Joonas Vatter, Tartu Üliõpilasteatri näitleja ja kirjandushuviline

Joonas Vatter

Üks XIX sajandi suur ime oli fotograafia sünd. Esimest korda suutis inimene aja peatada, jäädvustada ühe hetke. Esimeste fotode tegemine võttis 1820. aastatel aega üle kaheksa tunni.
Nüüd, paarsada aastat hiljem, on imest saanud argipäev. Elame pildikülluses. Portaali InfoTrends andmetel tehti 2017. aastal 1,2 triljonit digi­fotot. Pole midagi hõlpsamat kui võtta taskust nutitelefon ning teha sekunditega kümneid fotosid ja videoid. Harva teadvustame, et iga pildi ja video taga on meie ökoloogiline jalajälg. Ühismeediasse üles laetud või telefonist automaatselt pilve salvestatud failid tarbivad energiat. Meid leviga varustavad tugijaamad ja andmetöötlus­keskused vajavad tööks elektrit, kütust ja jahutusvett.
Sotsiaalse olendina tahame nähtut ja kogetut teistega jagada. Kuid kas on mõistlik teha ühtelugu juhuslikke, ajutise väärtusega kaadreid, et neid siis eemalolijatele saata? Pidevalt piltnikuna sebides ei pruugi me tabada hetke väärtust. Peatame küll aja, aga ise ei olnud ses ajas kohal. Vahest peaksime tegelema rohkem mälu­piltide salvestamise ja nende sõnadesse valamisega. Kui otsustame siiski pildistada, tasub juhinduda mõttest, et parem olgu telefonis kümme kõnekat kaadrit kui sada eimidagiütlevat.
Kas on hädatarvilik iga mõtet, muljet või toimunud sündmust otsekohe teistega jagada? Iga tekstsõnumi, telefonikõne, pildi üles- või allalaadimise, pea iga meie sammu digimaailmas teevad võimalikuks andmetöötluskeskused. Kliimale tuleb kasuks, kui eemalduda vahepeal nutiseadmete koormamisest ja sellega koos lakkamatust energia tarbimisest, saata hoopis kõik oma sõnumid sõbrale kirja teel. Veel on majades päris postkaste, kuhu kirju saata. Ei ole vaja iga hetk juhinduda märksõnast „kiirus“. Kas meie aja märgiks peab ilmtingimata olema aina võimsam ja kihutavam rong?

PS Oih, võib-olla pidanuks kirjutama selle teksti käsitsi ja saatma käsikirja Sirpi, selmet arvutit koormata. Kiireks läks!