MARGIT MUTSO, arhitekt

Margit Mutso

Sirbi arhiiv

Ehitamine ei tule kuskilt otsast kliimale kasuks, majade majandamine samuti mitte, aga ilma selleta paraku ei saa. Ehitada tuleb hooneid, mis on võimalikult väikese süsiniku jalajäljega ja mis tagavad võimalikult väikse ökoloogilise jalajälje.

Mis on selle saavutamiseks aga kõige õigem materjal? „Puit!“ hüüavad loodusesõbrad, nendega ühinevad paljud arhitektid ja insenerid. 30 ruutmeetri puidu valmistamisel emiteeritakse tonn süsihappegaasi, sama süsiniku jalajäljega saab vaid kolm kuupmeetrit betooni. Puit on kohalik materjal ja puitehitise lammutamisel ei teki energiamahukat käitlust vajavaid jäätmeid, heal juhul õnnestub lammutusjääke ka taaskasutada. Kas tundub, et tulevik on puitehitiste päralt? Jah, kui me jääme selle juurde, et hoone miinimumeluiga on 50 aastat. Pilt muutub aga kohe, kui otsustame, et maja kestku paarkümmend inimpõlve. Võib-olla aja jooksul seda veidi kohandatakse, pisut renoveeritakse, kindlasti aga välistatakse superministeeriumi stsenaarium, kus töökorras tugev hoone lammutatakse, järele jääb vaid ehituspraht ning asemele ehitatakse samades mõõtudes maja, vaid veidi kõrgemate lagedega, et mahuks ära ventilatsioonitorustik, millega tagada maja energiasäästlikkus …

Vanimad säilinud ehitised on üle 5000 aasta vanad kiviehitised. Moodne kiviehitis on betoonmaja, keegi ei raiu enam looduskivist plokke, et neid massiivseteks seinteks laduda. Materjaliteadlane Marek Strandberg ütleb, et tulevik on kombineeritud materjalide päralt, kui betooni puhul kasutada õigeid lisandeid, parandada betoonikultuuri, saab sama materjalitugevuse kätte praegusest paar-kolm korda väiksema tsemendikuluga.

Vastupidavuse kõrval on ehitise kestlikkuse tagamisel veel teinegi tähtis moment: see peab olema ilus, majas peab olema hinge ja poeesiat sedavõrd, et ka tulevikuinimese käsi ei tõuse praegu loodut lõhkuma.