Voogedastussõjas surma ei saa

2020. aastal tegi rekordhüppe nii voogedastusplatvormide kasutusstatistika kui originaalsisu tootmisele eraldatud rahahulk.

ANDREI LIIMETS

Netflix võttis oma enam-vähem praeguse kuju 2007. aastal, kuid mõiste „voog­edastusplatvorm“ (streaming plat­form) laialdasemalt käibesse minekuks kulus veel terve kümnend. Sealt alates pole tagasiteed olnud – üha uute konkurentide lisandumisel on hakatud rääkima hoopis voogedastussõjast.

2020. aasta kujunes selle sõja seni suurimaks lahinguks. Kui ühiskonnas keerlesid jututeemad piirangute, kriisi, seisaku ja kahanemise ümber, siis nõudlus koduse diivani turvalisusest vaadatava meelelahutuse järele üha kasvas. Nii tegi juba kevadel rekordhüppeid ka voogedastusplatvormide kasutusstatistika. Sõda vana kooli kaabeltelevisiooniga oli selleks ajaks juba võidetud, pandeemia tõttu lüüakse nüüd hingekella ka kinolevile. Kui suuri ja püsivaid muudatusi see tähendab, näitab tulevik, ent üks suuremaid filmitootjaid Warner Bros. on juba välja hõiganud kõigi oma 2021. aastal ilmuvate teoste paralleelse esilinastamise HBO Maxis, Netflix aga tähistas alanud aastat teatega, et uus film kavatsetakse suisa iga nädal oma kataloogi lisada.

Miks on tegemist nõnda magusa valdkonnaga, reedavad rahasummad. Ameerika voogedastusturu suuruseks hinnati 2020. aastal 50 miljardit dollarit, maailmas prognoositakse viie aastaga kasvu 150–180 miljardini. Tootjad kulutasid viimase 12 kuu jooksul sisuloomele üle 35 miljardi. Kui veel mõni aasta tagasi oli peamiseks valikuargumendiks – ja eestlaste puhul etteheiteks, et siia jõuab Ameerikaga võrreldes mitu korda ahtam valik, vaid 10–20% üle ookeani pakutavast – varasemate filmide ning sarjade arhiiv, siis nüüd on peamine küsimus see, kes toodab enim põnevat ja kohe üle maailma jõudvat originaalsisu.

Esimesena oligi sel peol kohal Net­flix, kes on pälvinud ka enim loorbereid. Kuigi ametlikku statistikat pole veel avaldatud, ületas üleilmne maksvate tellijate arv eelmise aasta lõpuks tõenäoliselt 200 miljoni piiri (võrdluseks: seda on märksa vähem kui Spotifyl, mida reklaamileplikuna saab erinevalt Netflixist kasutada ka tasuta). Uuringute järgi lisandub teist sama palju pereliikmete näol. Ettevõttel kujunes 2019. aasta käibeks 20 miljardit, mis ilmselt mullu märgatavalt ületati. Ka kasumit teeniti seejuures priskelt, 2 miljardi jagu.

Tõsi, Netflixi rahaasjadele on finants­analüütikud andnud läbi aastate diametraalselt vastakaid hinnanguid. Ka ettevõtte aktsiahind on läbi teinud märkimisväärseid kõikumisi. Kuigi äri on ühelt poolt tulus, töötatakse vaat et kasvufaasis iduettevõttena – raha põletatakse kannule jõudvate konkurentide tahavaatepeeglis hoidmiseks vähemalt sama kiiresti, kui seda teenitakse. Viimastel aastatel on oma sisule kulutatavad summad kasvanud 12 miljardilt 15-le, siis 17-le ja alanud aastal umbes 19 miljardi dollarile.

Eestiski populaarne, umbes kümne­eurose kuutasuga Netflix on hoidnud täpset kasutusstatistikat läbi aegade kiivalt varjus ning nende suurimaks varaks peetakse hoopis vaatajale sisu soovitavaid algoritme. Kui lisada hästi kujundatud kasutajarakendus ning ladus töötamine enamikul seadmetel, on kerge aru saada, mis on platvormi teinud nii populaarseks, et see peatumatult levib. Vaatajal ei lasta jälgida isegi lõputiitreid, vaid katkestatakse need mõne sekundi järel, et ta kiiremini järgmise sarja või filmini juhatada.

See kõik võib silme eest kirjuks või isegi mustaks võtta. Kuigi filmitööstus on eriti Ameerikas olnud läbi ajaloo kasumimarginaale, laia publikut ja suurt kassaedu jahtiv äri, ilmneb selline Exceli-masinlikkus eriti selgelt just voog­edastuse puhul. Sõnad nagu „kunst“ ja „kultuur“ käivad sellest maailmast harva läbi, rõhk pole enam isegi meelelahutusel, vaid ebamäärasemal „sisul“ (content), mille rohkus vaataja pilgu vastupandamatult ekraanile naelutaks. Üha täpsemaks ihutud mõõdikud võimaldavad toota täpselt seda, mida turg ootab ning hööveldada maha kõik servad, mis ohustavad mugavustsoonist (ja ebameeldivuse korral sellega koos potentsiaalselt ka platvormilt) väljumisega.

Kriitikute hirmsaimad ennustused pole siiski täitunud. Vajadus eristuda, uusi turge vallutada ning katsetada on Netflix ja teised voogedastusplatvormid pannud otsima viise, kuidas pakkuda midagi igale maitsele. Muu hulgas tähendab see korralikke investeeringuid kohalikus keeles toodetavatesse sarjadesse ja filmidesse, mis jõuavad sageli ka rahvusvahelisse rambivalgusse. Lääne kasutajatele peaaegu märkamatult on kõvasti panustatud näiteks India vaataja püüdmisse, lähedasema näitena võib aga tuua äsja linastunud Prantsuse krimisarja „Lupin“.

Tänu paisuvale eelarvele pole Netflix kartnud ka riskida, andes suurte stuudiote kinniste rahakotiraudade taha jäänud autoritele vabad käed ning meelitades sellega enda juurde üha kuulsamaid ja hinnatumaid nimesid, nt Martin Scorsese ja David Fincher.

Muidugi aitaks loodu taset kinnitada mõni vana filmimaailma tunnustus, näiteks Ameerika Filmiakadeemialt saadud parima filmi Oscar. Kui Cannes’i filmifestivalile pääsemise pärast on peetud pingsaid heitlusi, siis muudele tippudele on jõutud lähemale. Seesama filmiakadeemia sai oma käisereväärile korraliku pleki, kui eelistas tunamullu Alfonso Cuaróni meistriteosele „Roma“ (2018) keskpärast „Rohelist raamatut“.¹ Eelmisel aastal jahiti sama preemiat hiiglasliku 200 miljoni kanti maksma läinud „Iirlasega“,² tänavuseks prestiižiprojektiks on aga Fincheri Hollywoodi kuldajastule kaabut kergitav „Mank“ (2020). Tunnustust noolivad teise seas ka Aaron Sorkini siirupine „Chicago 7 protsess“,³ varalahkunud Chadwick Bosemani oma viimases rollis näha pakkuv „Ma Rainey must tagumik“⁴ ja Charlie Kaufmani krüptiline „Kaalun kõigele lõpu tegemist“.⁵ Ehk isegi enim õigustab mullusest saagist Netflixi riskivalmidust ja värskete häälte otsimist nutikas komöödia „40aastane versioon“.⁶ Filmidest enamgi noolitakse Netflixist muidugi sarju. Nende osas tõestati end pandeemia aastal ajastuse mitteametliku maailmameistrina. Karantiini avapäevil lajatati vaatajate ette paljuräägitud (ning ülehaibitud) „Tiigrikuningas“,⁷ pisut pärast seda kõigi spordinäljaste rõõmuks Michael Jordani ja tema legendaarse Chicago Bullsi võistkonna portreedokumentaal „Viimane tants“.⁸ Aasta parimate sarjade hulka võiks aga hoopis arvata neljaosalise miniseriaali „Eba­ortodoksne“⁹ noore naise pagemisest ultrakonservatiivsest juudikogukonnast.

Mõneti vastupidiselt kõiki rahuldava turvalisuse poole püüdlemise ohule on Netflix toonud muu hulgas vaatajate ette hulga rahastuse otsimisel raskustesse sattunud dokumentaalfilme, millest mullu parimateks võib pidada naissportlaste ärakasutamisest rääkivat filmi „Atleet A“¹⁰ ja erivajadustega inimeste õigustest dokfilmi „Santlaager“.¹¹ Põnevaim areng on aga liberaalne suhtumine psühhedeelsesse ainesesse, mida ilmestavad ebaühtlane, ent muhe „Head reisi“¹² ja aasta originaalsemaid sarju, eksistentsiaalset taskuhäälingut ja visuaalset happetrippi segav „Kesköine gospel“.¹³

Sedavõrd suure mahu ja laia diapasooni juures tundub Netflixi võidukäik pidurdamatu, kuid nii roosiline ettevõtte pilt paraku ei ole. Kogu tähelepanu juures originaalsisule on teada ka tõsiasi, et Netflixi vaadatavustabelis troonis aastaid mäekõrguselt hoopis juba 2005. aastal debüteerinud komöödiasari „Kontor“,¹⁴ mille õigused tootja NBC on nüüd targu eksklusiivselt iseendale tagasi napsanud, et tuua kasutajad oma juulis startinud, kuid seni vaid USAs kättesaadavale voogedastusplatvormile Peacock. Kaubamärkide nagu Marvel, Lucasfilm ja Pixar menukite läbi aastate ostetud näitamisõigused tõi oma katuse alla 2019. aasta lõpus alustanud, nüüdseks sajale miljonile kasutajale lähenev Disney+.

Üleilmselt suudab aga Netflixiga seni võistelda vaid maailma rikkaim mees, e-poodlemise impeeriumi taga seisev Jeff Bezos oma Amazon Prime Videoga. 150 miljoni kasutaja piiri ületanud teenus pakub Eestis küll taas üsna väikest valikut ameeriklastele kättesaadavast, ent kuueeurose kuutasu eest pääseb ligi möödunud aastatel tähelepanu leidnud kvaliteetsarjadele nagu „Transvanem“, „Mozart džunglis“, „Imeline proua Maisel“ ja võrratu „Mustlammas“.¹⁵

Kuigi Prime lansseeriti tehniliselt juba enam kui tosin aastat tagasi, on tõelist jõudu hakatud näitama alles viimasel aastal pärast konkurentsi tihenemist. Mullu toodeti näiteks lennukikaaperdamisest rääkiv põnevik „7500“¹⁶ Joseph Gordon-Levittiga, rohkelt tähelepanu kogus Sacha Baron Coheni tuntuima karakteri Borati teine tulemine „Borati järgnev kinofilm“¹⁷, märtsis ootab Eestiski ees populaarse „Prints Zamundast“¹⁸ järg.¹⁹ Omaenda Amazon Studiosi alt paistab esimest korda olema asja ka aastalõpu auhinnagaladele, sest kriitikutelt on kuhjaga kiita saanud kurdiks jäävast trummarist rääkiv eksperimentaalse heliribaga „Metalli heli“,²⁰ Malcolm X-i, Muhammad Ali, Jim Browni ja Sam Cooke’i kohtumisest jutustav „Üks öö Miamis“²¹ ning dokumentaalfilm „Aeg“.²² Tähelepanu väärib mullusest saagist veel väike, ent andekalt lavastatud ulme­põnevik „Öö avarus“.²³ Jõudu näidatakse igatahes ka tulevikus – tootmises on „Sõrmuste isanda“ telesari, millest tõotab tulla kõigi aegade kalleim seriaal.

Kolmas voogedastussõtta astunu on tehnoloogiahiiu Apple Eestiski napi viieeurose kuutasu eest kättesaadav Apple TV+. Õunakompanii tunnuseks on saanud rõhuasetus rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile ja seda põhimõtet rakendatakse ka oma voogedastusplatvormi arendamisel. Ehkki lisatasu eest saab osta suurt filmivalikut, ehitatakse kõigile kättesaadav kataloog siiski aegamööda üles puhtalt originaalloomingule.

Filmidest krabati mullu endale näiteks keskpäraseks osutunud sõjadraama „Greyhound“ Tom Hanksiga, Sofia Coppola ja Bill Murray muhe koostöö „Karil“ ja suurepärane iiri joonisfilm „Susilausujad“.²⁴ Kui alguses hüüti oma aastaeelarveks välja ümar miljard, siis üha kõrgemale kiskuvate kulude maailmas on see arv kuuekordistunud. Selle eest seni toodetud lipusarjad on küll saanud leige vastuvõtu osaliseks, kuid head tööd on tehtud näiteks klassikaliste situatsioonikomöödiate traditsioone järgivate väikeste meelelahutuslike sarjadega. Pandeemia aasta südantsoojendavamate vaatamiste hulka kuuluvad nii Ameerika jalgpalli treeneri Inglismaa vutimeeskonna etteotsa kolimisest jutustav „Ted Lasso“ (2020) kui ka immigrantide lugudele tuginev „Väike Ameerika“.²⁵ Uue aasta esile küündivaim tulija on aga ilmselt Isaac Asimovi raamatutel põhinev ulmesari „Asum“.²⁶

Pusivad Netflixid-Amazonid-Apple’id, mis nad pusivad, kunstilise taseme ja sarjade väljendusvõimaluste osas on viimasel kahel kümnendil siiski teed rajanud Ameerika teleplatvorm HBO, kelle põlvist nõrgaks võtvasse kullavaramusse kuuluvad „Sopranod“, „Keeluaja kuningas“, „Troonide mäng“, „Deadwood“, „Läänemaailm“, „Tšornobõl“, „Võrgustik“, „Relvavennad“ ja „Asepresident“.²⁷ Ühe mulluse parima sarjana lisandus nutikas briti žanrisegu, vägistamise tagajärgedest ja XXI sajandi suhetest rääkiv „Ma võin su hävitada“,²⁸ lisaks on asutud nutikal moel Ameerika rassiajaloo kallale auhinnatud koomiksitõlgendusega „Vaatlejad“ ja mulluse õudusseeriaga „Lovecrafti maa“.²⁹

Eestis on kogu see võlumaa kättesaadav vaid Telia klientidele läbi võrdlemisi ebamugava HBO rakenduse, mida seitsmeeurose kuutasu asemel saab veebruarini täiesti tasuta proovida. Kuulu järgi peaks selle aasta teises pooles Eestisse jõudma ka HBO sarjadele Warneri mahukat filmivalikut lisav HBO Max, mis alustas Ameerikas mullu mais ning on jõudnud umbes tosina miljoni kasutajani. Seniste originaalfilmidega, nt Eestis kinoekraanidele jõudnud ja kriitikutelt kõvasti malakat saanud „Roald Dahli „Nõiad““, „Superintellekt“ ja praegu kolgitav „Kinni pandud“,³⁰ on küll latt kolinaga maha aetud, ent nagu eespool mainitud, jõuavad tänavu Maxi kaudu vaatajani sellised hiiud nagu „Düün“, „Godzilla vs. Kong“ ja „Maatriks 4“.³¹ Tõsi, isegi platvormi siia jõudmise korral need Eestis esialgu ilmselt kättesaadavad ei ole.

Küllap võib lähiaastatel oodata ka Disney+ rahvusvahelist laienemist ja tema tuleviku pandiks on oma tuntuimatele brändidele, Marveli koomiksi­universumile ja „Tähtede sõja“ kosmoseseiklustele üha uute sarjade vorpimine. Kuigi vahelduse poolest tõotab see kõike muud kui head, tuleb siiski tunnustada, et platvormi seni suurim magnet „Mandaloorlane“³² on eeskujulik meelelahutus ja ilmselt kaugel-kaugel galaktikas toimuvatest parim lugu pärast George Lucase algset triloogiat.

Mainitud suuremate tegijate nimistu kraabib siiski vaid voogedastusmaailma sädelevaimat pinnapealset. Nii rahvusvaheliselt kui üksnes Ameerikas on saadaval veel kümneid ja kümneid platvorme. Üheks hinnatuimaks on kujunenud USA-keskne ja Disney omanduses olev Hulu, kes on hiljuti valmistanud hulga tugevamaid sarju nagu Margaret Atwoodi raamatul põhinev „Teenijanna lugu“, „Ramy“ ja mullused „Proua Ameerika” ning „Suur“.³³ Kiidetud ajasilmuse­komöödiaga „Palm Springs“³⁴ saadi mullu jalg maha ka filmitootmises.

Kuna suurtel platvormidel kaovad kvaliteetsemad elamused lihtsama meele­lahutuse mürasse, siis on enim kahju, et Eestis pole kättesaadav kuulsa filmiklassika taastaja Criterioni pisut enam kui tuhandefilmist kataloogi sisaldav platvorm. Kultuurilembeste nälga võiks aga osaliselt rahuldada kümneeurose kuutasuga Mubi, kes lisas mullu pidevalt vahetatavale kureeritud filmivalikule ka püsiva valimiku festivalihittidest, haruldastest filmiajaloo pärlitest ning obskuursematest maailma filmikunsti leidudest.

Kas Eesti vaataja peaks kurvastama, et ei pääse ligi nii mitmelegi voogedastusplatvormile? Ühelt poolt on valikut üha rohkem, teisalt on olukord nii kriitikutele-ajakirjanikele kui ka fanaatilistele filmi- või sarjasõpradele üha keerukam. Ameerika popkultuuriveergude refrääniks on saanud tõdemus, et mingigi üldpildi saamiseks tuleb varasema telepaketi- või Netflixi-tellimuse asemel ripneda vähemalt viie platvormi küljes. Pilt läheb üha kirjumaks, ent arvestades konkurentidest eristumiseks kuluvaid meeletuid investeeringuid ei pruugi selline olukord lõputult kesta.

Pealegi tuvastas Deloitte’i uuring juba 2019. aastal, et 47% Ameerika tarbijatest kannatab tellimusväsimuse (subscription fatigue) käes ning 56% väljendas frustratsiooni, et nii vanu kui uusi lemmiksarju on kõigi platvormide vahelt üha keerulisem üles leida. Võib-olla on seega hea, kui voogedastussõjad meist suure kaarega mööda lähevad. Pealegi – üheks suuremaks sündmuseks kodumaisel meediamaastikul oli mullu hoopis rahvusringhäälingu platvormi Jupiter sünd. Olgu riigi rahakoti trügimisega eraettevõtjate mänguväljale kuidas on, sealt leitav valik pakub nii meelelahutust kui ka vaimutoitu mitmeks pimedaks talveõhtuks. Rääkimata sellest, et iga uue välissarja või -filmi vaatamiseks aina rohkem tunde kulutada, tasub üle kontrollida, kui paljud uuemad või vanemad kodumaisedki linalood nägemata on.

1 „Green Book“, Peter Farrelly, 2018.

2 „The Irishman“, Martin Scorsese, 2019.

3 „The Trial of Chicago 7“, Aaron Sorkin, 2020.

4 „Ma Rainey’s Black Bottom“, George C. Wolfe, 2020.

5 „I’m Thinking of Ending Things“, Charlie Kaufman, 2020.

6 „The 40-Year-Old Version“, Radha Blank, 2020.

7 „Tiger King“, 2020.

8 „The Last Dance“, 2020.

9 „Unorthodox“, 2020.

10 „Athlete A“, 2020.

11 „Crip Camp“, 2020.

12 „Have a Great Trip“, 2020.

13 „The Midnight Gospel“, 2020.

14 „The Office“, 2005-2013.

15 „Transparent“, 2014-2019; „Mozart in the Jungle“, 2014-2018; „The Marvelous Mrs. Maisel“, 2017-…; „Fleabag“, 2016-2019.

16 „7500“, Patrick Vollrath, 2020.

17 „Borat Subsequent Moviefilm: Delivery of Prodigious Bribe to American Regime for Make Benefit Once Glorious Nation of Kazakhstan“, Jason Woliner, 2020.

18 „Coming to America“, John Landis, 1988.

19 „Coming 2 America, Craig Brewer, 2021.

20 „Sound of Metal“, Darius Marder, 2019.

21 „One Night in Miami“, Regina King, 2020.

22 „Time“, Garrett Bradley, 2020.

23 „The Vast of Night“, Andrew Patterson, 2019.

24 „Greyhound“, Aaron Schneider, 2020, „On the Rocks“, Sofia Coppola, 2020; „Wolfwalkers“, Tomm Moore, Ross Stewart, 2020.

25 „LIttle America“, 2020–…

26 „Foundation“, 2021.

27 „The Sopranos“, 1999-2007; „Boardwalk Empire“, 2010-2014; „Game of Thrones“, 2011-2019; „Deadwood“, 2004-2006; „Westworld“, 2016-…; „Chernobyl“, 2019; „The Wire“, 2002-2008; „Band of Brothers“, 2001; „Veep“, 2012-2019.

28 „I May Destroy You“, 2020–…

29 „Watchmen“, 2019, „Lovecraft Country“, 2020-…

30 „The Witches“, Robert Zemeckis, 2020; „Superintelligence“, Ben Falcone, 2020; „Locked Down“, Doug Liman 2021.

31 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „Godzilla vs. Kong“, Adam Wingard, 2021; „The Matrix 4“, Lana Wachowski, 2021.

32 „The Mandalorian“, 2019–…

33 „The Handmaid’s Tale“, 2017–…; „Ramy“, 2019; „Mrs. America“, 2020; Proua Ameerika” ning „The Great“, 2020–…

34 „Palm Springs“, Max Barbakow, 2020.