Hirmu duaalsus

Laura Vilbiks, Mikael Raihhelgauz

Laura Vilbiks

Kas hirm kliimaapokalüpsise ees tuleb kasuks või on takistus, mis tuleb ületada? Hirm kaotada oma elu­keskkond, nagu seda tunneme, on üks keskkonnakaitse ajendeid. See­pärast ongi igasugune kliima­poliitika paratamatult hirmupoliitika. Ikka ja jälle kerkib esile mõni valgustatud vabamõtleja, kes viimasele asjaolule näpuga näitab. Vaba inimene ei saa ju ometi hirmus elada, või kuidas?

Vabamõtleja tähelepanek on muidugi õigustatud. Ent kas ei peitu vastus duaalsuses, mis kristlikus traditsioonis juba 2000 aastat tagasi hirmu mõistele omistati? Ühelt poolt on jumalakartus tarkuse kool, teiselt poolt ajab täiuslik armastus kartuse välja. Samasse pingevälja asetuvad ka kliimakatastroofi küsimused. Ühest küljest vajame motiveerivat rahutust, teisest küljest tõukab liigne hirm hiiglasliku väljakutse ees fatalismi, mis kipub tegutsemistahet sootuks kaotama.

Kõige selle juures ei tasu unustada, et riskitunnetus pole ainult meie enda, vaid ka teadlaste, meedia ja riigiasutuste ühisloome. See ei pruugi alati vastata tegelikule riskitasemele. Hirm on ohtlik töö­riist, mida saab kasutada nii heaks kui ka kurjaks, kuid kliimakriisi lävel ei ole võimalik seda rakendamata jätta. Siinjuures jääb vaid loota, et riski­kommunikatsioon suudab meisse sisendada piisavalt kartust kliima­muutuste ees, kuid ka parajalt (loodus)­armastust, millega hirm ületada ja parema tuleviku nimel julgeid otsuseid vastu võtta.

Mikael Raihhelgauz

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht