Teateid tegelikkusest ehk Eesti rämpsfilmide tõus
Haapsalu õudusfilmide festivalil linastus ka kaks Eesti Z-kategooria filmi, millega püüeldakse ehk hoopis millegi muu kui kvaliteedi poole.
Haapsalu õudusfilmide festival HÕFF, 13. – 15. VIII 2021.
Kaht Haapsalus nähtud Eesti rämpsfilmi – Susanna Šmanjovi filmi „Rikutud hing. Viirus“ (2021) ja Toomas Aria „Õiglus 2“ (2021) – ühendab alustuseks see, et igas viimases kui ühes nende mõlema filmi arvustuses tõuseb kohe pinnale film „Reich of the Dead“.1 Mitte keegi pole seda veel nende kahe filmiga seoses mainimata jätnud. Mina tean seda filmi sellepärast, et tegin selle ise, koos Julius Kitse, Sofja Zdanova ja Eret Kuusega. Eelarvet enam peast ei mäleta, aga raha kulus vist umbes sada eurot. Tulemust võite ise ette kujutada. Õhinapõhiselt tehtud filmis jõudis kaamerat käes hoida pool Tallinna, alates ametlikust režissöörist Juliusest ja lõpetades Mait Vaiguga (jah, seesama Mait Vaik). Ma polnudki aru saanud, milline on selle filmi mõju.
Teiseks on Susanna ja Toomas väga eneseteadlikud. Tean mõlemat isiklikult: nad on kunstnikud, kes teevad oma asja täiesti siiralt. Ega kolefilme saagi tegelikult muudmoodi teha, sest kui ärgata hommikul üles ja mõelda, et täna ma teen ühe halva filmi, siis tuleb see välja lihtsalt „nii halb, et see on halb“ ja mitte keegi ei taha seda vaadata isegi irooniliselt. „Nii halb, et see on hea“ kategooria nõuab tõepoolest pühendumist. Aga kui ma käisin neid kaht filmi vaatamas, siis naeris publik kohati dialoogi peale või plaksutas, kui üleminek ühest stseenist teise oli natuke vildakas. Susanna ja Toomas naersid ja plaksutasid kaasa. Kummalgi polnud mingit probleemi sellega, et nad ei tee tõsist kõrgkunsti, millest loll publik aru ei saa.
Kolmandaks tuleb tõdeda, et ilmselt oleme mingi uue subkultuuri tõusu tunnistajad, sest mõlemas filmis figureerib näiteks sama magamistuba ühe ja sama voodiga, sest need on Toomase omad. Susanna astus üles Toomase filmis ja vastupidi, peale selle astuvad mõlemas filmis näitlejana üles veel näiteks Juhan Rodrik, keda ma tean sellest ajast, kui käisime koos esimeses klassis, või Marelle Vaino, kellega puutusin esimest korda kokku improteatri kaudu.
Kuidagimoodi sattusin filmi „Rikutud hing. Viirus“ produtsendiks, kui film oli juba valmis. Kuskilt sain teada, et selline film on tehtud, võtsin ühendust ja filmi näinuna sain viivitamatult aru, et pean seda levitama. Kuna olen olnud kaheksa aastat „Imelike filmide festivali“ juht, on selge, et maailmaklassika näitamisega ma ei tegele. Susannale kui (ilmselt vabariigi kuulsaimale) transnaisele, keda tunti kunagi nime all Aleksei, on LGBT-teemad väga südamelähedased. Loomulikult teadsin, et „Rikutud hing. Viirus“ on selline rämps, mille kõrval puhkavad jalga isegi osad lääne rämpsfilmid. Susannaga sain aga sõbraks ja kartsin tema reaktsiooni, sest tema siirus on kaugelt näha. Susanna võtabki küll asja tõsiselt ja sõnum on filmis olemas, aga igaüks, kellel on silmad peas, saab aru, et tegemist on objektiivses mõttes rämpsuga ning seda päeva pole veel koitnud, kus Susanna oleks saanud ükskõik kus või kellelt mingit filmialast väljaõpet.
Susannaga koos liikleme pärast küsimuste ja vastuste ringi edasi Toomas Aria filmi „Õiglus 2“ esilinastusele.
Enne filmi algust kutsutakse kõik põhitegijad ekraani ette (kuna seanss toimub õues, siis lava ei ole) ja pool kutsututest on mulle Susanna filmist tuttavad, Susanna ise kaasa arvatud.
Olen ära näinud ka „Õigluse“ esimese osa2 ja kahe osa vahe on see, et Toomas on hakanud vabamalt võtma. Eks temalgi on nii, et filmiasjandust pole ta mitte kuskil õppinud, ja esimene film on selgelt kõige raskem, sest ise ka ei tea, mida oodata. See tunne on mullegi tuttav. Inimesed aplodeerivad ja naeravad. Toomas Aria teeb koos Juhan Rodrikuga kõrval suitsu ja naerab kaasa. Ühesõnaga, ei lase end absoluutselt häirida. Ka film ise on natuke vabam. Kuidagi vähem … kramplik äkki. On aru saada, et autor nüüd juba teab, mida teeb ja mis on tema žanr.
Järgmisel päeval kutsub HÕFFi peakorraldaja Helmut Jänes meid kuulama vestlusringi, kus osalevad Haapsalu linnapea Urmas Sukles, Saarte filmifondi asutaja ja Eesti filmi instituudi filmikirjaoskuse projektijuht Mikk Rand ning tuntud filmiprodutsent Ivo Felt. Arutelu pealkiri on „Kas Hapsalwood on võimalik?“ ja eesmärk on arutleda, kas Haapsalu võiks olla midagi Hollywoodi-taolist. Ka Nõukogude Venemaal oli kunagi Kinogradi-nimeline plaan, mis jäi teostamata, sest kõik selle eestvõitlejad likvideeriti sõjaeelses stalinistlikus puhastuses.
Räägiti sellest, teisest ja kolmandast, aga mulle kui filmiprodutsendile ei suudetud ideed ikkagi maha müüa. Kui publikule sõna anti, siis küsisingi: miks Haapsalu? Miks mitte näiteks Paldiski või Kohtla-Järve või – jumala eest – kas või Abja-Paluoja? Sel hetkel oskas üks loll rohkem küsida kui sada tarka vastata. Plaani mahamüümine ebaõnnestus.
Pärast Haapsalust lahkumist selgus, et „Õiglus 2“ võitis publikuhääletuse, „Rikutud hing. Viirus“ jõudis aga esiviisikusse. Ma ei kujuta eriti ette, mis tunne võiks olla mõnel Eesti filmitegijal, kes on filmi ametlikult õppinud, seda tööd vahest aastakümneid teinud ja välismaalt auhindugi saanud vaid selleks, et jääda oma koduriigis alla Toomas Ariale. See näitab väga selgelt üht: Eesti kolefilmindus on omaette žanr ja tulnud, et jääda.
1 „Reich of the Dead“, Julius Kits, 2019.
2 „Õiglus“, Toomas Aria, 2019.