Kas pandeemia tuleb kliimale kasuks?

Meelis Friedenthal

Toomas Dettenborn

Meelis Friedenthal
on kirjanik ning Tartu ülikooli mõtteloo vanemteadur.

Kas pandeemia tuleb kliimale kasuks? Lugesin just, et Veneetsias on vesi selgeks läinud, laevaliiklust ei ole, Manilas on sudu kadunud, õhureostuse tase Hiina tööstuspiirkondades ja Koreas oli ebatavaliselt madal. See kõik on muidugi ajutine nähtus ja kui karantiin läbi saab (ja loodetavasti ikkagi saab), siis võib karta, et reostus tuleb kahekordse hooga tagasi, kiiruga üritatakse majanduslangust tasa teha. Loodan, et nii ometi ei lähe. Pandeemia on juba õpetanud, et inimesed on võimelised oma käitumist muutma ja sellel on selged, üllatavalt kiired tulemused.

Sedasama õpetas ka XIV sajandi katkuepideemia, mis andis võimaluse uuenenud mõtlemise ja humanismi levikuks. Inimesed püsisid karantiinis nagu Boccaccio „Dekameronis“, rääkisid lugusid ja ootasid. Juba siis teati, et karantiin on ainuke toimiv abivahend epideemia vastu. Kui nad lõpuks karantiinist tagasi linnadesse tulid, ei olnud maailm enam endine, keskaeg oli läbi saanud.

Petrarca küsib katku ajal, kas suudab järeltulev põlv kõike seda, mis praegu juhtub, uskuda, kui me isegi päris hästi oma silmi ei usu. Kas me ei näe mitte und? Mul on praegu sama tunne. Suurem küsimus on aga, mis juhtub pärast. Kas praegune pandeemia on küllalt suur ehmatus, ülesraputus, et tõeline muutus saaks võimalikuks? Kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et tahetakse tagasi minna sinna, kus me enne olime, vanade heade aegade juurde.

Ma loodan siiski, et täpselt selliseid vanu häid aegu enam tagasi ei tule, vahest tulevad hoopis uued head ajad. Kõik oleneb sellest, kas me oleme valmis kliima ja keskkonna pärast endale mingit sorti karantiini kehtestama. Võib ju juhtuda, et just nüüd saabki vana maailm otsa ja tulemas on uus maailm, mõtlemine muutub ja kohe-kohe on käes uus renessanss. Seda tasub oodata, seda tahaks oma silmaga näha.