Pärdi muusikat pole kunagi liiga palju

Ehkki tintinnabuli-stiilis teosed kirjutas Arvo Pärt viiskümmend aastat tagasi, leiavad need kasutust filmides ja lavastustes senini.

TÕNU KARJATSE

Filmiõhtud „Pärt & film“ Arvo Pärdi keskuses 13. – 15. VIII.

Arvo Pärdi keskus on filmiõhtuid „Pärt & film“ korraldanud juba üle kümne aasta. Esimest korda toimuvad filmiõhtud aga Laulasmaal keskuses, mis on kohandatud moodsa tehnikaga kinosaaliks. Materjali kava kokkupanemiseks tuleb igal aastal juurde. IMDB andmetel on Pärdi muusikat kasutatud filmis 126 korral, mõnel aastal rohkem, teisel vähem. Väljaande Guardian kriitiku Samuel Wigley arvamusega, nagu oleks Pärdi valmismuusikat filmides juba liiga palju kasutatud,1 ei saa nõustuda ka praegu, artikli avaldamisest 12 aastat hiljem, sest Pärdi 1970. aastatel loodud tintinnabuli-stiili maagia kõnetab senini filmiloojaid. Filmikriitikuna võis aastatel 2006-2007 Wigley tõepoolest kohtuda Pärdi muusikaga filmides rohkem kui kümnel korral, kusjuures Pärdi valmismuusikat kasutasid oma menukite juures ka Paul Thomas Anderson ja Robert De Niro.2 Praeguseks on Pärdi muusikaline tsiteerimine filmi kujunduselemendina vaibunud. Kui vaadata taas IMDB andmestikku, siis mullu kasutati Pärti vaid paaril korral, tänavu valminud filmidest on Pärdi „Fratrest“ kasutanud vaid Julie Cohen ja Betsy West mustanahaliste õiguste eest võitleja Pauli Murray eluloolises dokumentaalfilmis „My Name Is Pauli Murray“. Arvatavasti jõuab seegi film kord Arvo Pärdi keskuse filmiprogrammi.

Kolme filmi ring

Tänavune kava „Pärt & film“ koosneb kolmest filmist, kõige värskem neist alles mullu valminud südamlik indie-produktsioon „Sweet Thing“ (Alexandre Rockwell), ajaliselt järgmine on Austraalia režissööri Jennifer Peedomi vaatemänguline dokumentaal „Mägi“ („Mountain“, 2017) ja kõige vanemaks filmiks on programmis Leos Caraxi legendaarne „Pont-Neufi armastajad“ („Les Amants du Pont-Neuf“, 1991). Pärdi muusika kasutamise viisidelt moodustub tänavuses kavas omamoodi ring. Leos Carax ja Alexandre Rockwell kasutavad katkendeid Pärdi muusikast stseenide ning karakterite sisemaailma ilmestamiseks, Jennifer Peedomi kasutuslaad on ehk kõige ootuspärasem – dokumentaalfilm, mille keskmes on maailma kõrgeimad mäetipud ja inimeste püüdlused end nende ülevusega suhestada, lubades inimsipelgate tegemistele pilku kõrgemalt, aidates taandada end argisest mäestike majesteetliku ja kohutava ilu taustal. See võimaldab Pärdi teoseid kasutada ka pikemalt kui vaid mõni sekund. Kaunite loodusvaadetega „Mäe“ tegi Peedom koos mägironija ja fotograafi Renan Ozturkiga, kes on üles võtnud ka suure osa filmis nähtavatest kaadritest. Mägede hunnituse jäädvustamiseks kasutati droone, go-pro– kaameraid ja helikoptereid. Peedom vaatleb inimese püüdeid vallutada maailma kõrgemaid punkte, saatemuusikaks Pärdi kõrval Grieg, Vivaldi, Beethoven, Pärdi kaasaegsetest ka Richard Tognetti – valiku põhimõtteks on siin suursugusus, teatud elitaarsus. Õrn klaveriteos „Alinale“ juhatab sisse peatüki riskantsetest trikkidest, mida sooritatakse mägedes justkui teatrilaval. Siinjuures võibki mõelda sellele, mida mingi teos endas kannab ja kuivõrd mõistlik on kasutada valmismuusikat. Ka antud juhul oleks Peedom võinud tellida sobiva helirea filmi heliloojalt Richard Tognettilt, kuid valik langes Pärdi ühele enim tsiteeritud loole. „Alinale“ on Pärdi esimene tintinnabuli-stiilis kirjutatud ratsionaalse struktuuriga teos. Helilooja on öelnud teose kohta nii: „Tema meloodia võtsin huupi ühest oma harjutusvihikust, nagu oleks see surnud muusika ja mulle täiesti tähtsusetu. Rütmiliselt organiseerisin ma selle väga primitiivsel viisil: konstrueerisin väikese, väheldase arhitektuuriga ehitise. Sellele meloodiale lisasin teise, järgides tintinnabuli-stiili ülimalt lihtsaid reegleid, nii et valitud helistiku (h-moll) kolm nooti moodustasid alumise hääle.“3 Teine teos, mida Peedom Pärdilt kasutab, on „Fratres“, mis illustreerib filmis vulkaanide peatükki. Siinjuures mängib kaasa heliteose kihiline ülesehitus.

Jennifer Peedom on Arvo Pärdi muusikat kasutanud dokumentaalfilmis „Mägi“, mille keskmes on maailma kõrgeimad mäetipud ja inimeste püüdlused end nende ülevusega suhestada.

Kaader filmist

Pärdi tintinnabuli-stiilis teoseid ongi filmides saatemuusikana kõige enam pruugitud ja nende funktsioongi enam-vähem kindlaks määratud. Nagu kirjutab Kaire Maimets-Volt oma doktoritöös Arvo Pärdi heliloomingust filmides: „Pärdi valmismuusikat kasutatakse ennekõike loomaks üht kindlat tüüpi mentaalset-emotsionaalset ruumi, mida olen parema puudumisel nimetanud „kõrgemate väärtuste maailmaks“ ehk „kõrgemaks väärtusilmaks“. See tähendab, et erinevates filmides on tintinnabuli-muusika seotud selliste aja­üleste (ja tegevustikuüleste) väärtuste või tähenduskategooriate väljendamisega, nagu „humaansus“, „headus“, „empaatia“, „suuremeelsus“, mis on põimitud „Püha“ („sakraalse“) ja „transtsendentaalsega“ („lunastuse“’ või „ohverduse“ kaudu, ehkki mitte tingimata kiriklikus mõttes), ning mis tunnustena käsitletuna kõik koos kirjeldavad üht kõikehõlmavat ja -liitvat ideed, mida olen otsustanud määratleda „armastusena“ (või, konkreetsusvajaduse korral, „tingimusteta ligimesearmastusena“ või ka „puhta vaimse armastusena kõrgemate vaimsete väärtuste vastu“).“4

Maimets-Volt tõdeb, et tintinnabuli-muusikat kasutatakse mitte niivõrd süžeetasandi ilmestamiseks, kuivõrd vaatajate distantseerimiseks toimuvast. Ülev mitmekõlaline harmoonia koos linnulennult võetud kaadritega lumistest, kättesaamatutest mäetippudest seab Peedomi filmi puhul vaataja tavapärasest kõrgemale positsioonile, kust vaadates näivad inimeste katsed neid taevaseid rahne vallutada ühtaegu mannetud ja kangelaslikud.

Tintinnabuli-stiil seisneb kellahelinatest moodustuvast kolmkõlast. Helin kasvab üksikutest löökidest akordiks, kõlajõeks, on Pärt selle kohta öelnud.

Mäed ja inimesed

Leos Carax on „Pont-Neufi armastajates“ seadnud katkendi Pärdi teosest „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ filmi ühte kaunimasse episoodi armastajapaari taaskohtumisest – aeglaselt langevad paksud lumeräitsakad ja kirikukellade kaja moodustavad maalilise tausta vanglast vabadusse naasva Alexi (Denis Lavant) ja silmaoperatsioonist taastunud Michèle’i (Juliette Binoche) saatuslikul jällenägemisel märgilisel sillal. Pärdi „Cantust“ avavad kellalöögid tuuakse sisse pärast mõnesekundilist vaikust, teos ei jõua küll areneda selles peituva viie meloodialiinini, kuid ka esimestest taktidest piisab, et edasi anda episoodi taevalikkust, argitasandi ülesust. Caraxi filmi helimontaaž Gilbert Courtois’lt ja Nadine Muse’ilt väärib eraldi esiletoomist – valmismuusika (Arvo Pärdist Public Enemy ja Rita Mitsoukost David Bowieni) seguneb filmi enda helidega, nii näiteks katkestab „Cantuse“ aega peatava võlu autosignaal, kui Alexit märganud Michèle muud maailma unustades sõiduteele astub. Carax monteerib filmi ka diegeetilist muusikat ehk filmis endas esitatavat, kui Michèle kuuleb metroos tuttavat tšellosonaati oma endise poisi esituses ja sööstab teda otsima.5

Juba nende kahe filmi juures võib märgata valmismuusika kasutamise kaht vastakat viisi – kui Peedom kasutab valmismuusikat illustreerimaks mägede suursugusust, monteerides pildi muusika kulgemisse, siis Carax markeerib muusikaga karakterite kiirelt vahelduvaid emotsioone ja katkestusi, mis sisenevad tegelaste omailma välismaailmast. Sama teeb ka Alexandre Rockwell filmis „Sweet Thing“, kasutades katkeid Pärdi teosest „Peegel peeglis“ („Spiegel im Spiegel“) peategelase Billie (Lana Rockwell) isiklike, argielust kaunimate hetkede, unistuste esiletoomiseks. Need hetked on muidu monokroomses filmis esitatud värviliselt, viidates õnnelikule muretusele, millest vanemateta kasvanud tänavalapsed on ilma jäetud. Nagu seda võib näha ka Caraxi linatöös, peatab Rockwell Pärdi muusika kõlades hetke, rõhutades stseeni emotsionaalset ebatavalisust. „Sweet Thing“ pöörab tähelepanu lastele, kes muidu seda ei saa, sotsiaalne marginaalsus on taustsüsteemiks ka Caraxi „Pont-Neufi armastajates“. Nii võib öelda, et siin rakendatakse Pärdi tintinnabulit ootuspäraselt, arvestades selle stiili „kainet emotsionaalsust“, mis leevendab keeruliste ja valuliste teemade esiletoomist.4

Tänavune filmiprogramm „Pärt & film“ osutab taas kord Pärdi valmismuusika tähenduslikule ammendamatusele. Ehkki tintinnabuli-stiilis teosed kirjutas Arvo Pärt juba viiskümmend aastat tagasi, leiavad need kasutust filmides ja lavastustes senini, tõustes Straussi, Vivaldi või Verdi helitöödega võrdsele klassikustaatusele. Võib ju küsida, kas isiklik tähenduslast taandub, kui filmis kõlab taas tuttav meloodiakatke, vastus sõltub aga juba sellest, kui tugev on uus kontekst, milles see kuuldavale tuleb. Tänavune kava selles alt ei vea.

1 Guardian: Pärdi muusikat kasutatakse filmides liiga palju. – Eesti Ekspress 2. VI 2008.

2 https://www.imdb.com/name/nm0701736/?ref_=fn_al_nm_1#soundtrack

3 Enzo Restagno, Vestlused Arvo Pärdiga. // Arvo Pärt peeglis. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005, lk 62.

4 Kaire Maimets-Volt, Vahendades ‘Üht(sust)’: Arvo Pärdi valmismuusikast filmis. Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia Väitekirjad 4, Tallinn 2009. https://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Kaire_MaimetsVolt.pdf

5 https://www.youtube.com/watch?v=Yz-L7zXW16o

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht