Uni, unenäod ja suhtlus surnutega udmurdi kultuuris

Arvatakse, et unenäod võimaldavad elavatel suhelda surnud esivanematega.

NIKOLAI ANISIMOV, EVA TOULOUZE

Udmurdi kultuuris on tänapäevani tähtsal kohal uni (iz’on, kölon, um) ja unenäod (vöt, ujvöt). Rahva arusaamade järgi ei allu unenäod selle maailma aja ja ruumi seadustele: koht ja ruum võivad järsult muutuda, aeg voolavat kiiremini või pole seda üldse. Seletamatutel nähtustel on asendamatu väärtus suhtluses elavate, jumalate ja vaimude maailmade vahel.

Siiamaani suhtuvad udmurdid unesse kui peaaegu sakraalsesse. Nõnda tuleb reeglitest kinni pidada: enne magama heitmist loetakse palvet, kristlased löövad risti ette ja paluvad, et Jumal annaks hea une ja unenäod. Magama ei tohi minna päikeseloojangu, hämariku ajal, muidu võib haigeks jääda. Ei lubata ka magada peaga ukse poole, sest siis tulevad õudusunenäod.

Udmurtide keeld magajat või uneskõndijat järsult üles ajada on seotud traditsioonilise arusaamaga, et magamise ajal võib kehast lendu tõusta üks inimese hingedest, urt. Aeg-ajalt võib näha, kuidas urt kriitilistel hetkedel – une, raske haiguse või kõva ehmatuse korral – magaja suust välja lendab liblika, linnukese või nahkhiire kujul.

Traditsioonilises kultuuris on unenäol tähtis osa suhtluses surnute maailmaga. Arvatakse, et unenäod võimaldavad elavatel teada saada surnud esivanematest, nendega suhelda, neilt nõu küsida. Aga surnud võivad ka ise ilmuda unenägudesse oma kaebuste, palvete või hoiatustega tulevaste sündmuste kohta. Siis sätivad elavad oma käitumise nende järgi.

Kuigi võiks arvata, et und nähes ei ole inimesel teadlikku kontrolli oma käitumise üle, on surnutega suhtlemisel siiski teatud reeglid. Tuleb:

• kinni pidada distantsist,

• mitte vastu võtta ega kinkida esemeid,

• mitte surnule järele minna,

• mitte astuda surnu palvel üle takistuste (sein, jõgi, sild, värav jne).

Vahel võivad surnud mõjutada elavate käitumist. Nii juhtus ühe naisega, kes nägi rahustavas unes ema ja lendas temaga õhupalliga üle nende külade. Lõpuks ei lubanud ema tütrel endaga jääda ja saatis ta halastamatult tagasi [välitöö, Nõvõe Tatõšlõ, Tatõšlõ rajoon, Baškortostan 2018]

Unenäol on oma osa ka maagilistes toimingutes: nimelt just unes saavad nõiad ja ravitsejad sakraalseid teadmisi. Arvatakse, et unes alluvad nõiakandidaadid katsumustele (näiteks tuleb neil traati mööda ületada kuristik või põlev jõgi, pugeda läbi nõelasilma), nende kaudu saavad nad maagilise väe ja teadmised. Need, kes katsumustest läbi ei saa, võivad hulluks minna, raskelt haigeks jääda või üldse mitte üles ärgata.

Kuid on ka lugusid, milles surnud sugulaste hinged õpetavad unenäos mingit oskust (laulu, loitsu jms) ning hoiatavad millegi eest. Nendel puhkudel püütakse nende juhiseid järgida.

Paar näidet unenägudest, mille kaudu surnud püüdsid elavatele edasi anda mingeid oskusi.

„Nägin unes ema. „Elu on üks selles maailmas ja tolles maailmas. Elu on üks,“ ütles ta. „Aga on nõiad, selles maailmas ja tolles maailmas. Ma seletan sulle, kuidas end nende eest kaitsta.“ Ema jõudis seda öelda ja ma ärkasin äkki üles. Ema enam ei seletanud, kuidas end nõidade eest [kaitsta].“ [välitööd, Dubrovski, Kijassa rajoon, Udmurdimaa 2008]

Üks lõunaudmurdi naine vestis ainulaadsest kogemusest. Ta jutustas, kuidas surnud õde õpetanud talle oma lemmik­laulu, et ta seda rasketel hetkedel laulaks:

„Mind õpetas unes surnud õde laulma. „Kui teil hakkab väga kurb, laulge seda laulu,“ ütles ta. Ja mina, kes ma ei olnud kunagi seda viisi kuulnud, õppisin selle õe käest. Olles selle viisi unes ära õppinud, laulan seda vahel harva teda meenutades.“ [välitööd, Dubrovski, Kijassa rajoon, Udmurdimaa 2008]

Impulsid unenägudes kokku­saamiseks võivad tulla nii elusatelt kui ka surnutelt.

Inimesed vahel paluvad, et surnu ilmuks unes, siis kui nad tema järele väga igatsevad, tahavad teada, kui hästi nad teda on mälestanud. Kui keegi tahab näha unes surnut, jääb ta magama riietes, paneb padja alla isiklikud asjad või koguni jääb magama voodis, kus kadunuke suri.

On ka näiteid, et unenäo algataja on surnu ise. Näiteks tulevad nad unne palvete või kaebustega – tahavad süüa, neil on külm või muud säärast. Üks informant rääkis imekspandava loo. 2015. aastal, olles juba üsna eakas, läks ta üksi kohalikku keelt oskamata Saksamaale vangilaagris tapetud isa matmispaika. Seal viskas ta ühishaua kohale oma aiamaa mulda, mille oli lasknud õigeusu kirikus õnnistada. Oma viimases kirjas oli isa nimelt õhanud: „Kas nüüd kunagi veel näen oma ilusat aiamaad?“ Mõne aja pärast, olles tagasi jõudnud Udmurdimaale, nägi ta unes, kuidas kodu on magavaid sõdureid täis ja nende seas tema isa. Nõnda oli isa koju naasnud. [välitöö, Nižni Sõr’ez, Alnaši rajoon, Udmurdimaa] 2020]

Surnute külaskäigud elavate unenägudesse võivad aset leida teistelgi põhjustel. Kui lähedased nutavad liiga palju, arvatakse, et see segab surnut teises ilmas. Surnu võib unes ilmuda selleks, et ülearune kurvastamine peatuks. Mõnel puhul võib surnu aga elavatele kätte maksta. On juhtumeid, kus mõrvatu ilmub unes alatasa oma mõrvarile, selleks et teda painata.

Unenägusid surnutest peetakse üldiselt halvaks endeks. Nõnda püütakse maagiliste abinõudega soovimatu kontakt katkestada. Selleks et lahti saada tüütust surnust, viiakse läbi eraldi rituaal. Kas surnuaias või mujal pööratakse selg lääne või surnuaia poole ja visatakse söögipalu üle vasaku õla, pöördudes välju hääle või lausa etteheidetega surnu poole.

Nõnda saavad udmurdi traditsioonis nii elavad kui ka surnud vabalt unenägude vahendusel suhelda. Sellest hoolimata, et tänapäeva ühiskonnas toimub animistlikust mõtteviisist eemaldumine, on unenäod jäänud paljudele udmurtidele suhtlusvahendiks esivanemate maailmaga, kuna udmurdi ühiskonnas on esivanematega tihedate sidemete tunnetamine endistviisi inimese olemise aluseks.

Nikolai Anisimov on Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur / VTA UO Udm. FK ajaloo, keele ja kirjanduse udmurdi instituudi nooremteadur.

Eva Toulouze on Tartu ülikooli etno­loogia teadur, Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudi (Institut National des Langues et Civilisations Orientales, INALCO) professor.