Sõjaveteran kinolinal

„Kaardimängur“ on järjekordne peatükk Ameerika sõjaveteranide traumasid kujutavate linalugude reas.

JAMES THURLOW

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Kaardimängur“ (USA 2021, 111 min), režissöör-stsenarist Paul Schrader, operaator Alexander Dynan, heliloojad Robert Levon Been ja Giancarlo Vulcano. Osades Oscar Isaac, Tiffany Haddish, Tye Sheridan, Willem Dafoe jt.

Praegu Ameerikas päevakorral üleskutse „Teeme Ameerika jälle suureks!“ ei sisalda täpsustust, millal Ameerika kunagi „suur“ oli, kuid võib ju kokku leppida, et sõjajärgne aeg aastatel 1945–1965 oli sealse jõukuse, kultuuri ja võimutäiuse kõrgpunkt. Ameeriklased olid üle elanud majanduskriisi ja Teise maailmasõja ning tulnud neist välja jõukaima, samuti tehnoloogiliselt arenenuima ühiskonnana maailmas. Praeguseks on juba unustatud, et pärast sõda suurenesid seal aga pretsedenditult alkoholism, vaimuhaigused ja enesetappude arv. Veelgi vähem on teada, et samal ajal kasvas märgatavalt ka alaealiste kuritegevus ja üldse jõhkrate kuritegude hulk.

Sõjajärgse Ameerika sotsiaalsete suhete möll peegeldub ometi ilmekalt neil aastail valminud krimifilmides. Prantsuse kriitikud nimetaksid seda stiili film noir’iks: karm detektiivilugu on neis serveeritud saksa ekspressionismist, nii maali- kui ka filmikunstist, pärit kalgivõitu vormikeeles. Hoolimata tsenseerimisest, aga võib-olla kaudselt just selle tõttu, võivad need filmid oma brutaalsusega šokeerida isegi tänapäeval.

Sõjaveteranidele oli vaja küpset ja realistlikku meelelahutust. Nii kujunes just nendest kõnealuste filmide püsipublik, kuid samasuguste meeste seast oli tihtipeale pärit ka film noir’i peategelane. Edward Dmytryki filmis „Risttules“1 on näiteks mõrvar demobiliseeritud sõdur. Uurimise käigus näeme, et sõduri on viinud mõttetu tapmiseni pessimism, vimm ja eelkõige tüdimus. Fred Zinnemani „Vägivallaaktis“2 otsib sõjainvaliid võimalust maksta kätte teisele veteranile, kes reetis oma kaaslased Saksa sõjavangide laagris.

Teist maailmasõda mäletatakse Ameerikas muide kui „head sõda“ ja austatakse sellest osa võtnud veterane kui kangelasi. Hilisemad sõjad läbi teinud mehed ei ole kahjuks pälvinud sama suurt lugupidamist.

Samuel Fulleri „Hiina värav“3 käsitleb Korea sõja veterane. Pärast Korea sõja lõppu värbasid prantslased nende seast palgasõdureid Vietnami võitlema. Kuigi „Hiina värav“ klassifitseerub sõjafilmiks, meenutavad tüüpilised mustvalged film noir’i jooned Fulleri varasemaid krimifilme. Poliitiliselt ja stilistiliselt tähistab see ühe ajastu lõppu, olles üks väheseid Ameerika filme, kus tegelikult julgustatakse Ameerikat sõjaga liituma. Värvifilmid hakkasid siis juba normiks kujunema, isegi väikese eelarvega ex­ploitation-filmide puhul.

„Kaardimänguri“ peategelane, endine sõjaväelane William Tillich (Oscar Isaac) oskab arvestada Blackjackis järgnevad käigud nii täpselt välja, et võidab alati.

Kaader filmist

Viimase tüüpiline näide on „Mürisev äike“4, kus mängivad peaosi, kaht Vietnami sõja veterani, William Devane ja Tommy Lee Jones. Rane (Devane) naaseb Ameerikasse pärast vangilangemist ja sõjavangide laagris oldud aega. Kuigi temas nähakse kodumaal enamasti kangelast, on ometi selge, et sõjavastastel on temasuguste pärast piinlik. Vahepeal on abikaasa ühe ta sõbra juurde läinud ning poeg tunneb vaevalt isa ära. Rane otsustab saatusega stoiliselt leppida, süüdistamata milleski naist või ka sõpra. Ta võtab oma väärikuse ja sisemised jõuvarud kokku – need aitasid ellu jääda ka sõjavangis – ning püüab lapsega uuesti normaalselt suhtlema hakata. Katsetele ehitada elu uuesti üles tõmbavad kriipsu peale vargad, kes tungivad ta koju selleks, et varastada raha, mille kodulinn eraldas väljendamaks lugupidamist isamaa teenimise eest. Röövimise käigus purustatakse Rane’i käsi prügihundis ja ta naine ning poeg saavad surma. Rane läheb ühe sõbra, kaasveteran Vohdeni (Jones) juurde, et too aitaks kätte maksta. Vohden on kohe nõus – hoolimata sellest, et temalgi on perekond. On tunda, et pärast armeest lahkumist pole ka tema elul enam eesmärki. Film lõpeb üsna tüüpilise verise vägivallastseeniga.

Kuigi eelkõige exploitation’ina tehtud, leidis „Mürisev äike“ omal ajal tunnustust sõjakoleduste ja nende lohutamatu taagaga koju naasnud veteranide julge portreteerimise eest. „Müriseva äikese“ stsenarist Paul Schrader on olnud muuhulgas tegev ka Martin Scorsese ühe hoopis teistsuguse linateose „Taksojuht“5 juures, mis kõneleb siiski ka Vietnami sõja veteranist.

Scorsese varaseid krimifilme „Nurjatud tänavad“6 ja „Taksojuht“ on vahel ekslikult iseloomustatud kui neo-noir’i. Kuigi on sellega sarnaseid jooni (süngevõitu linnamiljöö, karm tundetoon ja saatuslikud tegelaskujud), on Scorsese eesmärk olnud portreteerida tegelasi hästi realistlikult. Ta lähtus neid tehes omaenese kogemusest. Scorsese ja Schra­deri ühistöös on valminud mõlema kõige paremad filmid: „Taksojuht“, „Raevunud härg“ ja „Kaardimängur“.7

Paul Schrader kasvas üles kalvinistlikus perekonnas. Kalvinism on protestantluse selline vorm, kus peetakse kõige tähtsamaks distsiplineeritust ja alistumist jumalikule ettenägevusele. Ettemääratust mõistetakse nii, et kuigi inimesel on vaba tahe, on tema valikud jumalale juba ette teada ja kooskõlas tema plaanidega. Kuna inimene on olemuslikult patune, siis elab vaga mees pidevas ärevuses, teadmata, kas jumal on ta välja valinud ja teda oma armuga õnnistamas.

Schrederi mäss kalvinistliku lastetoa vastu peegeldub ka tema loomingus: tegelased kahtlevad jumalas, ent ometi on neile jäetud lunastuse lootus.

Schraderi viimases filmis „Kaardimängur“ on peategelaseks William Tillich (Oscar Isaac), kes nimetab ennast William Telliks. Ta oskab arvestada Blackjackis järgnevad käigud nii täpselt välja, et võidab alati. Tell on terrorismivastase sõja veteran ja ohver. Iraagi kurikuulsas Abu Ghraibi vanglas avastas ta ülekuulajana oma ülemuse John Gordo (Willem Dafoe) juhatusel endas sadisti. Kuna tema piinamisvõtted olid jäädvustatud fotodel, mõisteti ta sõjakurjategijana kaheksaks aastaks vangi. Kõrgemalseisvatel isikutel, nagu Gordo, õnnestus aga ennast süüst puhtaks pesta.

Vanglas näris Telli süütunne. Ühel hetkel provotseeris ta kaasvangiga riiu, arvatavasti eesmärgiga see mees tappa. Kavatsus kukkus läbi. Siis hakkas ta palju lugema ja õppis kaarte ära arvama. Pärast vabanemist avastas ta, et mängides saab kasiinos endale elatist teenida. Kuni panused on väiksed, talutakse kasiinodes niisugust mängurit. Tell elab maailmast tagasitõmbunult, isegi hotellitoas mässib ta kogu mööbli valgesse kangasse. See sümboliseerib ilmselt hoidumist „maiste hüvede“ ahvatlustest.

Ühel saatuslikul päeval kuuleb ta kasiino lähedal asuvas politseijaoskonnas toimuvast Gordo loengust ülekuulamistehnikate teemal. Ta astub sinna sisse ja üks noormees tunneb ta ära – inimene, keda Gordo ja Abu Ghraibi kuriteod näivad kummitavat. Ta ulatab Tellile oma telefoninumbri ja palub ühendust võtta.

Tolle noormehe isa oli samuti üks Gordo instrueeritud alluvaid, seega ka tema juhtimise ohvreid. Cirk (Tyler Sheridan) räägib Tellile, et Abu Ghraibis läbielatu hävitas ta isa elu, kuni too lõpuks enesetapu sooritas. Cirk peab Gordot selles kõiges süüdlaseks ja avaldab Tellile, et kavatseb vanglaülemuse ära röövida, teda piinata ning ta tappa.

Tellil pole mingit tahtmist ennast Cirki plaaniga siduda, aga ta otsustab kaasa minna finantsisti La Linda (Tiffany Haddish) plaaniga võita erakordselt suur rahasumma, riskida selleks, et anda raha Cirkile ja talle seeläbi sisuliselt uus elu osta.

Pokkeris astub Nemesis Telli ellu mr USA näol, kes on häälekas ja jultunud „Ameerika patrioot“. Ta on Telli vastand: tegelikult pole ta üldse Ameerikas sündinud ja tema patriotism on niisama tühine kui lärmakas. Erinevalt Tellist ei ole ta Ameerika nimel midagi ohvriks pidanud tooma, kuigi ülistab riiki valjuhäälselt. Mr USA on omamoodi Gordo teisik, niinimetatud patrioot, kes pole millegagi riskinud, kuid võitnud – kõik.

Filmi tegelased seisavad ristteel mitme valiku ees. Kas Cirk võtab Telli pakkumise vastu? Viimane palub tal vastutasuks otsida üles oma ema ja minna tagasi kolledžisse? Kas Tell võtab vastu La Linda armastuse ja mängib pokkeriturniiri viimasel ringil mr USA vastu? Tegelaste nimetamine filmis – William Tell, mitte William Tillich ja Poiss (The Kid), mitte Cirk – näib viitavat, et nende saatus on tihedalt seotud nagu Wilhelm Telli legendis, kus isa osavus peab päästma nii isa kui ka poja.

Cirk näib kalvinistlikus käsitluses esindavat äraneetut, kes on teinud oma südame jumala armu suhtes kõvaks. Tema elul ei ole mingit sihti, mida võiks käsitleda kui märki jumala armust, mis seoks teda jumala suurema plaaniga selles maailmas. Iga kord, kui Tell pakub talle mingi variandi (õppida selgeks kaardimäng, kas või rääkida Telli endiste kaasvangidega), vastab ta eitavalt. Alles siis, kui Tell lubab talle suure rahasumma, mis võiks muuta tema elu, otsustab Cirk ema üles otsida.

Schrader annab oma tegelastele sageli võimaluse saada õnnelikuks armastuse läbi, tavaliselt tänu naise armastusele ja andestusele. Iseasi, kas nood võtavad selle pakkumise vastu. Vahel peibutab nad kõrvalteele raha, seks, võim või kuulsus, sagedamini aga viha ja kättemaksuhimu, mis viib allakäigutrepini.

Filmis leiab vihjeid, kuid mitte vastust küsimusele, kas terrorismivastane sõda on ka kogu Ameerika allakäiguteele viinud.

See, et Schraderi filmides saabub lunastus sageli tänu naisele, on vastupidine varastes krimifilmides nähtule: seal esinevad nad femme fatale’idena. Kõigis neis lugudes on naised siiski pigem meesosatäitjaid toetavad rekvisiidid kui kõnekate, iseseisvate rollide täitjad.

Kõige kuulsam Ameerika film, kus käsitletakse sõjaveteranide raskusi tsiviilühiskonnaga kohanemisel, on William Tyleri „Elu parimad aastad“8. Ebatavaline on selle problemaatika juures, et kõige suurem staar (filmi tiitrites esikohal) on Myrna Loy, kes mängib ühe sõjast naasnud mehe naist. Kuigi film lõpeb lootusrikka noodiga, on endiste sõdurite heitlused kõike muud kui kergete killast. Üks tegelastest on kaotanud sõjas käed. Teda mängib veteran Harold Russell (temalgi on käte asemel proteesid), kes ei ole küll professionaalne näitleja, kuid sai selle osatäitmise eest parima kõrvalosa Oscari. Endisi sõjamehi ootavad tsiviilelus töötus, alkoholism, abielurikkumised jne. Naisi – peamiselt on nad abikaasad – ei ole portreteeritud stereotüüpselt. Mõned neist käituvad pigem kangelaslikult, teised jälle mitte. Loy mängitud tegelane on värskendavalt elulähedane: ta püüab raskes olukorras toime tulla ja olla toeks abikaasale, kes peab uues olukorras ellu jääma. See on realistlik roll, mis muudab filmi pealkirja irooniavabaks, viidates raskelt kätte võidetud lootusele.

Hal Ashby filmi „Kojutulek“9 võiks pidada „Elu parimate aastate“ versiooniks Vietnami sõja teemal. Hoopis teistsugune tegelikkus ja tagajärjed teevad sellest siiski väga erineva filmi. Sõjast naasnud Luke Martinil (Jon Voight) on mõlemapoolne halvatus. Taastusravil tutvub ta Sally Hyde’iga (Jane Fonda), kes töötab vabatahtliku õena ja on abielus ohvitser Bob Hyde’iga (Bruce Dern). Luke’iga suhtlemise tõttu saab Sallyst kirglik sõjavastane, nende vahel tekib armusuhe. Lõpuks näidatakse, et ohvitser Hyde, kes saab abielurikkumisest teada ja näeb neid rannal, tormab lainetesse – arvatavasti selleks, et end uputada.

„Kojutulekus“, niisamuti nagu ka „Elu parimais aastates“, otsitakse kaotus­valu lepitust lootuses – mööndes siiski, et igaühele pole selline lahendus võimalik.

Kuigi terrorivastase sõja teemal pole tehtud niisuguseid filme, nagu „Koju­tulek“ ja „Elu parimad aastad“, leidub siiski selliseid, kus on veterane nähtud naiste vaatenurgast. Eelkõige tuleb mainida Kathryn Bigelow’ filme „Piina­kamber“ ja „00.30“.10

„Piinakambris“ on sõdur William Jamesi (Jeremy Renner) ülesandeks Iraagis miinide ja teiste, sageli improviseeritud lõhkekehade kahjutukstegemine. Töö on juba iseenesest erakordselt ohtlik, ent ta ei suuda ka sageli eristada sõpru vaenlastest, seda nii iraaklaste kui ka oma kaassõdurite seas – nii mõnigi näeks teda meelsasti hukkununa. Pärast teenistusaastate pingelist elu õnnestub tal lõpuks siiski minna tagasi koju oma naise ja väikese lapse juurde. Tsiviilelus ei lähe tal aga korda oma sisemist rahutust valitseda ning ta naaseb väeteenistusse.

Kui „Piinakambri“ ainsal nais­tegelasel ei paista olevat sündmuste käigule mitte mingit mõju, siis Bigelow’ järgmises filmis „00.30“ on just naispeategelane see, kes võtab vastu kõige tähtsamad otsused ja kellest saab tähtsuselt teine isik (Barack Obama järel) Osama bin Ladeni kättesaamise loos. Maya Harris (Jessica Chastain) on CIA salaagent, kes otsustab pärast 11. septembri rünnakuid liituda bin Ladeni otsingutega. Nende käigus on temal ja ta kolleegidel tegemist nii pettuse, altkäemaksu kui ka piinamisega. Lõpuks avastatakse bin Ladeni asukoht ja Ameerika sõjaväelaste rühmitus tapab ta.

Film peaks põhinema reaalsetel sündmustel – mõnede detailide tõepärasus on siiski küsitav –, kuid toimib väga hästi ka allegooriana. Maya teekond on mitmes mõttes nagu kogu Ameerika oma. Näiteks, kui ta sõidab saatkonnast välja uue kalli maasturiga, ründavad teda mingid mehed, kel istumise all mingi autoloks. Et põgenema pääseda, vajutab Maya liiga kiiresti sidurile. Kui ei tunta alistatud territooriumi, võivad Ameerika suurus, jõukus ja tehnoloogia osutuda kartmatute vastaste ees ebaefektiivseks. Nii jääbki ta ohtlikus olukorras lõksu, suutmata liikuda edasi või tagasi.

Kui bin Laden on tapetud, astub Maya transpordilennuki pardale. Kuna ta on ainus reisija, küsib piloot, kuhu ta soovib sõita. Maya ei oska sellele küsimusele vastata. Nagu paljudel Ameerika veteranidel, ei ole tal enam kuhugi minna. See küsimus puudutab Ameerikat ennastki, sest pärast kümmet aastat valesid, mõrvu ja piinamisi on eesmärk käest kadunud.

Tõlkinud Vappu Thurlow

1 „Crossfire“, Edward Dmytryk, 1947.

2 „Act of Violence“, Fred Zinnemann, 1948.

3 „China Gate“, Samuel Fuller, 1957.

4 „Rolling Thunder“, John Flynn, 1977.

5 „Taxi Driver“, Martin Scorsese, 1976.

6 „Mean Streets“, Martin Scorsese, 1973.

7 „Raging Bull“, Martin Scorsese, 1980; „The Card Counter“, Paul Schrader, 2021.

8 „The Best Years of Our Lives“, William Wyler, 1946.

9 „Coming Home“, Hal Ashby, 1978.

10 „The Hurt Locker“, Kathryn Bigelow, 2008; „Zero Dark Thirty“, Kathryn Bigelow, 2012.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht