Tagasi uude universumisse. Jälle

Uus Ämblikmehe film on piisavalt unikaalne, et mõjuda värskena, teisalt pakutakse ka žanrile omaseid tuttavaid stseene.

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Ämblikmees. Pole koduteed“ („Spider-Man: No Way Home“ (USA, 2021, 148 min), režissöör Jon Watts, stsenaristid Chris McKenna ja Erik Sommers, operaator Mauro Fiore, helilooja Michael Giacchino. Osades Tom Holland, Zendaya, Benedict Cumberbatch, Jacob Batalon, Jon Favreau jt.

Kuigi 1962. aastal Steve Ditko ja Stan Lee loodud Ämblikmees oli kinolinale justkui loodud, võttis filmidebüüdini jõudmine aega 40 aastat (kui välja arvata mõned 1970ndate aastate „filmid“, mis traageldasid kokku madalaeelarvelise „Ämblikmehe“ teleseriaali episoodid). Osalt jäi asi tehnoloogiliste piirangute taha (mainitud telesari on hea näide sellest, kui õudne võib tegelane välja näha siis, kui eriefektid pole nõutud tasemel), teisalt rääkis see juriidilistest probleemidest: lepinguvaidlustes väitis mitu kompaniid, et Ämblikmehe tegelaskuju kasutamise õigused kuuluvad just neile. Paljud (kaasa arvatud James Cameron) olid ebaõnnestunult püüdnud Ämblikmehe projekte käima lükata.

Sam Raimi 2002. aasta „Ämblikmees“1 Tobey Maguire’iga nimiosas polnud üksnes palavalt oodatud, vaid ka omamoodi murdepunkt koomiksifilmide arengus. See meeldis nii fännidele kui harilikele kinokülastajatele ja mitmeid ikoonilisi hetki (näiteks tagurpidi suudlus vihmas) pakkuv film tõi armastatud tegelaskuju ekraanile tema vääriliselt. Koos mõne teise koomiksiekraniseeringuga nagu Bryan Singeri 2000. aasta versioon „X-meestest“2 suudeti tõestada, et koomiksifilmidele tuleb Hollywoodi masinavärgil hakata tähelepanu pöörama ka edaspidi.

2011. aastaks, pärast Sam Raimi kaht järjefilmi, millest esimene sai kiitust ja teist tehti maha, oli töös juba taaskäivitusversioon Andrew Garfieldiga Ämblikmehe rollis. Paistis, et Hollywood õgib iseenda saba. Vaid üheksa aasta järel pakutakse tegelaskujust uut versiooni, kus ei võetagi arvesse eelmiste filmide ajajoont. Äkki mindi natuke liiale? Veel kümme aastat edasi ja tegelaste ning frantsiiside pidev taaskäivitamine ja ümberhäälestus on kujunenud uueks standardiks. Eestvedajaks on Marveli Kinematograafiline Universum ehk MCU. Marveli esimesest filmist, 2008. aasta „Raudmehest“3 saati on MCU pununud laia ja kirju jutukanga, mis hõlmab hulka filme, telesarju ja väljundeid teistes meediumides. Selles külluslikus narratiivis on nüüd tegutsemas veel üks „Ämblikmehe“ versioon, keda kehastab Tom Holland. Ta on üles astunud nii eraldi talle pühendatud filmides kui ka ansambli liikmena teistes MCU filmides. „Ämblikmees. Pole koduteed“ on Hollandi kehastatud Ämblikmehe karakteri aastatepikkuse arengu kulminatsioon. Ja kuigi see film töötab ka eraldi loona omaenda väljamõeldud maailmas, peegeldab „Ämblikmees. Pole koduteed“ pigem seda, kuidas peavoolufilm mõjub nüüd eelnevate looliinide kihistusena, ja seda, kuidas kursis olemise eest premeeritakse publikut popkultuuri detailidega.

„Ämblikmees. Pole koduteed“ algab otse sealt, kus jäi pooleli eelmine film „Ämblikmees. Kodust kaugel“.4 Maailm saab teada, et Ämblikmees on Peter Parker. Kurikuulsus hakkab Parkerile – ja veelgi enam tädi Mayle (Marisa Tomei), pruudile MJ-le (Zendaya) ja parimale sõbrale Nedile (Jacob Batalon) – probleeme tekitama ning ta püüab leida väljapääsu. Niisiis lähebki ta kohtuma dr Strange’iga (Benedict Cumberbatch) ja palub teha loitsu, mis paneks kõiki unustama, et ta on Ämblikmees. Üllatus-üllatus, asjad lähevad veidi nihu ja varsti ilmuvad teistest maailmadest sellised tegelased nagu doktor Octopus (Alfred Molina), Roheline Goblin (Willem Dafoe) ja Elektro (Jamie Foxx), et Peteri elu põrguks teha.

MJ (Zendaya) ja Peter Parkerina tuvastatud Ämblikmees (Tom Holland) põgenemas soovimatu tähelepanu eest.

Kaader filmist

Üks kõige nauditavamaid asju filmi juures on see, kuidas väljamõeldud narratiiv peegeldab elu. Filmis põrkuvad universumid, tegelikkuses näeme suurkorporatsioone jagamas oma omandit. Sony ja Marvel (kelle suhtumine Ämblikmehe küsimusse on viimastel aastatel olnud ebakindel) lubavad oma intellektuaalse omandi tegelasi ja nende versioone filmis kasutada (isegi Tom Hardy Venomi-filmid saavad oma viite) ja seetõttu pakub „Ämblikmees. Pole koduteed“ nii äratundmist kui ka üllatust. Film on väga selgelt suunatud fännidele alates eelnevate Ämblikmehe-filmide kurikaelte mängutoomisega ja lõpetades viimase vaatuse murdeliste süžeepööretega.

Kui nn fännide teenindamist ehk teosele narratiivi- või stiilielementide lisamist vaid selleks, et meeldida kitsale fänniringkonnale, peetakse tihti alaväärtuslikuks, on „Ämblikmees. Pole koduteed“ tõeline pidu tähistamaks seda popkultuurile nii omast viisi lasta kõrvuti eksisteerida ühe tegelaskuju eri kehastustel. Pidevalt pakutakse äratundmishetki teistest Ämblikmehe filmidest, mis mõjuvad tihti eneserefleksiooniharjutusena. Viidatakse ka Miles Moralesele, kes figureerib Ämblikmehe koomiksites ja animeeritud filmis „Ämblikmees. Uus universum“.5 Seal tegeldi „Ämblikmehe“ versioonide kõrvutamisega ja selle filmi populaarsuse põhjal võis näha, kuivõrd on publik harjunud sama tegelaskuju variatsioonide ja taaskäivitustega. Pidevas võimuvõitluses on omavahel vastamisi korporatiivne vahele­segamine ja puhas meelelahutus.

Kirjelduse põhjal peaks „Ämblikmees. Pole koduteed“ olema üks laiali­valguv segapuder. Ometi hoidutakse filmis sattumast upsaka iseteadlikkuse lõksu. Siin on tõeliselt emotsionaalseid hetki, kuna suur osa filmist räägib eneseohverdusest, aga tonaalsuses on alati kohal ka huumor. Filmi keskmes on Tom Hollandi Peter Parker. Kui Marveli universum on täis kangelasi, kellest uhkab enesekindlust ja kelle relvaks on uljas poosetamine, siis Ämblikmees on segaduses teismeline, kes teeb tihti vigu. Suurt osas siinsest sisust kannab ju tõsiasi, et kõik tal hästi ei suju. Siin naaseb Ämblikmees oma juurte juurde (eriti filmi lõpus), kuna muutub järjest sarnasemaks koomiksite Peter Parkeriga. Üksik, katkine teismeline, kelle õlgadele on pandud maailma raskus ja kes leiab lohutust oma superkangelase võimetest. Hollandi esitus lisab tegelasele meeldivust ja haavatavust ning tema kanda jääb filmi emotsionaalne kaal. Kurikaelte ansambel pakub näitlemiseks hea vastasplaani, Molina ja Foxx näiteks naudivad täiel rinnal neile antud võimalust surnuist tagasi tulla ja mängivad selle võimaluse julgelt liialdades välja. Põhiline on aga Defoe, kes pole vahepeal justkui ühtki lööki vahele jätnud ja kes kõnnib paatose ja pantomiimi vahelist joont mööda.

Filmi koos hoidev emotsionaalne kaar töötab ka siis, kui pole mingeid eelteadmisi Ämblikmehe filmidest, telesarjadest, koomiksitest ja muust. Aga loomulikult on selle filmi mõte mineviku tähistamine ja mõneti ka seniste vigade parandus. Maha tehtud Andrew Garfieldi filmidele tehakse omamoodi narratiivne taastusravikuur ja mõnedki hetked toetuvad eelmistele teostele.

Esteetiliselt mängib film keskkoolifilmide troopidega ja puudu pole ka tavapärased superkangelasfilmide klišeed. Ühest küljest on film piisavalt unikaalne, et mõjuda värskena, teisalt pakutakse ka žanrile omaseid tuttavaid stseene. Watts saab märuli lavastamisega hästi hakkama ja tema Ämblikmees mõjub liikuvama ja kiiremana, kui enamik tavapäraseid kontimurdvaid märuli­stseene, millega me harjunud oleme. See esitleb paremini tema erioskusi, kuid meenutab meile ka seda, miks Parker on oma alter egosse nii kiindunud – Ämblik­mehe elus on vabadust, joovastust. Mask lubab tal peita painetes teismelise ja saada kangelaseks, kes ta alati on olla tahtnud.

Märulifilm toetub tänapäeval tervete maailmade ehitamisele ja suurtele filmisarjadele, mis viitavad ka iseendale. Eesootav DC-filmide laviin toob kaas Michael Keatoni naasmise sellesama Batmani versioonina, keda ka mängis Tim Burtoni 1989. aasta filmis, Robert Pattinsonil on aga mängida oma Batman eraldiseisvas filmis. Ja kõik ühe aasta jooksul. See kõlab tänapäeva kultuuri hukkamõistmisena – vanad ideed keerlevad ringiratast, publik rahuldub vaid tuttavlikuga ega nõua midagi uut. Samal ajal on siin ka salanaudingut, äratundmisrõõmu, mõtete ja tegelaste ümbermõtestamise mängulisust. Holly­wood võib küll iseennast õgida, aga maitse võib tal siiski päris hea olla, kui selle nimel pingutatakse.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 “Spider-Man”, Sam Raimi, 2002.

2 „X-Men“, Bryan Singer, 2000.

3 „Iron Man“, Jon Favreau, 2008.

4 „Spider-Man: Far from Home“, Jon Watts, 2019.

5 „Spider-Man: Into the Spider-Verse“, Bob Persi­chetti, Peter Ramsey, Rodney Rothman, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht