Soomlaste iseolemise tragikoomiline apoteoos

„Puuraiduri lugu“ on nagu destillaat kogu Põhjamaade filmikunstist: karged teemad valatakse üle napaka huumoriga ning seda kõike hoiab käimas väga täpne arusaam oma identiteedist.

KASPAR VIILUP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Puuraiduri lugu“ („Metsurin tarina“, Soome 2022, 98 min), režissöör-stsenarist Mikko Myllylahti, operaator Arsen Sarkisiants, helilooja Jonas Struck, produtsendid Jussi Rantamäki ja Emilia Haukka. Osades Jarkko Lahti, Iivo Tuuri, Hannu-Pekka Björkman, Katja Küttner jt.

„Puuraiduri lugu“? Mikko Myllylahti täispika debüüdi pealkiri võib tunduda kuiv, kliiniline ja mittemidagiütlev – ilmselt löövad paljud kärsitumad vaatajad juba pelgalt seda lugedes käega –, kuid tegelikult annab see võtme filmi lahtimuukimiseks. See on omamoodi antitees filmimaailma suurtele lugudele, kus juba pealkirjas mainitakse kas King Kongi, Godzillat või Ämblikmeest. Myllylahti filmis ei ole suuri lugusid, ei ole isegi suuri inimesi, nad kõik on hästi väikesed ja tavalised, nagu me kõik. Peategelane ongi puuraidur, õigemini võiks tema kohta öelda ka kalamees või söekaevur. Ise ta küll sedastab küsimuse peale „mis mees sa õigupoolest oled?“, et ta on „puuraidur, aga tegeleb praegu muude asjadega“. Ja nii ongi.

Aga miks peaks meid ühe tavalise Soome metsaraiduri tegemised üldse huvitama? Myllylahti läheb üldistuste teed, valades oma loo muinas- või mõistu­jutu vormi. Kõik peategelased esindavad konkreetseid väärtusi – Pepe (Jarkko Lahti) on paadunud optimist, Tuomas (Hannu-Pekka Björkman) seevastu küündimatu pessimist, Pepe poeg väike Tuomas (Iivo Tuuro) aga rikkumata ja puhas. Film loksub tasases poeetilises rütmis, mis annab ka kõige argisematele sündmustele vaevu aimatava maagilise puute. Seega näeme küll üht puuraidurit ja tema lähikondseid, kuid režissöör joonistab peente pintslitõmmetega mustrid, mis heidavad tragikoomilise kõrvalpilgu soomlastele tervikuna.

Myllylahti ei üritagi varjata seda, et „Puuraiduri lugu“ on ehitatud selgelt Aki Kaurismäki pärandile. Filmis näeb sarnast esteetikat ning motiive, kuid see ei ole kopeerimine ega ideede vaegus. Pigem jätkab ta soomlaste iseolemise apoteoosi, lisades sinna omalt poolt ootamatuid ja värskeid elemente. Kui filmi esimest poolt iseloomustab rauge tempo ja hillitsetud huumor, siis ühel hetkel teeb režissöör sõrmenipsu ja vaataja satub pahaaimamatult davidlynchilikku unenäomaailma. Või on see hoopis lõputu paranoia? Vastust sellele küsimusele meile päriselt ei antagi, kuid piir reaalsuse ja ulmade vahel kaob lõpuks täielikult ning talvisest Soomest saab omamoodi põrgu eeskoda. Või äkki purgatoorium?

Nende vastuolude kallal võib ragistada lõputult ning see ongi „Puuraiduri loo“ suurim võlu. Kuigi sisuliselt ei saa filmi pidada õudukaks ega isegi trilleriks, siis pärast vaatamist ronib film vargsi kuklasse ja jääb seal oma aega ootama. Ja ootamatult, kolm-neli päeva pärast vaatamist välgatavad järsku eikuskilt mingid mälupildid. Seega väärib Mikko Myllylahti igati võrdlust David Lynchiga: ta teeb parimat žanrifilmi ilma žanriteta, näidates, et suurimad õudused peituvad kohtades, kuhu keegi meist päriselt vaadata ei tahakski. Antud juhul tuleb neid luukeresid (või deemoneid? kummitusi?) otsida eksistentsialismist, aga see pole mingi filosoofide udune heietamine, vaid vaataja surutakse peadpidi elu allakäiguspiraali ja sealt vastu vaatav liigagi tõenäoline reaalsus ei lase enam naljalt lahti.

Lihtne oleks öelda, et „Puuraiduri lugu“ on soomluse karikatuur, sest tegelased mõjuvad tõepoolest halenaljakate, totakate ja paroodilistena. Pigem on see soomlaste ehe ja ilma filtrita kõrvalpilk iseendale.

Kaader filmist

Laiem Põhjamaade filmi narratiiv

Kuigi tänavu Cannes’is esilinastunud „Puuraiduri lugu“ on ka iseseisva filmina märkimisväärne ning huvitav kunstiline tervik, viib film tahes-tahtmata mõtted Põhjamaade filmikunstile tervikuna. Myllylahti film on omamoodi destillaat sellest, mis kogu selle regiooni filmikunsti iseloomustab: karged teemad valatakse üle napaka ja heas mõttes liigestest lahti huumoriga ning seda kõike hoiab käimas väga täpne arusaam oma identiteedist. Kui võtame Soome, Rootsi või ka Islandi filmikunsti, siis näeme seal harva filme, mis üritaksid varjata oma olemust: soome film on pea alati uhkusega soome film, islandi film on ilmeksimatult islandi film, seda ei saa millegi muuga segamini ajada. Selleks on aga vaja ühiskonnana väga hästi teada, kes, kus ja miks me oleme.

Myllylahti näitabki mõneti ühe kauges maailma nurgas elava rahva jõudmist kirgastumise või mõistmiseni: lihtne oleks öelda, et see on soomluse karikatuur, sest tegelased mõjuvad tõepoolest halenaljakate, totakate ja paroodilistena. Pigem on see soomlaste ehe ja ilma filtrita kõrvalpilk iseendale. Pilk ühiskonnale, kes peab nagu Eestigi seisma silmitsi energiakriisi, inflatsiooni, Ukrainas toimuva sõjategevuse ja kõige muuga. Põhjamaade filmikunst aga ei häbene iseendale silma vaadata ja suunata valgusvihku ka neile aspektidele, mida paljud rahvad ehk pelgaksid ning varjata üritaksid. Kus aga seisab selles võrrandis Eesti film?

Noh, Eesti filmis pigem kardetakse peeglisse vaadata. Meile meeldib iseend mütologiseerida ja heroiseerida või siis vastupidi, lihtsalt võõraste sulgedega ehtida, et ikka keegi päriselt ei näeks, milline on see päris eestlane ja päris Eesti. See kõik võib tunduda utreeritud ja kuidagi liiga puusalt öeldud – on tõesti üksikud režissöörid nagu Tolk-Maimik, Sarnet ja Õunpuu, kes jäävad sellest skeemist välja –, kuid vaadates meie viimase kümne aasta filmikunsti ühe hermeetilise tervikuna, ei saa me sealt tegelikult ausat pilti kaasaegsest Eesti ühiskonnast. Seal on välgatusi ja üksikuid pildikesi, kuid Eesti film ei näita laias laastus mitte peegelpilti eestlastest, vaid maali, piltpostkaarti või „Welcome to Estonia“ kampaaniat.

Kuidas puutub see kõik aga „Puuraiduri loosse“? Mikko Myllylahti linateos on piisavalt üldistusvõimeline, et anda meile vähemalt mõttemänguna võimalus asetada seesama probleemistik ka Eesti konteksti. Kaardimaja kukub seepeale aga kiiresti kokku: me ei julgeks neile samadele küsimustele veel sama ausalt otsa vaadata, eestlastel on vaja selleks veel rohkem aega ning ehk polegi me veel erinevalt soomlastest oma identiteedis nii täpselt kindlad. „Puuraiduri loo“ kõverpeeglit Eesti poole pöörates näeme, et kuigi me oleme teel Põhjamaade poole, on meil sinna ikka veel mitu head sammu minna.

Lõpplahendus kõlab paberil paremini

Debüütfilmina on „Puuraiduri lugu“ tähelepanuväärne saavutus, sest filmist vaatab vastu lavastaja, kes ei karda suuri küsimusi ning julgeb neile läheneda ka nurga alt, mis võib mõjuda mõnele vaatajale ebakonventsionaalselt või isegi kohatult. Temas on särtsu ja juba esimese täispika linateose pinnalt võib öelda, et Myllylahti käekirja on raske kellegi teise omaga segamini ajada, isegi arvestades, et ta on justkui jõulisem Aki Kaurismäki. Nende omavahelist suhet võiks võrrelda Federico Fellini ja Paolo Sorrentino omaga: Sorrentino võttis sarnaselt aluseks Itaalia hinnatuima režissööri pärandi, kuid tegi seda nii suure armastusega ja samal ajal kuidagi ükskõikselt ja häbitult, et sellele on raske vastu panna. Sama kehtib „Puuraiduri loo“ puhul.

Küll aga ei ole tegu veatu filmiga: juba varem mainitud pöördumine reaalsusest ulmadesse on küll vaatajale ootamatu ja huvitav, kuid filmi sisemist loogikat arvestades mõjub siiski pisut konstrueerituna ning lõhub ära senise rütmi. Pärast mõnepäevast seedimist asetub kõik omale kohale, kuid see suunamuutus lööb kunstilisse tervikusse kiilu ning jätab vaatajale mõru maitse suhu. Lisaks on seal motiive, mis jäävad lõpuks ka realiseerimata ja lahti joonistamata, filmi tegelaskond kasvatatakse tehislikult liiga suureks ning väga reljeefselt välja joonistatud kolme-nelja peategelase kõrval jäävad teised lihtsalt varjulisteks ning ebavajalikeks statistideks.

Kuid selle kõik võib andeks anda, sest „Puuraiduri lugu“ sobib igati esimeseks sammuks või vundamendiks laiemas filmiuniversumis, mis pühitseb tavalisi inimesi ning nende lugusid. Holly­woodis on meil Marveli ja DC superkangelaste universumid, miks ei võiks soomlastel olla midagi sarnast, aga puuraidurite, kalurite ja söekaevurite oma? Mina olen müüdud ja valmis seda teed kaasa käima.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht