Valge tassikesega must mees videvikumaailmas

„Tenet“ esitab samu küsimusi, mida „Tähtedevaheline“ ja „Algus“. Oleme me üldse oma elu protagonistid? Kui ei, siis kas me üldse vastutame millegi eest?

HEILI SEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Mängufilm „Tenet“ (USA 2020, 150 min), režissöör-stenarist Christopher Nolan, operaator Hoyte Van Hoytema, helilooja Ludwig Göransson. Osades John David Washington, Robert Pattinson, Elizabeth Debicki, Kenneth Branagh jt.

Enigmaatiline mustvalge kangelastandem – Protagonist (John David Washington, edaspidi JDW) ja Neil (Robert Pattinson) – üritab võita segaste reeglitega mängus maniakaalset vene kurjamit Andrei Satorit (Kenneth Branagh) ning päästa habrast damsel-in-distress’i ehk hädaohus daami Kat’i (Elizabeth Debicki). Vürtsi lisavad inverteeritud entroopia ning ajas risti-rästi edas- ja tagurpidi liikuvad inimesed ja asjad. Kas midagi jäi mainimata? Aa jah, muidugi – Tallinn. Tallinn on oluline.

Laagna tee, linnahall, Liivalaia kohtumaja, kesklinn, Maarjamäe monument … Viimasega seoses meenub paratamatult hiljutine diskussioon teemal, kas memoriaal hävitada või mitte. Kahtlustan, et kategooriliselt hävitamise välistanud linnapeal on kas lihtsalt väga head instinktid või on ta inverteeritud.

Öeldakse, et Nolani filmid pole lihtsalt vaatamiseks, vaid üle vaatamiseks. Kas „Tenetit“ peaks mitu korda vaatama, mina ei tea. Aga ma tegin seda. Sel oli vähemalt üks kasutegur: nüüd on mulle selge, mis ikkagi sai „üheksandast algoritmi jupist“ (kes on näinud, teab, mida mõtlen). Saan öelda, et kolmandal vaatamisel muutusid Kat ja Sator tüütuks ning JDW hajus tapeediks (mis pole üllatuslik, arvestades kui vähe sõnalist rolli tal peategelase kohta on). Küll aga ei kaotanud grammigi oma nõiduslikust mõjust Pattinsoni tegelaskuju ega hästiistuvate ülikondade rahustav elegants.

Kuna kulutasin filmi kolmele vaatamisele ühe täistööpäeva, pean seda enda jaoks millegagi õigustama. Sestap järgnevalt mõned tähelepanekud, milleni see aeg mind viis. Kuigi kiusatus on, ei süvene ma Nolani palindroomindusse. Sellest on põhjalikult kirjutanud oma arvustuses Juhan Raud.1 Ka ei hakka ma osadeks lahti võtma filmi ajakäsitlust ja inversiooni mõju süžeele – sellest on juttu viimases Eesti Ekspressis.2 Alustan hoopis sellest, mis on juba tuttav.

Nolan nagu Nolan ikka

„Tenetit“ võib võtta kolmanda segmendina Nolani aega ja ruumi, kausaalsust ja reaalsust käsitlevate ülipikkade vaatemängude triloogias, kuhu kuuluvad veel „Algus“ ja „Tähtedevaheline“.3 Kõiki neid iseloomustab püüd katsetada reaalteadustele tuttavaid piire tsoonis, mis piirneb teadmatusega. Ajajoon on kõigis kolmes filmis mittelineaarne ja mitmetasandiline. Neis maailmais varitseb kollaps, mis ei piirdu mateeriaga (kuigi alati on teretulnud võimalus kujutada võimsaid arhitektuurilisi konstruktsioone kübemeiks pudenemas). „Tenet“ teeb ajaga sama, mida „Algus“ ruumiga – väänab ja lõhustab. Mis üldse on reaalsus? Või kas?

Must ja valge mees rahustavates ülikondades: Protagonist (John David Washington) ja Neil (Robert Pattinson).

Kaader filmist

Ja siis on alati ka midagi väga turvalist – näiteks Michael Caine’i psühhopomplik „vana tark mees“, kes lähetab kangelase rännakule, teda ärgitades või abistades. Ta on toetav isafiguur, kes ühendab neid ulmelisi lugusid nagu tugeva keti otsas rippuv ankur. Ilmselt on ta seda ka Nolanile endale, kes on nimetanud Caine’i õnnetoojaks ja annab talle seetõttu alati kas või sümboolse rolli.

Kolme filmi ühendab veel üks pealtnäha tähtsusetu detail, mis mõjub iselaadse tasakaalupunktina keset suurejoonelist kaost. „Alguses“ tutvustab peategelane Ariadnele unenäolabürintide loogikat ning kui maailm nende ümber laguneb, väreleb naise valges kohvitassis kohv. „Tähtedevahelises“ hoiab peategelane autot juhtides käes kodusest köögist haaratud sinist kohvikruusi, tuisates ulmelistesse seiklustesse. Kolm erinevat filmi, kolm erinevat tassi, aga iga kord paistavad need sümboliseerivat killukest lihtsat elu keset ilmvõimatut maailma. Midagi, mis on kodune, hoomatav ja habras. Midagi, mis väriseb, aga ei loksu üle ääre. „Tenetis“ on see säravvalge espressotassike valgel alustaldrikul, mustanahalise kangelase sõrmede vahel Oslo Freeportis.

Must mees valge tassikesega

Nolani filmide peategelasteks on seni olnud hästi rõivastunud valged mehed, kelle „päästikuks“ on mingi suur minevikutragöödia (väga väheste eranditega on selleks armastatud naise surm). Sedapuhku sättis ta aga loo keskmesse musta mehe – ja see pole veel kõik: musta mehe ilma igasuguse taustaloo ja isegi nimeta. Isegi see pole veel kõik: JDW on afroameerika kinoekraani kroonprints ehk Denzel Washingtoni poeg, kes jäi Nolanile silma Spike Lee rassismivastase filmi „BlacKkKlansman“ (2018) esilinastusel.

Kas peategelast peab käsitama ilmtingimata nahavärvist lähtudes? Filmis rassiküsimus jutuks ei tule, kui seda mitte mõnes stseenis ridade vahelt välja lugeda. Kui JDW-lt küsiti, kas ninaka teenindajaga restoranistseenil on rassistlik alltekst, viskas ta palli osavalt (valge) vaataja ette, märkides, et kui keegi seda nii tajub, siis tasub seda teadvustada.4 Siiski tundub mulle, et juba visuaalsed valikud ei võimalda peaosalise nahavärvi eirata. Mitmed kaadrid on sellele asjaolule esteetiliselt üles ehitatud. Juba oli juttu valgest serviistassist, mis muide paistab olevat tühi ja viibib kaadris tunduvalt kauem, kui see on loogiliselt põhjendatav. Veelgi varem oli stseen, kus Protagonist astus heledas ülikonnas valguslaiku, kuhu oli eelnevalt ühes prügiga virutanud läbipekstud valge mehe. Teisal jääb ta kaadrisse armsa väikese valge kassikesega või saabub silmatorkavalt heledal taustal ja rõivais katamaraanisõidule. JDW kui mustanahaline näitleja on ekraanil kui kinematograafiline sündmus ja väärib seega lähemat uurimist.

Teine ajend selle küsimusega tegelemiseks on kurb kokkusattumus: kaks päeva pärast Teneti esilinastust suri Chadwick Boseman, kes jõudis end lühikesest elueast hoolimata suureks mängida, kehastades märgilisi mustanahalisi kangelasi eepilistes eluloofilmides ja Marveli universumi esimeses mustanahalise kangelase omafilmis „Must Panter“.5 Tõenäoliselt ületas see surm Ameerika filmimaailmas oma tähtsuselt Nolani filmi esilinastuse, aga ühtlasi annab sellele ka konteksti.

Pole tõenäoline, et afroameeriklase palkamine peaossa oli midagi muud kui Nolani teadlik etniline valik. Võib arvata, et #oscarssowhite-ajastul on Nolan mõelnud detailselt läbi, milliste teemaviidetega ta soovib filmiajalukku minna.6 Protagonist on Nolani esimene mittevalge nahavärviga peategelane. Märgin, et olles „Tenetit“ kolm korda vaadanud, ei silmanud ma ka kõrvalosatäitjate seas ühtki mustanahalist näitlejat (see pole siin sulle mingi Wakanda!).

Hollywoodis on mustanahaliste meesrollide puhul tänini tuvastatavad selged mustrid ja stereotüübid, mis tuginevad rassilistele eelarvamustele. Hollywood on valge inimese nägu ja selle pilguga nähtuna on ilmunud ekraanile ka mustanahalised tegelased. Levinud stereotüüpide hulgas on näiteks Onu Tom, Sambo ja Maagiline Neeger. Nende ülesanne on abistada valget peategelast või teenida muul moel valge otsustaja huve. Sageli aitavad nad oma maagiliste võimete või (poolloomalike) instinktide abil valgel protagonistil areneda ja oma eesmärki saavutada. Need ohutud ja tavaliselt deseksualiseeritud tegelased vastanduvad teistele stereotüüpidele nagu Fandango ja Metslane, kelles väljendub mustanahalistele omistatud seksuaalsus ja vägivaldsus. Võib öelda, et enamik Sidney Poitieri filmirolle ja enamik Denzel Washingtoni kangelasi peegeldavad Onu Tomi (turvalisi) ilmumisviise, samas kui näiteks Wesley Snipes ja Samuel L. Jackson mängivad enamasti tegelasi, kelles võib ära tunda mainitud „ohtlikud“ tüübid. Denzel Washingtoni roll filmis „Treeningpäev“7 kuulub samas just robustse ja madalatest instinktidest lähtuva mustanahalise stereotüübi alla. Mõlemal juhul jääb mustanahalisel tegelasel puudu agentsusest: ta ei tegutse tavaliselt enda tahtest tulenevalt, vaid mingi välise impulsi mõjul ja sellest sõltuvalt. Seda süvendab asjaolu, et ta on valge peategelasega võrreldes alaväärne – vaesem, rumalam või „metsikum“ – ning seda ei kompenseeri ka tema paremad „instinktid“ või näiteks maagilised võimed.

Kat (Elizabeth Debicki) panustab sellele, et Neili-Protagonisti maskuliinne paarisrakend toimib ootuspäraselt. Nõnda on Kat siiski lihtsalt üks neurootiline daamike, kes vajab rüütlite abikätt.

Kaader filmist

Küsimus on, kas Protagonist on pigem vanadele Hollywoodi rassilistele stereotüüpidele vastav tegelaskuju või pakub Nolan midagi täiesti uut.

Kõige lihtsam on võrrelda Protagonisti Sidney Poitieri, Denzel Washingtoni ja Chadwick Bosemani tavapäraste põnevikutegelastega. Nende rollilahendused on sarnaselt introvertsed ja sõnaahtrad, vaikselt väärikad, keskmisest mustanahalisest protagonistist intellektuaalsemad ja empaatilisemad ning väga kontsentreeritud. Sellisteks rollideks on näiteks Poitieri Härra Dibbs klassikalises filmis „Öökuumuses“, Denzel Washingtoni McCall filmisarjas „Kutsuge McCall“ ning Bosemani Must Panter, aga ka filmide „Sõnum kuningalt“ ja „21 silda“ peategelased.8

Veatu ülikonnaga Sidney Poitier on mustanahaliste väärikuse – respectability – kehastus. Nagu Protagonistki, pääseb ta valgete jõhkardite ebavõrdsest rünnakust ainsagi märgita ülikonnal, aga kui Dibbsi päästab valge politseinik, siis Protagonist tuleb vastastega ise toime. Tõsi, Protagonisti päästis valge partner varasemas kallaletungis ja ega ta temata hiljemgi hakkama saa. Robert McCall, kelle peamine mure on, millal võtta elude üle otsustamine enda kätte, on justkui Protagonisti vanem ja panetunum mina. Ka mainitud Bosemani filmides küsitakse, mis on elu hind ja mõõt ning milline vägivald on tarbetu. Protagonist trumpab aga kõik need sirged mehed üle. Ta on mulle teadaolevalt kõige empaatilisem märulifilmi kangelane, ilma et oleks põhjust tema mehelikkuses kahelda. Juba ta rõivastus ja rõhutatud kainus viitavad tsiviliseeritusele. Mitmes stseenis suunab ta oma käitumist hoolega vastavalt sellele, kuidas paremini hoida inimesi nn kaasneva kahju saamisest – proloogis soovib ta päästa kontserdisaalitäit inimesi, hiljem peab ta vajalikuks säästa juhuslikult tegevusele jalgu jäävat lennukimeeskonda viga saamast. Ta paistab kalkuleerivat lausa piinliku täpsusega, milline kahju on õigustatud.

Sellega seondub Kati ja Protagonisti suhe, mis on paljudele arvustajatele tundunud lahja romantilise liinina. Kahtlustan, et romantikaga pole siin midagi pistmist. Pigem on Kat ja tema poeg peategelasele samasugused teelt üles korjatud ja päästmist vajavad kassipojad nagu McCallile teismeline prostituut Alina või Bosemani Kingile Kelly ja tema tütar. Ei midagi isiklikku, lihtsalt mõõdukas sentimentaalsus ja empaatiavõime. Sellele osundab ka Protagonisti ülestunnistus, et ta pole eriline võrgutusmeister. Tema algne värbamine valge mehe poolt, ohjeldatud agressiivsus ja deseksualiseeritus annab märku ühisosast Onu Tomi stereotüübiga.

Samale osundavad ka mitmed stseenid, kus üritatakse viidata Protagonisti alaväärsusele. Vahetult pärast ülal mainitud „halva teeninduse juhtumit“ teeb Sir Michael üleoleva märkuse Protagonisti riietuse kohta, mis polevat piisavalt peen, ja pakub raha parema ülikonna muretsemiseks. Isegi paarimees Neil pole patuta: kui Protagonist asub talle temporaalset inversiooni selgitama, torkab Neil teda viitega oma magistrikraadile füüsikas ja targutab siit alates sel teemal edaspidigi. Protagonist reageerib neile märkustele häirimatu stoilisusega. Ta ei võta vastu Sir Michaeli pakutud finantse ning vastab Neili haridusega uhkeldamisele kerge nöögiga. Võib-olla on tal tõepoolest suva ja see ongi tema sõnum.

Agentsusest

Kõige määravamaks stereotüüpidega võrdlemisel on ilmselt agentsuse küsimus. Näiteks Musta Pantriga on selles osas kõik korras. Omanimelise filmi nimitegelane seab ise oma eesmärgid ja suunab isiklikult ka oma tehnoloogiliselt üliarenenud riigi ressursse. Ta tegutseb vaba tahte alusel ja mõjutab aktiivselt maailma. Olles positiivne ja seejuures salongikõlblik tegelane, pole ta ometi ohver ega käsutäitja. Ta on tema ise. Ta on iseenda peremees.

Protagonisti puhul on esimene murekoht ilmselgelt see, et ta on identiteedita: tal pole nime ega lugu. Me ei tea, kes ta on, mistõttu ei saa ka öelda, mis või kes teda õieti juhib. Asjaolu, et filmi ainus mustanahaline tegelane on ka ainus identiteedita tegelane, ärgitab käsitlema teda lihtsalt ühe nimetu Teisena, geneerilise neegrina. Afroameerika filmiajaloo ühes võtmefilmis „Öökuumuses“ on keskse tähtsusega stseen, kus Sidney Poitieri peategelane vastab üleolevale küsimusele, kuidas temasugust neegrit siis ta kodulinnas kutsutakse, legendaarse lausega, surudes nähtavalt alla raevuga segatud uhkust: „They call me mister Tibbs“ („Mind kutsutakse härra Tibbsiks“). Õigus saada väärikalt oma nimega kõnetatud vastandub tühistavalt mõjuvale nimetusele „poiss“. Raske öelda, kas Protagonist on sellest õigusest loobunud või on Nolan ta sellest ilma jätnud.

Samas olevat Nolanil ja Washingtonil endal siiski tegelase taustalugu paigas, kuigi meile seda ekraanil ei näidata.9 Nime probleemi võib maandada tõdemusega, et Protagonistile endale paistab olevat Priyaga (Dimple Kapadia) vesteldes peamine, et ta oleks määrava artikliga the protagonist (see üks ja ainus peategelane, versus a protagonist ehk üks peategelastest). Talle on oluline olla just see „protagonist“, kes suudab maailma päästa, ning film lõpus ta tõdebki, et see ta ongi. Kuigi filmi läbivaks teemaks on (mh vaatajale) ebaselge missioon, mis pärineb ei-tea-kelle ajurakkudest ja viib ei-tea-milleni, siis filmi lõpus saab Protagonist teada, et missiooni algataja on tema ise. Sellega peaks tema agentsuse küsimus olema justkui selge vastuse saanud. Või …?

Lähemalt vaadates on see jaatus siiski kõikuvatel jalgadel: „mina“, kes on otsustanud ja jagab käsklusi, on veel teadvustamata. Peategelane on oma ülesannet täitnud pimesi, sest tänu filmi ulmelisele ajakonstruktsioonile ei ole ta oma „otsustava minaga“ kontaktis. Vahendajaks – justnimelt nii teda nimetatakse – on valge mees Neil (on see üllatus?), kes teab Protagonistist ja tema plaanist rohkem kui ta ise. Ja viimaks võib filmi lõpplahendusele mõeldes küsida: kes ikkagi maailma päästis, kas Neil või Protagonist?

Seega jääb küsimus, kas Protagonistil on agentsus või on ta selles osas sama puudulik kui enamik tema nahavärviga ekraanitegelasi, selge vastuseta.

Aga võib-olla polegi oluline vastus, vaid küsimus ise. Ehk on „Teneti“ moraal, et igaühel on kohustus vähemalt üritada võtta vastutus nii oma kui vajadusel ka maailma saatuse eest. Kes sobiks veel paremini sellise enesekehtestamisharjutuse täitjaks kui need, kelle õigused ja vabadused on tavaliselt surutise all. Mustanahaline mees pole ainus „allasurutute“ segmendi esindaja, kelle agentsuse üle film laseb arutleda. Teine samasugune tegelane, keda võimestatakse oma pärsitud jõudu ja tahet rakendama, on Kat – perevägivalla all kannatav naine. Ka tema saab oma võimaluse. Kas ta kasutab seda hästi või halvasti, on juba vaataja otsustada. Mulle isiklikult tundub, et nii-öelda maailma perspektiivis on Kati „enesekehtestamise akt“ siiski kontraproduktiivne. „Suur eesmärk“ saavutatakse vaid tänu sellele, et Neili-Protagonisti maskuliinne paarisrakend toimib ootuspäraselt ja eks sellele panustas ka Kat. Seega veab, et naine ei keera oma emotsionaalse ekstsessiga midagi päris tuksi. Nõnda on Kat siiski lihtsalt üks neurootiline daamike, kes vajab rüütlite abikätt.

Sarnaseks „pettumuseks“ võib pidada ka Priyat (Dimple Kapadia). Pealtnäha on ta justkui järjekordne võimestatud nõrguke: keskealine India abielunaine, kelles paljastub kogu operatsiooni juhtiv rahvusvaheline relvakaubitseja, aga seda vaid selleks, et saada filmi lõpus tankistina nullitud. Ja ma parem ei räägigi Ida-Euroopa aktsendiga kurjamist, „kelle peos on inimkonna elud“ ja kes uhkustab erakordsete instinktidega, kuid lõpetab oma pimestavate tunnete ohvrina nagu üks suur naiivne mõmmik.

Kas keegi meist on üldse iseenda peremees? Kust pärinevad meie ideed tegelikult? Kas vaba tahe on olemas? „Tenet“ esitab samu küsimusi, mida „Tähtedevaheline“ ja „Algus“. Oleme me üldse oma elu protagonistid? Ja kui ei, siis kas me üldse vastutame millegi eest?

Põhimõtetest

Nolan armastab lihtsaid põhimõtteid. Iga tema filmi võiks pealkirjastada samamoodi – „Tenet“ ehk „printsiip“, „tõik“ – sest kõigis neis kuulutatakse välja mingid kummutamatud reeglid. Küsimus on, kuhu nende reeglite vahel mahub vaba tahe ja mis on see oluline põhimõte, millest kinnipidamine teeb inimesest tõelise tegija ja mehest kangelase.

Kompileerides erinevaid tsitaate, võib „Teneti“ koodeksi võtta kokku järgmiselt: mis on juhtunud, on juhtunud, ja seda isegi siis, kui aega on võimalik ümber pöörata ja tagasi minna. See reegel väljendab usku maailma toimimisse, aga pole vabandus mitte millegi tegemiseks. Sa pead tegema endast oleneva siin ja praegu, isegi kui tulemus on võib-olla juba kunagi saabunud.

Selline on „Teneti“ reaalsuses elu palindroomne olemus: sa lõikad, mida külvad – ja vastupidi: külvad, mida lõikad. Surnud on elus ja elus on surnud. Sina oled ja tegutsed siin ja praegu. Iga põlvkond vastutab iseenda eest ja igaüks tahab elada, kuni tal elukest on.

Siit edasi muutub muidu filosoofiline film aga üsna pragmaatiliseks. Eelviimases stseenis, kus kolm kangelast – Neil, Protagonist ja Ives (Aaron Taylor-Johnson) – vaatavad algoritmiga tõtt ja üritavad väärikalt taganeda esialgu absoluutsena tundunud printsiibist (ehk „tenetist“) „Kes on algoritmi näinud, see elusana ei lahku“ – mõjub Nolan lausa eneseiroonilisena. Tuleb välja, et keegi siiski väga surra ei taha ja nõnda söövad kolmest mehest kaks sõnu sama maialt kui Juhan Liivi kaks meest Peipsil pärast hüüatust „Jaak, kurat, jalad põhjas!“.

Surma edasi lükkamine aja venitamise teel ja mingit laadi „teispoolsuse“ arvelt elule aja võitmine on tuttav teema juba „Tähtedevahelisest“ ja „Algusest“, mis mõlemad tegelevad ajamoonutustega. Nolan soovib kujutleda ja uudistada elu väljaspool neid piire, mida me tajume meile antuna. Siiski jääb filmis sõnumina selgemalt kõlama idee „hetkest“ – tuleb teha seda, mida saab teha siin ja praegu. Seda isegi siis, kui sulle tundub, et tegutsed kellegi teise loodud plaani alusel, mille tervikust sul ülevaadet pole. Kui muud uskuda pole, siis usu lihtsalt instinkti. Priya mõte „meie jõud on teadmatus“ ei tundugi enam absurdne, kui sellesse süveneda.

Võimalik, et just teatavas hämarolekus teadmise ja mitteteadmise vahel peitubki Nolani filmi(de) võlu ja sügavam mõte.

Me elame videvikumaailmas“ – „Hämarikus sõpru pole“

See paroolipaar võib panna samamoodi muigama kui „sibul otsib sellerit“ Ita Everi „Igihaljas vaatemängus“.10 Ometi juhatavad just need sõnad filmi viimase olulise tasandini.

Protagonist ei eksi, kui oletab sõnade seost Walt Whitmaniga, kes kirjutas „Videviku laulu“ („Twilight Song“) ligi veerandsada aastat pärast Ameerika kodusõda. Luuletuse protagonist istub videvikus ning kujutleb ammuseid sõjastseene ja arvutuid tundmatuna maetud sõjamehi. Ta kuuleb marssivate sammude rütmi ja kutsub kõiki nimetuid – Lõunast ja Põhjast – surmatuhast, et hoida neid sügaval südames tulevikuks talletatuna, „armastusega palsameeritud ses videvikulaulus“.

Kohtumisest „videvikukuningriigis“ räägib ka üks teine sõja järel meile pühendatud poeem, mida filmis tsiteeritakse. Satori sõnul, kes kavatseb surres maailma endaga kaasa võtta, lõpeb maailm „mitte paugu, vaid halinaga“. „Jah säherdune ongi see maailma ots / ei paugatus vaid piuks“ – kõlavad need värsid Paul-Eerik Rummo tõlkes T. S. Elioti „Õõnsates meestes“ (1925), mis peegeldab meeleolusid I maailmasõjast kurnatud Euroopas.

„Tenet“ lõpeb nolanlikult krüptilise lausega: „Just selline pomm võib maailma muuta, mis ei plahvata.“ Mõõtkem seda filmi, kus peategelane üritab võita elule aega, nende kahe luuletuse võtmes. Ehk on see omalaadne monument igikestvale transformatsioonile, mis on elu, mis on surematus. Vähemalt Tallinn sai selle jäädvustusega küll grammi võrra surematusele lähemale.

1 Juhan Raud. Aja klaassaal, kaja! Postimees, 26. VIII 2020.

2 Laur Järv. Spikker neile, kes aru ei saanud: füüsik seletab „Tenetit“ lihtinimesele. Eesti Ekspress, 5. IX 2020.

3 „Inception“, Christopher Nolan, 2010; „Interstellar“, Christopher Nolan, 2014.

4 Peter Howell. ‘The more you see it, the more you understand it’: John David Washington on Christopher Nolan’s spy thriller ‘Tenet’. The Star, 21. VIII 2020.

5 „Black Panther“, Ryan Coogler, 2018.

6 https://menu.err.ee/1132694/parima-filmi-oscarile-kvalifitseeruvad-edaspidi-vaid-vahemusgruppe-kaasavad-filmid

7 „Training Day“, Antoine Fuqua, 2001.

8 „In the Heat of the Night“, Norman Jewison, 1967; „The Equalizer“, Antoine Fuqua, 2014; „The Equalizer 2“, Antoine Fuqua, 2018; „Message from the King“, Fabrice Du Welz, 2016; „21 Bridges“, Brian Kirk, 2019.

9 William Mullally. Christopher Nolan and „Tenet“ cast talk new blockbuster film. Arab News, 9. IX 2020.

10 „Igihaljas vaatemäng“, Toomas Lepp, 1981.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht