeon?“. Loomapuuri paigutatud kaamerasilma tõttu tundus publik lemmikloomana, keda etendaja varbade vahelt aina jõllitas ja meelitas. Heatahtlik nunnutamine muutus aegamisi ebameeldivaks piiramiseks ja usalduse asemel süvenes umbusk – vaataja oli nurka surutud kui kaitsetu koduloom.
Teine vahemik, kuhu saab „Made in Estonia maratoni“ lühivormid alati paigutada, jääb introvertsuse ja ekstravertsuse vahele. Eelkõige saab sel teljel kirjeldada, kuhu on suunatud fookus: sisse- või väljapoole. Introvertsuse poole kalduvates etteastetes tõuseb põhiliselt esile etendaja enesevaatlus, individuaalne proovilepanek ja sellest edaspidi sündiv arenguhüpe. Ekstravertsena võib seevastu kirjeldada esinemisi, kus etendaja vaatleb pigem maailma, inimesi, publikut enda ümber, kus domineerib hoopis kollektiivne proovilepanek ja (potentsiaalne) ühine areng. Mõistagi saab igat performance’it käsitleda nii introvertsest (mida andis see etendajale?) kui ka ekstravertsest (mida andis see publikule, maailmale?) perspektiivist, kuid sellegipoolest võib esituse käigus kujuneda dominantseks üks perspektiiv. Sestap kirjeldangi introvertsust-ekstravertsust kui skaalat, mitte dihhotoomiat. Ka seekordne festival ei pakkunud puhtaid näiteid kummastki äärmusest.
Performance’i asukoha määramine sel skaalal on kindlasti tunnetuslik, ent mitte hinnanguline – maratonil evivad mõlemad pooled võrdselt eluõigust. 2018. aastal on Maarin Mürk märkinud väga täpselt: „„Made in Estonia maraton“ on justkui vastupanuruum, kus tasakaalustatakse valitsevaid kultuuritöö mustreid, asetatakse rõhud valmistoote lõplikkuse asemel vahevariantidele, harjutatakse publikuna empaatiat ja solidaarsust.“*
Valitsevas kultuuritöö mustris ei eelistata introvertsust, sest iseäranis maksumaksja raha eest tehtud etenduskunstidelt oodatakse pigem sotsiaalse tellimuse täitmist, olgu selleks siis parajasti ühiskonnakriitika või puhas meelelahutus. Etendaja sisemaailm on teisejärguline, selle käsitlemine tuleks justkui jätta proovisaali, stuudiosse, tööruumi. Mõjutatuna valitsevast mustrist ootasin ja otsisin küllap ka ise aktsioonidest ühiskondlikke sõnumeid ja väljapoole suunatud fookust. Ometi on see ootus liiane, eriti sel maratonil.
Etendaja introspektsioonina paistis seekord silma näiteks Nele Marie Tiidelepa „Actually you need to wear a mask in here“ („Tegelikult peate siin maski kandma“). Rõhutades esitust saatnud jutuski harjutuslikkust ja visandlikkust, püüdis Tiidelepp seitsme minuti jooksul modelleerida kipsist autoportreed. Kuigi performance’i lõpuks kipspea oma kunstnikku veel ei meenutanud, polnud tegu läbikukkumisega, vaid teadlikult sooritatud eneseanalüütilise katsega. Võrreldes omaette harjutamisega, lisas virtuaalse publiku kohalolu arvatavasti uue kihi etendaja enesevaatlusele ja komplitseeris muidu tuttavat olukorda.
Samamoodi veeretati isiklikku proovikivi Ursula Rummeli „Elemendis“ ning Helina Karvaku, Liis Konsapi ja Kirte Jõesaare lavastuses „Existing on the left side to create portals to appear on the right side“ („Et ilmuda paremal, tuleb olla vasakul“). Kui Rummel katsetas oma võimekust kehastada tantsu kaudu nelja elementi – õhku, tuld, vett ja maad –, siis Karvak, Konsap ja Jõesaar uurisid, milliseid kujutisi õnnestub peegliefektiga videos luua. Ennekõike ilmnes neis aktsioonides etendajate soov panna proovile oma loovus ja kaardistada kasutatava materjali (keha ja video) võimalusi just enda, mitte kellegi välise tarvis. Nende etteasted näisid seega kui lõigud teekonnalt, mitte kui sihtkohad – hinnanguta tähenduses vahevariandid.
Ekstravertsusega (ja ekstsentrilisusega) tegeles taas maratoni vanameister Henri Hütt. Lühikokkuvõte: Hütt küpsetas prožektoril plaksumaisi, puhus kannikate vahelt lavatossu ja lasi oma silmad peenisega punaseks värvida. Tõsi, eelnev lause sobiks suurepäraselt rikastama netikommentaatorite näitevaramut tõestamaks, et nüüdisaegne (etendus)kunst pole enam mingi kunst, vaid palagan ja purkisittumine. Ometi ei tegutsenud Hütt pelgalt efekti nimel, vaid selgitas ekraanile ilmudes oma ideid ja eesmärke, mis puudutasid erinevalt tema varasematest töödest kohati lausa poliitikat.
Mis puutub nüüdisaegse etenduskunsti sildistamisse, siis on küllap just lühivormidel suurem oht langeda jonnaka vaataja ma-ei-saa-aru-mentaliteedi ohvriks. Kui vaatajal ei õnnestu esituse kestel selle mõtet tabada, lendab teos tihtipeale n-ö prügikasti kui väärtusetu jant – see jäi ajuti silma ka virtuaalse „Made in Estonia maratoni“ vestluskastist. Kuna lühivormist arusaamiseks antud aeg on üürike, võibki mõistmatust ette tulla kergemini kui täispika etteaste puhul, kus jätkub aega kunstniku käekirjaga kohanemiseks, toimuva tunnetamiseks ja mõtestamiseks.
Enamasti on etenduskunstimaratoni publik siiski heatahtlikult häälestatud ja hoiab etendajatega kokku. Nõnda meenutavadki Kanuti gildi saalis korraldatavad „Made in Estonia maratonid“ oma atmosfäärilt pigem loomelaagris tehtu ettenäitamist kui tavapärast festivaliõhtut: kõik ruumis viibijad tunnevad siirast vastutust ettevõtmise õnnestumise eest ning kooskohalolu omandab eriliselt sooja temperatuuri. Hõreda koosolekutundega virtuaalmaratonil ei saavutatud muidugi võrdväärset õhustikku. Teadlik poolikus ja vahepealsus, publiku poolehoid ja ühine vastutustunne siiski jäid – ning mõned värsked voogetenduskunsti lahendused tulid.
* Maarin Mürk, Fännikiri „Made in Estonia maratonile“. – Sirp 20. IV 2018.