Ellips ja surm

Ivan Võrõpajevi näidendi ilu seisneb selles, et etüüdides tekst suurt ei muutu: laused on sageli sõna-sõnalt samad, muutub kontekst, kuhu laused langevad.

KAUR RIISMAA

Vene teatri „Delhi tants“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja Filipp Loss, kunstnik Ellen-Alice Hasselbach, koreograaf Olga Privis, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov. Mängivad Anastassia Tsubina, Jelena Jakovleva, Aleksandr Žilenko, Tatjana Jegoruškina, Tatjana Kosmõnina ja Natalia Murina. Esietendus 26. XI 2021 Vene teatri väikeses saalis.

„Me ju kõik mõtleme tihti, et millal see košmaar lõpeb, milles kogu maailm elab. Miks langeb meile XXI sajandil ikka veel kaela Ebola epideemia, sõda Ukrainas, putinliku Venemaa totalitarism, islami terroristid – millal see kõik küll lõpeb? Aga asi on selles, et selle kohta on kaks uudist – hea ja halb. Halb uudis on, et see ei lõpe mitte kunagi. Aga hea uudis on, et see kõik on lihtsalt universumi tants.“ Need Ivan Võrõpajevi sõnad ei ole Vene teatri lavastuse kavalehelt, vaid seitse aastat tagasi Theatrumis etendunud „Delhi tantsu“ kavalt. Tõepoolest, Ebola oli 2015. aastal liialdus, aga praegu elame kolmandat aastat pandeemia tingimustes, sõda Ukrainas on jälle päevakorras ning uudis kellegi surmast pole enam uudis.

Surmauudis pole „Delhi tantsuski“ õieti uudis: lõpuks võib selgusetuks jääda, kes suri, millal ja millesse. Lavastus koosneb seitsmest etüüdist, millest igaüks algab teatega kellegi surmast. Võrõpajevi näidendi ilu seisneb selles, et etüüdides tekst suurt ei muutu: laused on sageli sõna-sõnalt samad, muutub kontekst, kuhu laused langevad. Tegelased on omavahel kas armu- või sugulus­suhetes, nii on kõhe kuulda sama lauset, mille oli öelnud abielu lõhkiajaja, lõpuks petetud naise suust. Aga kui palju me üldse erisuguseid lauseid kasutame? Muidugi on inimesel vabadus öelda täiesti ainulaadseid lauseid – „Armastan sind nagu vinkelduu mollib engelteri!“ –,­ ent me ju ei ütle. Enamasti ütleme „Tere!“, „Nägemist!“, „Palju õnne!“ või „Kas tahad veel leiba?“.

Näidendi ja lavastuse tekst on lihtne. Keegi sureb, tuuakse teade surmast, tegelane ütleb: „Ma ei oska reageerida.“ Ja mismoodi sa ikka surmale reageerid, ei saa ju enam midagi teha. Siis räägitakse. Suhetest. Vaikitakse. Tantsitakse mõni samm. Ja tekst kordub järgmises etüüdis. Oluline pole siin mitte tekst ise, lause, vaid selle vorm: milliseid sõnu oleme harjunud ütlema? Usun, et meie harilikud laused otsivad endale sündmust, millesse kinnituda, niimoodi vabaks saada. Ja lõpus on vaikus.

Me ütleme „Tere hommikust, kallis!“ oma abikaasale niikaua, kui ta sureb, ja siis ei saa me enam mitte kellelegi oma elus samamoodi „Tere hommikust, kallis!“ ütelda. See lause on kinnitunud selle sündmuse külge. „Kas soovid veel leiba?“ on meie igapäeva hulkuv lause niikaua, kuni keegi vastab sellele: „Ma ei armasta sind enam.“

„Delhi tantsu“ tekst on totaalne selles tähenduses, et see juhib näitlejaid (fotol esiplaanil Aleksandr Žilenko), nende rolle piirini, kuni tundub, et näitlejad ei mängi.

Vene teater

Kellegi surm ei ole ainult ühe elu lõpp, vaid ka hulga selle inimesega seotud lausete lõpp. Aga ainult surm ei kinnista lauseid, seda teevad kõik tähenduslikud sündmused. Mida rohkem on inimese elus sündmusi, seda vähem ta räägib, olete ehk tähele pannud, ja nende inimeste elus, kes vahetpidamata räägivad, ei juhtu suurt midagi. Nende laused ei ole saanud endale sündmust. Võib-olla on ilus surra, kui kõik on öeldud, ära antud, jääb ainult naeratada. Võib-olla. Ma ei tea, ma pole kunagi surnud.

Surm ise on küll konkreetne, aga üksi võetuna laialivalguv mõiste. Surm pole surnu asi, sest tema ei saa enam hoolida, vaid siia jäänute asi. On kangelassurmasid. Loobumissurmasid. Kuhtumisi. Surm on banaalne nagu lõhutud vaasi killud põrandal.

Joseph Campbell, ameerika kirjandus- ja usundiloolane, on pakkunud oma raamatus „Tuhandenäoline kangelane“ välja monomüüdi mudeli erisuguste lugude uurimiseks ja kõrvutamiseks. Campbelli meelest on kõigil maailma lugudel sarnane struktuur ning tema teooriat kasutatakse laialdaselt näiteks stsenaristikas. Punamütsikese, Bilbo Bagginsi, Harry Potteri või Jeesuse (jpt) lugu algab argiilmas, millest tegelane peab kas mingi kutse või probleemi tõttu välja teele minema. Tal on tavaliselt mentor: Gandalf, Morpheus, Hagrid või keegi nendesarnane. Tegelane teeb läbi hulga katsumusi ja jõuab hinge pimedas öös meeleheite kõige sügavamate kambriteni – tema mina langeb kokku. Tagasi argiilma jõuab tegelane muutununa, ta on teadlik endast, oma võimetest.

On psühholooge, kes kasutavad Camp­belli monomüüdi struktuuri, et patsiendi kannatusele tähendus anda: sa ei ole üksi mõtteta maailmas, vaid sinu trauma on osa teekonnast. Lugu annab perspektiivi. Võrõpajevi tegelastel pole klassikalises mõttes tegelase arengukaart, tekstist on välja nopitud kõik, mis parajasti tähtis ei ole – me kohtume nendega in media res, sügaval mõttetuses, killud on põrandal.

Kõigi etüüdide tegevus toimub haigla ooteruumis ja haigla on paik, kuhu tullakse ära minema: kas tagasi koju või mulla alla. Tegelaste argiilm, mis on neist maha jäänud ja ootab ees – sest lõppude lõpuks peab tagasi minema –, antakse lühikeste ja võrdlemisi eksalteeritud monoloogidega. Näiteks Andrei, kelle Aleksandr Žilenko mängib reserveerituks, kinniseks, „usaldusväärseks“ nagu Jekaterina (Anastassia Tsubina) ütleb, räägib, mismoodi ta müüs maha auto ja sõidab nüüd metroos – näeb maailma, reklaame, inimesi. Õde (Tatjana Jegoruškina) kirjeldab, missuguste tunnetega vaatab ta surnud patsiente kanderaamil. Valeria (Jelena Jakovleva) räägib teatrikriitiku elust.

Aga me ei saa päriselt teada, kas need monoloogid on sissevaated muutunud, katsumuse läbi teinud tegelasse, või tagasi: Delhi tants käib ringiratast ja viimase etüüdi järel võiks alata ka esimene. Mitte tegelaste järkjärgulises suremises pole Võrõpajevi teksti õudus, vaid monoloogides: tegelased oleksid nagu kiirelt ringi käival karussellil, nad tahavad maha, sirutavad oma käe kellelegi, kes paistab seisvat kindlal pinnal, aga aina libiseb tema käsi mööda. Silme ees läheb aina hägusamaks, lootus millestki üldse kunagi pääseda järjest aheneb. Ega pääsegi. Lõpus on kõik surnud. Tants algab otsast peale – „see ei lõppe mitte kunagi … see kõik on lihtsalt universumi tants“.

„Delhi tantsu“ tekst on totaalne selles tähenduses, et see juhib näitlejaid, nende rolle piirini, kuni tundub, et näitlejad ei mängi. Laused on nukumängija nöörid – mida teeb lause, seda teeb ka näitleja. Iga teise teksti ja lavastuse puhul kriibiks see peenendunud maitsega teatrikülastaja silma ja kõrva – näitlejast, karakterist peaks tekst lähtuma, mitte vastupidi. Muidu oleks tegemist lihtsalt sõnu ütleva inimesega. Ent „Delhi tantsu“ puhul on õigustatud, et tegelaste sõnailm on lavastatud peaaegu must-valgeks ja muutub värviliseks ainult monoloogides.

Üks korduvaid repliike näidendis on: „Räägi minuga, ära mine ära!“ Teine tegelane siis räägibki, kas mõnest mälestusest või Delhi tantsust, mida Jekaterina aasta (või mitu) tagasi Kiievis tantsis. Teine tegelane ei saa sellest midagi aru: kõik on hägune. Mida see tähendab: kannatus? Mida see tähendab: tants? Kuidas on sellega seotud juudid ja Auschwitz?

Asi on selles, et tegelane ei kõnele kaastundest, vaid ütleb teksti, nagu me sageli arusaamatus olukorras ütleme. Sõnu. Mõtlemata. Lauset komponeerimata. Selline kõnelemine on kaastundeta, kaasa tundmata kõnelemine, me üritame sündmusele oma teksti peale suruda ja tagajärjeks on arusaamatus. Teadlikult kaasa tundes muutub sündmus lohuks maapinnas, kuhu meie sõnade klaaskuulid kõrinal sisse veerevad – sunnita, tahteta. Rõõmuga. Kaasa tundes ei kontsentreeri me oma tähelepanu ühele inimesele, vaid avame end maailmale, milles pole head ega kurja. Sellepärast on õõnes ka tänapäeva lääne social justice warrior’ite õiglusjanu. See ei lähtu sündmusest, kogemusest, ei johtu inimese hingest, vaid ideoloogiast, ning ideoloogia jagab maailma mustaks ja valgeks, heaks ja kurjaks. Õudsevõitu on elada ajal, mil õnnestunud „Delhi tantsu“ lavastus annab end lahkelt ühiskonna mitmekülgseks analüüsiks.

Kogu lavastuses on üks klassikalises mõttes roll, Olga, ja Natalia Murina mängib selle lavastuse finaalis nauditava lihtsusega. Tema tegelane tõuseb publikust ja ongi nagu päris inimene: kontrast näiteks ülevoolavalt loomingulise tantsija Jekaterinaga on nii tugev, et kui näitlejad tulevad etenduse lõpus kummardama, siis ei oska publik reageerida. On see veel mäng? Keegi ei plaksuta. Näitlejad seisavad, silmad kinni. Kostavad üksikud mahasurutud naerupuksatused. Siis katkevad ahelad ja saabub aplaus. Vene teatri „Delhi tants“ on kohustuslik neile, kes on Theatrumi varianti näinud. Kontekst on muutunud, tekst on sama, nagu näidendiski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht