Glamuur ja hullus

„Võrk“ ja „Lotomiljonärid“ on telekriitilised, neis paljastatakse, kuidas kasumi nimel manipuleeritakse saates osalejate ja teletöötajatega.

PEETER SAUTER

Eesti Draamateatri „Võrk“, autor Lee Hall, tõlkija ja dramaturg Kairi Kruus, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskunstnik Meelis Lusmägi, videokunstnik Ann Einberg, kaamerarežii autor Jekaterina Abramova, helikujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Hendrik Toompere, Markus Luik, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Taavi Teplenkov, Ain Lutsepp, Marian Heinat, Karmo Nigula, Raimo Pass, Rein Oja, Kristo Viiding, Marta Laan, Jüri Tiidus jt. Esietendus 26. X 2019 Eesti Draamateatri suures saalis.

Ugala teatri „Lotomiljonärid“, lavastaja ja kunstnik Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, muusikalised kujundajad Andres Noormets ja Üllo Kaur, valguskujundaja Villu Konrad. Mängivad Terje Pennie, Andres Tabun, Ilo-Ann Saarepera, Janek Vadi, Aarne Soro, Vilma Luik, Oleg Titov, Gerda Sülla ja Üllo Kaur. Esietendus 9. XI 2019 Ugala teatri suures saalis.

Nende kahe uuslavastuse esietendus oli paarinädalase vahega, aga ma ei usu, et Andres Noormets käis Ugalast spioneerimas, mida teeb noorem Hendrik Toompere Eesti Draamateatris või vastupidi. Või et nad istusid koos ja plaanisid oma sarnased nõksud läbi ning leppisid võistlusreeglites kokku, et proovida, kes keda üle lööb ja saab võidumeheks.

Jah, mõlemas lavastuses kasutatakse ühesugust publiku käivitamise nõksu: „Plaksutage, plaksutage, kõvemini, ma ei kuule, teeme veel ühe aplausi ja nüüd hüüame kõik kooris! Nüüd viies rida, nüüd kõik naised saalis. Noo, aga mehed, näidake, mehed, mis teie suudate. Nüüd teeme kätega laine, algab esimestest ridadest ja liigub eest tahapoole, nüüd!“ Nagu rokkkontserdil või publikuga telesaadetes, kus vahel kasutatakse taustaaplausi või -naeru, et luua kaasatõmbav õhustik.

Neis lavastustes räägitakse telesaatest: „Võrgus“ uudistest, „Lotomiljonärides“ lotosaatest. Mõlemad on telekriitilised, neis paljastatakse, kui paha ja korrumpeerunud on televisioon, kuidas kasumi nimel manipuleeritakse saates osalejate ja teletöötajatega.

Saalis istuvate pealtvaatajate puhul ei saagi täpselt aru, kas nad osalevad lavastuses ja seeläbi samastuvad telestuudios või teleri ees istuva manipuleeritava massiga või on nad siiski lihtsalt teatripublik, kellel on au kaasa mängida ja toetada armastatud näitlejaid. Kas nendega manipuleeritakse samal moel nagu televisioonis või ei? Paradoks? Dilemma? Jah, vist küll.

Ent publik tuleb kaasa, isegi aeglase reaktsiooniga introvertne eestlane. Plaksutab kuulekalt kümneid kordi järjest, kuigi ei ole mitte millegi peale plaksutada. Hõigub mõttetusi. Saate- ja publikujuhid süstivad reipust ja rõõmu.

Eesti Draamateatri „Võrgus“ kannab lugu kogu etenduse kestel läbipõlev telediktor Howard Beale (Hendrik Toompere).

Heikki Leis

Meile näidatakse meid endid, nagu me oleme telestuudios ja teleri ees. Oleme manipuleeritavad. Ka teatrisaalis laseme endaga meelsasti manipuleerida. Me ju armastame neid näitlejaid, armastame teatrit.

Kui kaugele saab niiviisi minna? Ugalas kutsutakse inimesi saalist lavale ja neid koheldakse kenasti. Inimesed on kohmetud, pisut ehk uhkedki. Nalja nende üle ei visata. Praegu veel näidatakse lavalt kaamerate abil näitlejate suuri plaane ega näidata saalis istuvate inimeste suuri plaane. On aga vaid aja küsimus, millal juhtub seegi. Nii et kammigem juuksed ära ja hoidkem puhvetis konjakiga tagasi.

Mis on neis lavastustes veel sarnast? On paar keskset tegelast, kellel on lugu, kes on elus. Ülejäänud kippusid jääma statistideks, pahadeks manipulaatoriteks, klišeeks. Nad ei olnud elus inimesed. Raske töö näitlejatele. Suurest trupist jagub vaid paarile sisukas roll ja ülejäänud meeskond (sama head näitlejad) tambivad muudkui üht ja sama. Nende ülesandeks on olla paha Carabas Barabas, nukujuht. Niisiis kippus nende lavastuste moraal end kordama.

Mõlemas lavastuses on nauditav konkreetsete (väikeste) inimeste lugu, mis Ugalas läks küll paraku pisut muinasjutuliseks ning Eesti Draamateatris ameerikalikult ülekonstrueerituks, kus iga hinna eest üritati genereerida uusi karakteripöördeid.

Ent näitlejad tegid neile inimestele elu sisse puhudes head tööd: Ugalas Terje Pennie (Anna) ja Andres Tabun (Martin), Eesti Draamateatris Hendrik Toompere (Howard Beale – siit võiks tulla näitlejaauhind), Ivo Uukkivi (Max Schumacher) ja Marian Heinat (Diana Christiensen). Nemad olidki enam-vähem ainsad, kellel oli midagi ka mängida.

Tänu neile on suure glamuurse revüülavastuse sees inimlikult valus, kurb ja õrn lugu. Suure loo sees väiksem lugu, mis on sisult suurem kui see, mille sees ta on. Eesti Draamateatris kannab seda lugu kogu etenduse kestel läbipõlev (no küll ikka põleb kaua, ammu ootad juba pauku või kustumist) telediktor Howard Beale (Hendrik Toompere) ning talle sekundeerivad kolleegid, kes on juba läbi põlenud või on teflonist ja põlematud. Ugalas aga väikesaarel naturaalmajanduslikult elav ja moodsast maailmast võõrandunud naiivne paarike, kellel on omamoodi rohkem elutarkust kui moodsal pahal rahamaailmal.

Andres Tabun on aastatega läinud kogu aeg paremaks, kuigi napp ja täpne on ta kogu aeg olnud. Ehk on nüüd rollid suuremad. Tema näiliselt hooletu ja isegi kerges toonis piano kannab hästi ja on alati sisemiselt laetud-kaetud. Hendrik Toomperele on lavastaja noorem Toompere andnud palju suuri kaameraplaane ja Toompere kasutab need viimseni ära. Miimikas oli nüansse ja värelusi. Seejuures oli kohal ka sisemine kloun, nii et ei saanudki aru, kas ja kus Beale’i pöörasused ja hullus on kalkuleeritud, kus aga tõelised. Lavastaja Toompere on peenelt kombineerinud salvestist ja otsevõtet (tehes ise selle seejuures puust ja punaseks, et näete, meil on ju playback), nii et alati ei saa aru, mis kus parajasti toimub, mida peab vaatama, kus on olulisem mäng – ja see on hea, on mida jälgida, mille üle mõtiskleda.

Ugala „Lotomiljonärides“ teevad näitlejad oma tegelastele elu sisse puhudes head tööd: Andres Tabun (Martin) ja Terje Pennie (Anna).

Heigo Teder

Ivo Uukkivi võib tema nappuses ja sisemises kaetuses võrrelda Andres Tabuniga. Mõlemad mängivad lihtsa kuju suureks ja südamesse minevaks, seejuures üle pingutamata. Marian Heinat suudab pikalt hoida oma saladust rollituuma reetmata.

Moodsates moraliteedes on vähe uut ja moraalilugemine mõjub kulunult, aga head näitlejamängu tasub alati vaadata. Need kaks lugu ei ole Eesti lood. „Lotomiljonäride“ idee on pärit norralase Terje Hoeli kuuldemängust, mille põhjal Andres Noormets on kirjutanud originaalnäidendi, „Võrk“ aga (originaalis „Network“ – televõrk, millega sind võrku püütakse) tuli 1976. aastal USAs esmalt välja Paddy Chayefsky kirjutatud ja Sidney Lumeti lavastatud filmina ning seejärel 2017. aastal teatrilavastusena Londonis.

Mõnevõrra arusaamatuks jääb, milleks meile siin ja praegu sellised lood. Manatakse esile korrumpeerunud meedia, mida juhivad kasuahned manipulaatorid. Et anda veel ühele vaenlasele kuju ja lasta auru välja? Me niigi sõimame ühismeedias iga päev ja ohjeldamatult poliitikuid, ametnikke ning tihtipeale ka ajalehti ja televisiooni. Sealjuures on Eesti meedia (käibelt ja mastaabilt) köömes Facebooki kõrval, mida sõimamiseks meelsasti kasutame ja mis manipuleerib meiega ilmselt rohkem kui telekanalid. Kas siin midagi viltu ei ole?

„Võrgus“ on teemaks ka Ameerika usuhullud telepreestrid, mis pole usuleiges Eestis samuti vist kuigi kõnekas. Nagu ka araabia naftamiljonitega kontrollitav meedia. Või hulluv telediktor. (Tõsi Harri Kingo kunagine markantne saade, kus oodati inimest telemajja pihtima, aga inimene ei tulnud, meenus tahtmatult, ja „Esto TV“ ka, aga selliseid ekstreemsusi on vähe, ja kui on, on see enamasti irooniavõtmes.)

Minu arust võtab teater ise üle selle meedia vahendid, mida ta kritiseerib, ja ma ei tea, kas see on hea. Natuke tundub, et lavastajad on trikitamisega nii hoogu läinud, et on seda üle ekspluateerinud. Kui lavastaja peaks surema näitlejas, et näitleja saaks elada ja särada, siis siin kipuvad näitlejad (püüdes sellise mängu juures head nägu teha) surema lavastajas.

Ugalas loositakse külastajatele välja teatripileteid, restoraniõhtuid, hotelli­sviite ja Stockholmi kruiis. Tore, et see paneb inimesi teatrisse tulema. Aga ehk oleks parem, kui nad tuleksid teistel põhjustel. Istusin minagi pool lavastust ja tajusin kurbusega, et loodan samuti midagi võita, nagu ümber minu kogu saalitäis, ja kartsin, et täna teatrit vist ei näegi. Seejärel näidati mulle, kuidas mind võiduootajana manipuleeritakse ja kui loll ma olen. Olgu, loll olen hea meelega. Aga hea, et hea teater ei jäänud siiski tulemata.

Ega selline publikule tema väärtustest võõrandumise näitamine ja meediakriitika ole midagi uut. Meenub väga ammune Draamateatri lavastus „Saateviga“ (1979), kus kogu korteripeo seltskond vahtis muudkui aga telekat ega pannud tähelegi, et külla oli saabunud Jeesus Kristus (Urmas Kibuspuu). Mis banaalne idee. Tõtt-öelda tundus see Ago-Endrik Kerge lavastatud moralism mage juba Nõukogude ajal ega läinud raasugi korda, et keegi oli toonud positiivse tegelasena lavale Jeesuse ning julges rääkida kristlikest väärtustest ja telekavaataja mandumisest. Jeesus võlus seal teleka vait ja kui keegi millestki aru ei saanud, siis uuesti tööle. Ja miski ei muutunud. Ei ole muidugi siiani muutunud.

Televisioon tuleb teatrisse. Aga miks? Film samuti. Kuhu siis teater peaks minema? Ei ole ju oodata, et me pärast selliseid lavastusi mängiksime vähem lotot või vaataksime vähem telekat või kahtleksime uudistes rohkem kui varem. Plaksutame viisakalt ära, läheme koju ja paneme teleka mängima. Küllap teevad seda ka näitlejad ja lavastajad. Kui aga külastame maal oma vaeseid sugulasi, kes peaksid lavastuse moraali kohaselt elama paradiisis, siis ei pruugi nood elada lüürilises, pastoraalses idüllis teineteisel kätt hoides, vaid nägelustes ja vaesuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht