Erik ja Anna, hoidke sõprust

Tim Jansoni näidendi „Erik ja Anna“ žanrimääratlus on tragikomöödia. Vaatamismuljes jääb põhirõhk komöödiale, „tragi“ asemele tahaks kirjutada „lüüriline“.

PILLE-RIIN PURJE

Vene teatri „Erik ja Anna. Armastuse kunst“, autor Tim Janson, tõlkija Igor Kotjuh, lavastaja Jaak Allik, kunstnik Rosita Raud, helilooja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Anton Andrejuk. Mängivad Tatjana Kosmõnina ja Sergei Furmanjuk. Esietendus 10. XII 2020 Vene teatri väikeses saalis.

Vaatasin lavastust „Erik ja Anna. Armastuse kunst“ 26. veebruaril, kui teatrite sulgumise teatrikuu oli juba väga lähedal. Hetk enne algust väikeses saalis püüdis kõrv kinni prouade venekeelse sosina. Üks, kes ilmselt guugeldas telefonis, teavitas sõbrannasid: „Täna on Nadež­da Krupskaja sünnipäev.“ Teine: „Ja meie ei olegi veel tähistanud.“ Kolmas: „Alguseni on neli minutit, jõuame!“ Sisimas turtsatasin naerma, sest järsku tuli meelde, kuidas mu ema kunagi lõbusalt kordas üht pedagoogilise instituudi õppejõu lauset: „Nadežda Konstantinovna oli Vladi­mir Iljitši parim sõber – selles plaanis.“ Vabandust, sel vanal naljal ei ole „Eriku ja Annaga“ vähimatki pistmist. Ehkki näidendi teema on mehe ja naise sõprus. Ka selles plaanis.

Kodulehe andmetel on Vene teatri repertuaaris praegu lavastusi kolmkümmend kuus. Minul neist nähtud kõigest kolmteist – ei saa just hoobelda selle kodulinna teatri süvatundmisega. Ka ei ole ma miskipärast näinud Tim Jansoni eelmiste näidendite lavastusi, need olid Ugala suvetükk „Ühes teises Eesti linnas“ (lavastaja Aili Teedla, 2008) ja Kuressaare teatri „Kartulimoos ehk Chelsea Win“ (lavastaja Jaak Allik, 2010). Ja veel: Jaak Alliku kahekümne neljast lavastusest on mul nägemata jäänud kaheksa. Nii need võrdlusalused logisevad.

Ei söanda oletada, kas pealkirjaga „Erik ja Anna“ loob autor Tim Janson eneseiroonilis-naivistliku sillakese Carl Robert Jakobsoni näitemänguga „Arthur ja Anna ehk Vana aja inimesed“, aga kahtlustan, et pigem ei. Näidendi žanrimääratlus kavalehel on tragikomöödia. Vaatamismuljes jääb põhirõhk komöödiale, „tragi“ asemele tahaks kirjutada „lüüriline“.

Mees, naine ja armastus – milline universaalne teema. Tundub, et Vene teatri mängukavas on sellesse rubriiki liigituvaid näidendeid rohkem kui kusagil mujal. Näiteks Semjon Zlotnikovi „Tuli mees naise juurde“ Larissa Savankova ja Rain Simmuliga (2018) ning Aleksei Arbuzovi „Vanamoeline komöödia“ Savankova ja Eduard Tomaniga (2019). Kõik ei pruugi olla tingimata kahe tegelasega lavalood, aga armastuslood ikka, nagu Vladimir Zaykini komöödia „Viimane korrus“ Elina Purde ja Aleksandr Ivaškevitšiga (2016); sisukirjelduse järgi sobitub mudelisse ka Anton Finki komöödia „Käest kätte“ (2019). No ja lõppeks Aleksandr Volodini „Viis õhtut“ Savankova ja Ivaškevitšiga, hoidmist vääriv südamlik lavastus, mis püsib mängukavas 2011. aastast. Eks armastuseni taandu või avardu viimaks ka muusikal „Minu veetlev leedi“ (2020). Ju leiaks midagi veel.

Nüüd siis „Erik ja Anna“. Eesti autori näidendi maailmaesietendus vene keeles, tõlkinud Igor Kotjuh. Kuidagi kummastav on kuulda just vene keeles repliiki, et elu viimane naine peaks olema eestlane, sest eestlased hoolitsevad haudade eest. Paneb mõtlema.

Näidend on lihtne, suisa pretensioonitu. Mõistetavam või puudutavam on see lugu tegelaste eakaaslastele ehk keskealistele. Sest Erik ja Anna on olnud sõbrad kolmkümmend viis aastat, lasteaiast peale. Head sõbrad, päriselt, ilma Anton Pavlovitš Tšehhovi loodud doktor Astrovi kurikuulsa küsimuseta: „Juba?“ („Onu Vanja“). Aga nad otsustavad siiski Astrovi pakutud etapid läbi proovida, ehkki teises järjekorras.

Autor Tim Janson sõnastab kavalehel peamise teema: „Selle näidendi puhul paelus mind mäng mõttega, mis juhtub siis, kui kaks eluaegset sõpra, kes teavad teineteisest kõike, otsustavad astuda sammu, mis …“ Katkestan tsitaadi. Ilmselge, millisest sammust on jutt. Aga mis juhtub kahe inimesega pärast seda otsust, vaat see on küsimus. Autor pakub intervjuus välja kaks varianti. Kumb kujuneb Eriku ja Anna tulevikustsenaariumiks, jääbki küsivalt õhku. Kardetavasti mitte kumbki. Või loodetavasti? Sel lavalool ei ole well-made loogikaga algust ega lõppu, on vaid hetked need.

Jaak Alliku lavastus keskendub näitlejatele, usaldades ja rahulikult. Pea­tegelane on laval kahtlemata Anna, kelle hingeelu valgustatakse tuntava kaasaelamisega. Mitte just idealiseerides, Anna tundepuhangud on ju vastakad, vahel kiusakad. Aga poolehoidvalt suhtub lavastus Annasse ikka. Muide, on üks eksitav detail. Torkab silma, et Tatjana Kosmõninal tuleb Annana kanda tumepruuni soengut. Kui üks parukas mõjub nii demonstratiivselt, peab sel olema põhjus. Too ontlik pedagoogi-imidž mõjub kui puhtväline enesekaitse, muutes Anna ühtaegu kohmetuks ja rangeks. Ka see, kuidas Anna kannab oma kostüüme, eriti koomiliseks tüliõunaks saavat (sini?!)rohelist kleiti, kiirgab signaale naise ebakindlusest. Tundub, et melodraamat peljates on lisatud leebet groteski, aga ma pole üldse kindel, et Kosmõnina roll sellist helistikku nii kangesti vajab. Mulle küll tundus, et Anna on oma siseilmas hoopis julgem, kirglikum, hingestatum, isikupärasema huumorimeelega naine.

Aga kõikvõimalikud aksessuaarid ja rekvisiidid võivad väikses saalis hõlpsasti häirida, domineerida, vaataja tähelepanu kõrvale eksitada. Nõnda juhtub ka Eriku kingitud roosibuketiga: kunstlilled nii võltsid, Erik ise nii siiras. Tõsi, kuna Anna armukadedusehoos vaesed lilled prügikasti viskab, hakkaks tõelistest roosidest ju kahju, nii et las olla pealegi.

Peategelane on Anna juba seetõttu, et viibime tema kodus, tema territooriumil, kus Erik on külaline, ajutine, aga alati oodatud. Sergei Furmanjuki Erik on passiivsem tegelane, heasoovlik lontuke ja muhe semu, õnneks huumorimeelega. Koos Erikuga siseneb tungivalt mängu lavatagune tegelane nimega Piret, kellel pole kuigi raske Erikut ümber sõrme keerata. Rahutuks küsimuseks jääb aga, miks Annal ja Erikul üldse oli vaja seda „saatuslikku“ sammu astuda. Kosmõnina ja Furmanjuki sõbralik, leebelt kõrvalpilguline partnerlus jätab vastuse lahtiseks ja nii ehk ongi õigem. Määravaimaks teguriks või otsustavaks ajuriks kujuneb arvatavasti seesama nähtamatu Piret. Et Annast ja Piretist sõbrannasid ei saa, no see on küll nagu aamen kirikus – Anna naiselik vaist on selleks liiga tugev ja kirgas. Ja Annaga samastudes ei saa Piret olla publikule sümpaatne.

Kõige kujundlikum osa lavaõhustikus on Rosita Raua stsenograafia. Anna korter, esmapilgul igavalt olmeline ja staatiline ruum, teiseneb ja avardub pildivahedes. Anton Andrejuki valguskujunduses muunduvad trafaretse sektsioonikapi seinad ootamatult läbipaistvaks. Paotuvad Anna mälestused, nostalgia ja ilumeel; unistusena elustub kujutluspilt idüllilisest maakodust, kuhu nad koos Erikuga kolivad; viimaks aga võimutseb täielik tühjus, hall üksildus. Lavaruumi kaudu on finaal kurblik, komöödiast kaugenev. Ometi loodan ja usun, et Annal on elujulgust, et tema hallusele ei alistu. Ja küllap see Erik ka tagasi tuleb. Truule sõbrale külla.

Lavastuse kavalehe ja plakati leitmotiiviks on kaks soonilist vanainimesekätt, väikesed sõrmed ühte põimunud. Kahe liitlase vastastikune tõotus. Mulle meenus „Eriku ja Anna“ plakatit vaadates Velda Otsus. Raamatus „Velda Otsus – nimi eesti kultuuris“ meenutab Eneken Aksel: „… ma küsisin: kas sa ei tunne ennast üksinda, kas sa ei taha, et su kõrval oleks keegi tore meesterahvas. Velda vastas, et vahetevahel ma mõtlen küll, et see oleks tore, niiviisi väikesest sõrmest kinni hoides käia jalutamas.“

Laval põimuvad ka Anna ja Eriku väikesed sõrmed, aga ses aimub veel mänglevat flirti, võib-olla korraks humoorikat sõrmekooguvedamist. Kas nemad kord vanaduses saavad kõndida käsikäes? Kas see oleks võimalik ka eluaegsete sõpradena? Niisugune minoorne ja liigutav mõtisklus on Jaak Alliku lavastuse sõnum.

Lavastajapoolne lisapealkiri, Erich Frommi teosele viitav „Armastuse kunst“, on omajagu ambitsioonikas. Mina pakuksin lisapealkirjaks hoopis „Hoidke sõprust“. Võib-olla ka seepärast, et samal õhtul oli Vene teatri suure saali mängukavas kontsertlavastus „Hoidke armastust“.