Jürka on Wanapagan ja Ants on kaval

Wanapagan on seekord kirjutatud võõrapärase algustähega W – kas märk vanast kirjaviisist või moodne moonutus?

MARIS JOHANNES

Endla teatri „Põrgupõhja uus Wanapagan“, autor A. H. Tammsaare, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Margus Vaigur, helilooja Tauno Aints, videokujundaja Argo Valdmaa. Mängivad Ago Anderson, Tambet Seling, Triin Lepik, Kadri Rämmeld, Sten Karpov, Liis Karpov, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg, Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Karin Tammaru, Peeter Tammearu, Agata Apostol ja Elsa Johanna Talvistu. Esietendus 17. VI Pärnus Fortumi katlamajas.

Alguses on pommituslennukite mürin – on see sõda või maailmalõpp? Ants hullusärgis ja tühja pilguga põrnitsemas publikut. Jürka keha kirstus lamamas. Laps, kes meeltesegaduses on Wanapagana kõrvale kirstu pugenud, rebitakse sealt välja. Kirst surnukehaga veereb relsse mööda lavasügavusse. Apokalüpsis on ette mängitud, lõpp ära jutustatud. Ristid, mis kõrgusid meie peade kohal, langevad ja müra vaikib.

Hakkame vaatama lugu, mida Tammsaare järgi jutustavad lavastaja Kaili Viidas ja dramaturg Ott Kilusk koos Endla näitlejatega, tehes seda kuuma Pärnu hüljatud katlamajas. Kõik algab algusest – Jürka koos Lisetega jõuab Põrgupõhjale. Külaeided, tumedas riides kui kurjad kaarnad kuuse otsas, uputavad kassipoegi neljakandilisse veemahutisse. Mitte ei raatsi võõrale kassiniru anda. Wanapagan on seekord kirjutatud võõrapärase algustähega W – kas märk vanast kirjaviisist või moodne moonutus? Keegi on selle tähe juba katlamaja seinale sodinud. Selle märgi alla maetakse need, kes pühitsetud mulda ei sobi.

Mäletan Ago Andersoni Endla küünis valges türbis Peetrusena, saatmas Sepo Seemani Jürkat maa peale Jaan Rekkori Antsuga maid jagama (lavastaja Raivo Trass, 2002). Mis viga Peetrusel taevavõtmeid kõlistada, mine ja rüga maa peal. Jumal oleks Andersoni Peetruse justkui trahviroodu Wanapaganaks saatnud. Hakka või pelgama seda metsmeest, kes põletab sulase ja tapab karu, teeb sugu ja rügab tööd, pole suur jutumees – kohtumisel nuhutab kaaslast ja jõmiseb arusaamatult. Nagu metsatroll, kellest ärkamisaja eel Kalevipoeg tahuti. Tsivilisatsioonist ei ole see eelkalevipoeglik Jürka tuhkagi kuulnud, ometi on tal moodne kinnisidee – õndsaks saada, et tagada põrgu kestlikkus. Siis pole vaja inimest tagasi kutsuda ja taeva-põrgu harjunud tööjaotus võib jätkuda. Tõepoolest, Tammsaare on Vanapaganale andnud superülesande: mütoloogiline ürgkoletis peab päästma demiurgi.

Romaani dramatiseeringut on mängitud üllatavalt palju just 1940. aastatel: 12 korda, nagu ütleb kavaleht. Jaan Toominga lavastatud „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1976) oli minu kujunemisaja teetähis ja teatriuuenduse kvintessents. Lembit Eelmäe Vanapaganas tundsin ära oma pürgimised ja protesti Heikki Haravee Kaval-Antsu demagoogilise ja valedest punnis maailma vastu. Maailma lõpp, mille Eelmäe Vanapagan korraldas, oli katarsis ja soovunelm korraga – kõik ümberringi segi peksta ja tekitada kaos kosmoseni, et uus normaalne elu võiks tulla!

Ago Andersoni suurepäraselt mängitud pöörase ja lapsemeelse Jürkaga on mul väga keeruline mestis olla. Muutunud on aeg ja vaataja. Õndsaks saamise kinnisidee kõlab täna kui uusvaimsuse erivorm. Kui Ants kutsub Jürka oma kambrisse juttu puhuma, istub viimane kiiktoolis kui pärisperemees. Kas ta naudib kiiktooli ja Antsu puhast tuba või on tal tagataskus ikkagi teadmine oma suurest soost? Hajevil ja samal ajal nii arrogantne on Andersoni Jürka neil hetkil. Seda tüüpi sõgedatest fanaatikutest on tervislikum eemale hoida.

Ago Andersoni suurepäraselt mängitud pöörase ja lapsemeelse Jürkaga on siiski keeruline mestis olla.

Priit Loog

Mis oleks Jürka ilma naisteta! Ikka on Lisete olnud sünge põrgumoor ja Juula lahke kui päike. Nii head paari annab otsida, nagu seda on Kadri Rämmeldi miniatuurne Lisete, peen kui piitsavars, ja tema kõrval Triin Lepiku Juula, naine nagu suur reheahi. Lisete lavaaeg on üürike, jõuab vaid kassi kauplemise ja sulase magatamise vahel paar korda mõnuga ja metsikult ilmaelu nuhutada ja siis, aidaa, põrgusse. Ühe korra veel saab näitleja selles lavastuses surra ehk noore Antsu kallimana uppuda, Kadri Rämmeld on sattunud „Põrgupõhja“ lavastuses sarisurija rolli. Jääb vaid üles otsida sarimõrvar – põrgulik iha või taevane armastus.

Triin Lepiku Juula on selle lavastuse üks käilakuju. Oma pikkuse ja kujuga teeb ta isegi Andersoni Jürkale silmad ette, aga annab Wanapaganale võimu ja jõudu juurde. Ühest küljest toimib Juula Wanapagana müütilises omailmas, teisest küljest on aga kogu aeg kontaktis inimeste ilmaga. Erinevalt Põrgu-Lisetest on Juulal pikk lavaelu. Aega püherdada ja armatseda, sünnitada ja imetada, naerda ja nutta, lõpuks oma lapsi matta. Kõik tuleb hästi välja. Nagu ürgema ise oleks eeposest lavale astunud. Ja kui selles argi- ja muinasmaailma segus ilmub Põrgupõhjale karu koos poegadega, siis pole selles midagi imelikku. Nad kuuluvad Juula maailma. Kui naise aeg saab otsa, tulevad karud talle järele, ei mingit kolisevat surnuvankrit. Võib-olla on karu Juula tootemloom.

Mängus on Juulal ja Jürkal neli last. Kaksikud poisid ja kaks tütart. Kaksikuid mängivad Nils Mattias Steinberg (noor Jürka) ja Ott Raidmets (Kusta). Nad sünnivad kui noored kenad laubalokilised jumalad, kes Juula jalge vahelt siia ilma kukerpallitavad ja kohe hea isuga tissi imema hakkavad. Noor Jürka peab Antsu juures läbi elama saatuslikke katsumusi ja Kusta osaks jääb kättemaks. Mõlemad teevad hea ja dramaturgiliselt köitva rolli, nii et usun neid isegi ühte nägu olevat. Liis Karpovi Maia justkui ei olekski Jürka ja Juula laps, rohkem Põrgu-Lisete tõugu haprake. Maiast jääb maha verine lõpp ja teiste tänitamine. Seevastu Riia kui noorim tütar on väga ilusasti välja joonistatud. Pakub ilusaid mänguhetki nii Juula kui ka Jürkaga. Elsa Johanna Talvistu, kes Riiat mängib, on laval väga loomulik, teine tublidus Riia rollis on Agata Apostol. Laps annab Jürka kujule hoopis teise mõõtme, metsakollist saab inimene. Selle koha peal mõtlesin, et Jürka võiks õndsaks saada küll. Nii armas isa.

Kui vanapagana elulaad on jäänud XVIII sajandisse, siis Ants on kahe jalaga 1930. aastate koduidüllis oma valgesse riietatud naise-lastega. Kaugelt näha, et naabrist parem. Tambet Selingu Ants ajab oma äri tasa ja targu. Ikka räägib ta suurest sõprusest, kui Jürka talle põlevi silmi otsa vaatab. Kui Antsud oma seletamisega esindavad käitumiskultuuri, mis Euroopale omane, siis vanapaganad on eurooplasele tõeline õudusunenägu.

Selles kontekstis on Ants julge mees, hakkab hulluga asju ajama. Oma „esimene miljon“ tuleb lihtsameelsete arvelt teenida. Kuna Wanapagana suhtes ei tekkinud tugevat empaatiat, siis ei mõju ka Kaval-Ants suure mölkusena, pigem on ta ärimees, kes õnnestumisest hoogu saades juba järgmist plaani punub. Selingu Ants on isegi veidi igav tüüp, aga kui teda kuulama jääd, tuleb see omakasuline semutsemine tuttav ette: ole sa kultuuris või äris, ikka tahab keegi sulle kotti pähe tõmmata, vahel ähvardades, siis takka kiites, aga ikka naeratus huulil ja demagoogiaarsenal laetud. Kui nüüd küsida, kelle katuse alla läheksid päevaks-paariks, soovitan elamusturistile Wanapagana rustikaalset elamist, aga ise imbuksin vaikselt Antsu mugavasse kambrisse. Kuid tema lastega küll ei tahaks kohtuda. Sander Rebane ja Fatme Helge Leevald Antsu poja ja tütrena on vastikud julmad mängurid, kes pole veel õppinud oma käitumismustreid kena jutukoorega katma. Kui noor Ants kui kassipoeg veemahutisse ära upub, hakkab kohe kergem.

Töörügamine on käinud kokku luterliku mentaliteediga. Kiriku katusel on kukk, aga kirikuõpetaja on lavastaja tahtel õigeusku pööranud – Sten Karpov oma pika habeme ja musta talaariga on veidi lihtsameelne, heatahtlik lohutaja. Suuri arupidamisi usuküsimuses ei toimu. Külamutid Carmen Mikiver ja Ireen Kennik oma mustades undrukutes-jakkides-rätikutes istuvad kirikus või pigem tsässonas ja peksavad keelt, olles kirikupapile heaks taustajõuks. Kõiksugu ametnikke, asjamehi ja naabrimehi Indrek Taalmaa, Meelis Rämmeldi jt kehastuses on lavastuses küll ja veel – lugu peab jutustatud saama.

Kunstnik Arthur Arula ruuminägemuses on mastaapi ja detaili. Laval on kirik keset küla, suures plaanis Jürka ja Antsu elupaigad, kusjuures Antsu kodu oma grammofoni, pitslinakeste, Kännu Kuke napsi ja kiiktooliga mõjub katlamaja tööstuslikus keskkonnas eriti magusalt. Kiriku kõrval on relsid surnuvankri jaoks, lahtised hauad taamal, tagaseinas avatakse pood. Kusagilt veeretatakse välja oksapurustaja – ainus detail tänapäevast, see-eest suur ja punane. Maise elamise kohal kõrguvad ristid. Sinna teispoolsusesse ilmuvad vahel need, kes surnud. Ühele vahe­talale, mis tähistab maise ja taevase piirjoont, tekib vahetevahel mitukümmend suud. See on Peetruse suu Peeter Tammearu häälega, mis lavastusse sekkub. Mõjub nagu Tammsaare ise räägiks pilve piirilt.

Selle maailma kõrval on külgsein küüniga, kus põleb surnuks sulane, kus sünnivad Juula ja Jürka lapsed. Ja selle kohal on omamoodi Eedeni aed. Midagi rohelist paistab läbi klaasi ja sealt vuhiseb välja üks tegelane, keda kutsutakse Ilmalinnuks. See on segadust tekitav roll. Karin Tammaru Ilmalind laulab ilusasti, aga ta on kui ühest teisest lavastusest siia sattunud. Dramatiseering on autoritruu, Tammsaare tugeva struktuuriga tekst ei lubanud sisse võtta veel ühte müütilist tegelast. Niisamuti jäi arusaamatuks ka väga efektne plakat Juula ja Jürka alasti kehadega – tsitaat Aadama ja Eva pattulangemisest, õun ja madu ka pildil. Kuidas seda Põrgupõhjaga ühendada, selles küsimuses jookseb minu postmodernismieelne fantaasia kinni. Kui Jürka Juulaga püherdas, õun hambus, siis oli lõbus küll. On, mida vaadata!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht