Vaikne õnnistus

Terence Davies: „Ma jumaldan aja kontseptsiooni, ühest hetkest teise liikumist. See, kus asub mälestus, on äärmiselt tähendusrikas.“

MARINA RICHTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Terve karjääri vältel on inglise filmi­tegija Terence Davies tundnud tõmmet ühiskonna heidikute poole. Olgu need siis inimesed tema enda keskkonnast („Kauged hääled, vaiksed elud“1), need, kes on endast maha jätnud märgatava jälje, ent keda on valesti mõistetud ja tõrjutud (luuletaja Siegfried Sassoon, „Õnnistus“2), või kes valisid oma eluajal eraldatuse (Emily Dickinson, „Vaikne kirg“3).

Juhuslikult filmirežissööriks saanud Daviesest on ometi kujunenud üks ainulaadsemaid filmitegijaid, kellel on selgelt isikupärane visuaalne käekiri. Võime rääkida lausa „Daviese sisekujundusest“, „Daviese muusikast“ või „Daviese kadreeringust“, mis teevad temast ühe parema praegu tegutseva briti režissööri.

Veel üks tema anne, kui suurepärast näitlejavaliku oskust võib selleks pidada, on anda näitlejate karjäärile uus hoog (nagu Julian Sands) või tuua nad suurele ekraanile (nagu Pete Postlethwaite). Mitte et ta oleks nende kõigiga ühise keele leidnud või saanud soovitud moel koostööd teha – aga see on juba teine lugu.

Kohtume Terence Daviesega Viinis festivalil „Viennale“, kus ta esitleb oma uusimat filmi „Õnnistus“. See on lugu suurest briti luuletajast Siegfried Sassoonist, kes sai kuulsaks sõjavastase poeemiga „Sõduri deklaratsioon“ (1917). Ta kirjutas selle Esimeses maailmasõjas, kus ta sõdurina osales ja sai vapruse eest autasu. „Viennalel“ näidati Daviese retrospektiivi ja avaldati ka tema raamat, mille toimetajad on James Lattimer ja Eva Sangiorgi, autorite hulgas on Radu Jude, Dana Linssen, Beatrice Gibson jt.

„Õnnistus“ on Daviese esimene film pärast lühifilmi „Madonna lapsega“4, kus loo keskmes on geimees. Seda teemat on Davies vältinud päris pikka aega.

Sirbi tarvis oli Davies nõus vestlema sellest, kuidas ja millal on ta jõudnud praegusse punkti, kuidas valib ta huvialuseid teemasid ja miks otsib ta alati küsimustele vastuseid minevikust.

Terence Davies: „Mäletan, kuidas pidin seitsmeaastasena pihtima – aga mida on selles vanuses üldse pihtida? Mu esimene pihtimus oli küttesüsteemi kohta, sest mul polnud midagi muud öelda. Mõni ime, et ma omadega sellises puntras olen!“

Viennale / Alexander Tuma

Teil on Viinis kaks filmi: ajastu­draama „Õnnistus“ ja festivali tutvustusklipp, kaheminutine „Aga miks?“5, kus on kasutatud teie luulet ja häält. Kahe filmi näitlejavalik on samuti seotud. Kas selgitaksite?

Kui mind siia kutsuti, kavandati minust ka raamatut ja mult küsiti, kas oleksin huvitatud festivali klipi lavastamisest. Minu mäletamist mööda pidi see tulema umbes 45 sekundi pikkune. Kirjutasin seal kõlava luuletuse umbes 2002. aasta paiku lihtsalt iseendale ja see on deklameerides täpselt alla minuti pikk, nii et küsisin produtsendilt, kas võin seda luuletust kasutada ning näitlejad võiksid lihtsalt trepist üles-alla käia. Istusin juba niikuinii võtteplatsil, võtsin üles ka mõned staatilised kaadrid ja panin kokku. See oli kokkuvõttes pagana lihtne, aga täitsa hämmastav, kui palju saab mahutada ühte minutisse.

Nii et, nagu ütleb luuletus selles klipis, te kõnnite trepist üles ja kõnnite trepist alla – aga miks?

Noh, omaette elamine võib vahel osutuda päris keerukaks. Mäletan, kuidas läksin ühel õhtul trepist üles, ja selle käigus tuligi mulle pähe see luuletus. Mõtlesin: „Miks ma siin olen? Kui alla lähen, on kõik täpselt samamoodi, miski ei muutu. Vaid mina olen kuidagi muutunud.“ Klipis on ülakorrusel näidatud vaikelukaadreid mööbliga. Mul on väga lihtsad mälestuspildid emast särke ja taskurätte triikimas. Ta triikis neid alati ühtmoodi, ja ka mina teen seda täpselt samamoodi nagu tema. Just need väikesed asjad teevad kõige rohkem haiget, sest need on kõige tähendusrikkamad. Arvan, et sellepärast mulle meeldibki Tšehhov: tema pisiasjad on emotsionaalse tähendusega. Umbes selle tunde ja mõttega läksingi seda klippi tegema.

See võib küll olla vaid kaheminutiline film, aga võtab hästi kokku kõik selle, mida olete alati teinud – läinud mälestustes ja ajas tagasi, et täita mingeid tühimikke. Miks teid minevik nii väga huvitab?

Kui olin 18aastane, luges Alec Guinness raadios nelja õhtu vältel peast ette T. S. Elioti luulekogumiku „Neli kvartetti“. Need värsid rabasid mind jalust. Mul polnud aimugi, mida need tähendavad, nii et läksin ja ostsin selle raamatu. Sellest ajast peale olen seda tavaliselt lugenud umbes korra kuus. Ja on suurepärane, et see räägib aja olemusest ja sellest, kuidas me seda tajume, ning samuti surelikkusest ja hingest. Asjade peenest vaatlusest, sest vaatlemise käigus on muutunud need asjad, aga ka vaataja ise. See on võrratu. Ma jumaldan aja kontseptsiooni, ühest hetkest teise liikumist. See, kus asub mälestus, on äärmiselt tähendusrikas. Filmikunsti puhul on huvitav see, et film eksisteerib alati lõputus olevikus. Lõige viitab alati „järgmise asjani, mis juhtuma hakkab“. Aga kui hajutada pilt minevikku ja seejärel viia montaažilõikega taas selles suunas, kus asus algselt filmi reaalaeg, siis milline on tegelikult sel juhul reaalne aeg ja milline mitte? Selle hetkega on juba miski muutunud ja publikut pole hoiatatud, et aeg on kokku sulatatud – nad lihtsalt teavad seda. Mind vaimustab ajaga sel moel mängimine. Lineaarne jutustus ei ole eriti huvitav. Ja tõeliselt masendav – ära saa minust valesti aru, on ka suurepäraseid lineaar­se jutustusega filme ja ma ei mõista neid kõiki hukka – on selle juures see, kui suudame stseeni ette näha enne, kui see on üldse pihta hakanud. Siis tahaks küll endalt küsida: „Mida ma siin teen?“ Miks me peame alustama üldplaaniga, et siis minna lähiplaani ja ühtäkki vestluse keskel taas üldplaani tagasi? Teame kogu aeg neetult hästi, kus me asume.

Muusikaga on veel eraldi lugu. See on tihti üle kogu narratiivi plätserdatud. Kohutav.

Neid filmitegijaid pole just palju, kes oskavad filmi üles võtta ebalineaarse jutustusena.

(Naerab.) Oh, eks publikule tule juba avastseeniga mõista anda, et lugu ei ole lineaarne. Seda tuleb teha juba kahe esimese minuti jooksul, muidu asi ei toimi. Esimene tegelane, keda ekraanil näed – temast lugu räägibki. Vahel on selle põhimõttega mängitud: Douglas Sirki filmi „Kõik, mida lubab taevas“6 avastseenis: kaamera alustab kõrgelt ja liigub siis alla, järgneme autole, Agnes Moorehead väljub autost ja astub aeda. Rock Hudson liigub aias, Agnes kõnnib temast mööda verandani, kus pöörab end ümber Jane Wyman. Esimeste minutite jooksul näeme kolme kõige tähtsamat tegelast, aga vastupidises järjekorras. Vot see on nutikas!

Ometi suhtute filmi väga klassikaliselt. Rääkige, kuidas oma tegelastele lähenete või neist kaugenete, mida teete täiesti eriomasel moel. Ja kuidas te seda kõike nii veatult, klassikalist maalikunsti meenutaval viisil kadreerite?

Ma ei tea, kust see tuleb, aga kui juttu on maalikunstist, siis võin teha oma oletused. Kui oli vaheaeg või puhkus, aga me ei saanud endale tegelikult kuskile minemist lubada, siis olid mõned päevad ikka väljakannatamatult igavad. Olime täiesti meeleheitel ja seetõttu läksime Liverpooli rahvusgaleriisse ja vaatasime „Nelsoni surma“ (Benjamin West, 1806 – M. R.). Jumal teab, miks! Algkooli viimases klassis näidati meile Walkeri kunstigalerii slaidiprogrammi, mind rabas Jacob van Ruisdaeli väga sünge maastik, mida mäletan siiani. See jäi teadmata põhjustel mind saatma. Palju aastaid hiljem avastasin võrratu Vermeeri. Milline geenius! Ja vahetult enne filmi „Pikk päev lõpeb“7 tutvustati mulle Hammarskiöldi.

Üles kasvades ei ole me mõjudest teadlikud. Näiteks jõudsin muusikalideni seetõttu, et mu õde armastas neid. Kui vaadata nende seitsme-episoodilist ülesehitust, on see ju väga avangardne. Näiteks „Lauldes vihmas“8: selles on nii palju fantastilisi stseene, et täitsa uskumatu.

Valisite „Õnnistusse“ mängima Julian Sandsi, kellel pole aastakümneid olnud ühtki arvestatavat osatäitmist. „Õnnistuse“ kange briti seersandi rollis ta aga särab.

Vaatasime päris palju ringi, kuid näitleja­proove ei teinud. Paljud näitlejad salvestasid end ise, mis on minu meelest suurepärane. Pole vaja koos mingisse ruumi minna. Ma saan neid salvestusi vaadata nii palju kordi, kui soovin. Nii et Sandsi nimi kerkis üles, ma nägin teda ühes telesarjas ja ta hääl on tegelikult üsna leebe. Kui küsisin, kas ta sooviks seda rolli, vastas ta „jah“. Alguses – teen väga vähe proovi – rääkis ta selle leebe häälega ja ma mõtlesin endamisi: „Ma pole selles kindel, aga vaatame edasi.“ Ta leidis oma hääle juba esimese stseeni vältel. Ta lihtsalt langes sellesse rolli.

Briti armees oli kasutusel selline asi nagu kehklemiskepp (swagger stick9). Kui Julian kontorisse maha istus, palusin ma tal käe selle peale asetada. Ja enne viimast dialoogirida tegi ta kepiga sellise eemaletõrjuva liigutuse, mida käsikirjas polnud, aga mis tabas naelapea pihta. Nagu ka tema lausutud sõnad, kui ta nägi kaht meesluuletajat koos tangot tantsimas. Ainus mõte, mis teda vaadates pähe tuli, oli: „Milline värdjas!“

Paljud teavad Peter Capaldit dr Who rollis, mõned ehk isegi „Suitsiidi­salgast“10, aga ta on täiesti vapustav näitleja, mis tuleb eriti hästi välja Siegfried Sassooni mängides. „Õnnistuses“ on ta puhas poeet, keda ei raputa miski.

Kas ta nägu pole vaimustav? On hetki, kus peab ära tajuma, et lavastada ei ole vaja. Ma andsin talle vabaduse rolli pehmelt sisse libiseda, oma tee leida.

Kas selgitaksite filmi pealkirja „Õnnistus“?

Mind kasvatati üles katoliiklasena ja meil oli toona üks selline teenistus nagu „Õnnistus“. See polnud kohustuslik nagu missa, aga midagi sellist, kust võis soovi korral osa võtta. Mäletan vaid ühel õnnistusel osalemist. Preester sammus kirikus ringi väikese monstrantsiga ja see nägi välja peaaegu nagu Kreeka õigeusu kirikus. Ma pole katoliku kirikus midagi sellist näinud. Õnnistus tähendab jumalalt õnnistuse alla meelitamist ja seda ilmselt teeb ka Sassoon. Jumal teab, miks ta katoliku usku pööras. See on väga kummaline.

Süütunne, patukahetsus … Kas religioon saadab teid?

Jah! Inglise keeles on ütlus: ükskord katoliiklane, alati katoliiklane. Ja see on tõsi. Olen praeguseks täielik ateist ja mäletan täpselt, kuidas see juhtus. Olin 22aastane ja kõndisin missalt välja mõttega, et see kõik on lihtsalt üks vale. See usk on täis käske ja keelde, nii et minnakse läbi elu mõttega „ma ei saa seda teha, see on ebasiiras“. Kõige hullem on see, et ma uurin endiselt iga päev oma teadvust. Kord käskisin oma emal vait jääda. 50 aastat hiljem mõtlen sellele endiselt: kuidas ma sain nii öelda? See murrab mu südame, sest ma poleks mingi hinna eest tahtnud talle haiget teha.

Ma ei unusta kunagi headust ega ka haiget saamist. See kõik on väga katoliiklik. Mäletan, kuidas pidin seitsmeaastasena pihtima – aga mida on selles vanuses üldse pihtida? See on naeruväärne, aga tuleb minna ja sellesse väikesesse pimedasse kongi maha istuda. Mu esimene pihtimus oli küttesüsteemi kohta, sest mul polnud midagi muud öelda. Mõni ime, et ma omadega sellises puntras olen! Ja muidugi ajasin palve ka segi. Preester käskis mul sealt kaduda ja õpetaja käest küsida, kus ma olin vea teinud, ning terve klass naeris mu üle. See oli kohutav, aga katoliiklus ja süütunne täidavad mind ikka veel.

Milline on Siegfried Sassooni pärand Suurbritannias? Kas tema luulet õpetatakse koolis?

Meil oli kolm suurt Esimese maailmasõja poeeti ja tema oli ainus, kes sõja üle elas. Teisalt tuntakse teda neist kolmest ilmselt kõige vähem, kuigi minu arvates on ta suurepärane. Ta kirjutas oma parimad värsid pärast seda, kui sai sõjas haavata, ja jätkas kirjutamist ka hiljem.

Sattusin tema peale juhuslikult. Püüdsin astuda teatrikooli – Inglismaal tuleb selleks etelda mõnd Shakespeare’i teksti ja lugeda midagi veel omal valikul. Õpetaja küsis minult, kas olen kunagi kuulnud „Kontserdimuljest“ („Concert Interpretation“). See poeem on kommentaar Igor Stravinski „Kevadpühitsuse“ esiettekandele Londonis. Olin aus ja tunnistasin, et pole kuulnud ei Sassoonist ega tema poeemist, aga siis sain selle enda valdusse. Ta kirjutas „Kontserdimulje“ 1914. aastal. Ta kirjeldab selles lihtsalt publikut kuulamas seda väga uutmoodi muusikateost.

Kuuldavasti otsite Viinis ka võttepaiku oma järgmisele filmile, mis põhinevat Stefan Zweigi romaani „Postkontoritüdruk“ katkel.

Avastasin selle loomulikult siis, kui vaatasin Max Ophülsi „Kirja tundmatult naiselt“11. Ostsin seepeale ka raamatu ja hiljem veel mõned Zweigi teosed, ühe Marie Antoinette’ist ja tema mälestustest. Üht ei suutnud ma üldse lugeda, selle pealkiri oli „Kärsitu süda“ ja see tegi mu väga emotsionaalseks, nii et pöördusin tagasi „Postkontoritüdruku“ juurde. Ma ei saanud seda raamatut käest panna. See on nii võrratult ebamäärane, kuna ta ei jõudnud seda lõpetada, ja ma mõtlesin kohe, et tahaksin sellest filmi teha.

Kuidas sellega siis läheb?

Stsenaarium on juba valmis, asi on rahastuse taga. Mind toodi Viini Simmeringi linnaosa ühte hotelli ja, jumal küll, see on tohutu! Me saame suurema osa filmist seal üles võtta.

Teid on palju mõjutanud ka klassikalised heliloojad, eriti Anton Bruckner.

Käisin Bruckneri sünnipaigas Ansfeldenis ja seejärel läksin Sankt Floriani, kuhu ta on maetud. Sisenesin hauakambrisse, kus olid roostes kirstud mingite ülikute säilmetega. Ka tema omad olid seal ja mul lubati kirstu katsuda.

Kujutate oma filmis tihti autsaiderite elu. Kust see tuleb?

Mu enda elust, sest olen alati ka ise olnud nende hulgas. Lapsena ei saanud ma ise sellest aru. Kuulasin ja jälgisin, aga jälgijaid eiratakse alati. Seda on mul nüüd vanemaks saades väga raske taluda. Olen õhustikumuutuste suhtes väga tundlik, sest mul tuli reageerida isale. Elasin väikeses armsas külas ja ükskord vestlesime teiste inimeste juuresolekul. Ma isegi ei mäleta, mida ma ütlesin, aga ühtäkki muutus mu naabri nägu täiesti ilmetuks. Mõtlesin, mida ma nüüd tegin. Jõudude vahekord toas muutus hetkega. See pani mind väljendama õhustikumuutust filmikeeles. Ja isegi, kui meie kohtumine on praegu üks meeldiv kogemus, jälgin ma iga hetke kõrvalt, olen alati valvel.

Pete Postlethwaite’i surm oli näitlejaskonnale suur kaotus. Ma ei kujuta ette, et keegi võiks filmis „Kauged hääled, vaiksed elud“ mängida isa rolli nii nagu tema.

Tõsi, aga ta oli ka väga keeruline mees. Ta võis olla tõeliselt agressiivne, kui oli paar jooki teinud. Ütlesin oma produtsendile, et ta võib rollist keelduda. Ma kohe nägin, et ma ei meeldi talle põrmugi. Nii et kui ta osa vastu võttis, olin üllatunud, aga … ütleme siis nii, et temaga koos töötamine ei olnud meeldiv kogemus. Ta oli ausalt öelda täpselt selline nagu mu isa. Aga sellel, mis mõnel päeval võtteplatsil toimus, pole tegelikult tähtsust. Miski ei loe, kui usud seda, mida näed.

Õnnistuses“ on arhiivimaterjal, kollaažid ja fotod tehniliselt täiuslikult loojutustamise teenistuses. Kuidas te selle saavutasite?

See oli praktiline otsus. Meil polnud teab kui palju raha. Enamikus Esimese maailmasõja aega kujutavates briti filmides on nii, et näidatakse pikka, võrratut suve, kõik hõljuvad ringi ja näevad kaunid välja. Aga mis sai nendest, kellel polnud raha, kes töötasid vabrikus? Pealegi, millal on meil väljas hea ilm? Ma ei tahtnud mitte mingil juhul selliseid klišeesid kasutada. Selle asemel püüdsin sisekujundusega näidata, mida inimesed pidid kogema, pöörates tähelepanu kontrastidele. Teadsin, et hakkan kasutama arhiivimaterjale, sest millegi muuga poleks lihtsalt võimalik toonast aega taastada. Sõjakroonika on nii jõuline ja koletislik. Tuleb tunnistada, et ka äärmiselt ilus.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Distant Voices, Still Lives“, Terence Davies, 1988.

2 „Benediction“, Terence Davies, 2021.

3 „A Quiet Passion“, Terence Davies, 2016.

4 „Madonna and Child“, Terence Davies, 1980.

5 „But Why?“, Terence Davies, 2021.

6 „All That Heaven Allows“, Douglas Sirk,

7 „The Long Day Closes“, Terence Davies, 1992.

8 „Singin’ in the Rain“, Stanley Donen, Gene Kelly, 1952.

9 Lühike kepp, mida kandsid põhiliselt ohvitserid ja mis oli autoriteetsuse tunnuseks.

10 „The Suicide Squad“, James Gunn, 2021.

11 „Letter from an Unknown Woman“, Max Ophüls, 1948.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht