Mine ja vaata

Paul Thomas Andersoni retrospektiivil võib näha kuut Ameerika autorifilmi meistriteost.

SILVER ÕUN

PTA. Paul Thomas Andersoni retrospektiiv. „Boogie ööd“, „Magnoolia“, „Meister“, „Veri hakkab voolama“, „Nähtamatu niit“, „Lagritsapitsa“. Sõpruse kino, 20. – 25. veebruar.

Vahetult enne „Boogie ööde“¹ esilinastumist antud intervjuus² avas Paul Thomas Anderson pornotööstuse kuldaega käsitlevat linateost järgnevalt: „Filmid, mida sa andmiseni jõudmiseks edasi kerid, on tänapäeva porno. See on mõeldud tarbijale ja filmitegijad on täiesti teadlikud, et vaatajal on kodus edasikerimise nupp – just seetõttu ei pöörata neis vähimatki tähelepanu süžeele. Vaataja istub kodus ja nokib: „Kus on tissid? Kus riist? Jõuaks juba asjani!“ Seetõttu romantiseeribki „Boogie ööd“ porno kõrgaega – kui kodus seda ei saa, tuleb end kinno vedada!“ Ja kinno me end ka veame, sest 20. – 25. veebruaril linastuvad Sõpruse kinos Ameerika filmikunsti suurkuju Paul Thomas Andersoni kuus filmi. Unusta Netflix ja sotsiaalne isolatsioon.

Tule ja vaata!

Ameerikas on USAst eksisteerinud juba mõnda aega kaks kuvandit. Esimene on veatu paraadportree tõotatud maast, kus kõik unistused kord täituvad, olgugi et läbi raskuste. Teine näitab maailma, kus kapitalistliku hüvangu tele-eetri jaoks üles mukitud näolapi all peituvad paised: Ameerika unelm osutub sonimiseks. See teine maailmapilt kinnitab Ameerika filmis kanda 1960-70ndatel, kui Korea ja Vietnami sõja ning Watergate’i skandaali järel murenenud enesekuvandi tulemusel tekib nn „Uus Hollywood“ või „Ameerika uus laine“. Andersoni võib pidada Uue Hollywoodi mantlipärijaks, aga tal on empaatia ja siiras huvi ka teise poole vastu, kes lubab ehitada uut maailma, ehkki see võib osutuda tolmuks õhus. Režissöörina on tal Hollywoodi stuudiosüsteemis autoripositsioon, mida vähesed saavad endale kasumikeskses tööstuses lubada. „Loomupärase pahe“³ osatäitja Katherine Waterston on kirjeldanud tema tähelendu: „Särav liialdamine ja kiitus, mis meelelahutustööstuse talentidega kaasas käib, on tihtipeale naeruväärne ja eksitav, kuid mis Pauli puudutab, siis tundub seda ohtrast tunnustusest hoolimata siiani väheks jäävat. Andke talle Oscar, hüva, kuid ma ootan Pulitzeri. Ta pole oma põlvkonna John Huston; ta on Tolstoi!“⁴

Filmikooli boikoteerinud Anderson murdis filmindusse omal käel. Ilmselt pidi see välja nägema samuti nagu naftamagnaadiks pürgiva Daniel Plainview esimesed aastad filmis „Veri hakkab voolama“⁵. USA filmitööstus on Euroopaga võrreldes nagu öö ja päev. Läbi löömiseks tuleb algul võtteplatsil õigel hetkel asjapulkadele kohvi pakkudes silma jääda. Anderson teeb oma täispika mängufilmi debüüdi „Kibe käsi“⁶ juba 26aastaselt, ja kaks aastat hiljem tulevad „Boogie ööd“, ja kolm Oscari nominatsiooni. Vahepeal varjus olnud Burt Reynolds saab kõrvalosa eest Kuldgloobuse, ehkki ta läks režissööriga võtteplatsil kapitaalselt raksu.

Üks nimi, ilma kelleta varasest Andersonist rääkida ei saa, on Robert Altman – režissöör, kes kipub täiesti põhjendamatult Kubricku, Coppola ja teiste vanameistrite varju jääma. Kui stuudiod ütlesid, et üht või teist lugu ei saa teha, siis Altman alati sai. Tšehhovliku satiirikuna naeris ta välja kapitalistliku Ameerika edujanu. 1970ndatel arenes Altmanil välja täiesti omanäoline käekiri: näiteks jälgitakse peaaegu kolmetunnises „Nashville’is“⁷ 24 võrdse peategelase ristteid ühel kantrifestivalil.

Andersoni esimestes filmides on näha Altmani ansamblifilmide ilmselget mõju. Andersoni „Magnoolia“⁸ ja Altmani „Killud“⁹ on loo struktuurilt äravahetamiseni sarnased. Mõlemad järgivad California San Fernando orus üksikute inimeste sügisballilikke armastuseotsinguid. Kaameratöö ja lavastuse osas käib Anderson aga juba selgelt oma rada. Varajastes filmides ei häbene ta eneseteadlikku virtuoossust. „Boogie ööd“ algab peaaegu neljaminutilise kaadriga, kus kaamera alustab õhust, liugleb maapinnale ja siirdub ööklubisse tutvustama kõiki filmi peategelasi. Visuaalsete mõjutajatena võib siin aimata Scorseset, Kubrickut, aga ka 1950ndatel pööraste relsivõtetega tuntuks saanud Max Ophülsit. Ekspressiivse kaameralavastajana teab Anderson samas, et kaadrit kannab lugu ja näitleja. Teisiti pole võimalik.

Paralleel kirjandusega pole Andersoni puhul juhuslik. Ta toetub tihti Ameerika kirjanikele nagu Upton Sinclair ja Thomas Pynchon. Käsikirjadestki õhkub romaanilikku haaret. Kahtlemata on ta pika filmi mees. Alla kahetunnise vaatamisega ei pääse. Esineb vähe filmilavastajaid, kellel on sarnast haaret kõigi filminduse aspektide üle. Filmitööstuses on kalduvus liigitada lavastajaid kahte kategooriasse – näitlejalavastajad ja kaameralavastajad – Anderson valdab aga mõlemat külge. Operaatoritega veab vägikaigast, näitlejad aga jumaldavad teda. Ta on hoidnud enda ligi samu näitlejaid – luues neile karjääri tipprolle.

Kui otsida Andersoni filmidest ühist teemat, on see perekond. Nii nagu režissöör kannab hoolt, et tema loominguline kaaskond oleks isiklik ja lähedane, võitlevad läheduse nimel ka tema tegelased. Sügavam pilk läheduseotsingutele areneb Andersonil välja järgneva perioodi filmides „Veri hakkab voolama“, „Meister“ ja „Nähtamatu niit“.¹⁰ Kõigi nende peategelasi iseloomustab obsessiivne, kohati täiesti infantiilne käitumine, kus edujanu alt õhkub igatsust ammu kaotatud inimliku läheduse järele. „Veri hakkab voolama“ ja „Meister“ leiavad aset XX sajandi Ameerika ajaloo pöördepunktides, kuid nende inimlikkus puudutab ka oma kaasaja inimest. „Meistri“ sõjaveterani Freddie Quelli (Joaquin Phoenix) kiindumine saientoloogilisse ususekti jõuab välja tänase esoteerikabuumini. Pole ehk juhus, et naftaäri ja religiooni sümbioosist kantud „Veri hakkab voolama“ ilmus ajal, mil sõda Iraagis vältas neljandat aastat. Keegi ütles, et Tanel Toom tegi „Tõe ja õigusega“¹¹ „Veri hakkab voolama“ eesti versiooni. Huvitav paralleel. Kui Guardiani „XXI sajandi parima filmi“¹² tiitel pole piisav põhjus seda suurelt ekraanilt vaadata, siis on ehk just „tammsaarelik eepika“ märksõna, mis eestlase kinno toob? „Meister“ ei jõudnud Eestis kinolevissegi ja kuigi Day-Lewise meetodnäitlemine filmis „Veri hakkab voolama“ on legendaarne, ei jää Phoenix „Meistris“ karvavõrdki alla. Daniel Day-Lewise kuulu järgi viimaseks filmiks jääv „Nähtamatu niit“ on kaameratöölt tagasihoidlikum. Mida aeg edasi, seda enam eelistab ta liikuva virtuoossuse kõrval staatikat. Gootilik armastuslugu noore naise sattumisest tuntud moelooja erudeeritud maailma räägib moest, aga veelgi enam elust mis tahes looja kõrval. Ja mul on tunne, et kõige enam räägib see armastusest filmi vastu. Nähtamatu niit on põimitud kõigisse Andersoni filmidesse – filmilindi tera, anamorfse objektiivi moonutatud valgus, värv või kaamera, mis on liikumast väsinud ja otsustab puhata näitleja näol. Sest mis on armastus filmi vastu, kui mitte armastus elu vastu. See on sentimentaalne, aga see on nii. Kogu oma täiuses. Kas või pornotööstusse virvarrina.

Retrospektiivi lõpetab Andersoni viimase filmi „Lagritsapitsa“¹³ Eesti esilinastus.

1 „Boogie Nights“, Paul Thomas Anderson, 1997.

2 Gavin Smith. Night Fever. Sight and Sound, Jaanuar, 1998.

3 „Inherent Vice“, Paul Thomas Anderson, 2014.

4 Sam Moore. ’He’s not the John Huston of his generation, he’s the Tolstoy’: Paul Thomas Anderson, as told by his stars. – Independent 9. I 2022.

5 „There Will be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.

6 „Hard Eight“, Paul Thomas Anderson, 1996.

7 „Nashville“, Robert Altman, 1975.

8 „Magnolia“, Paul Thomas Anderson, 1999.

9 „Short Cuts“, Robert Altman, 1993.

10 „The Master“, Paul Thomas Anderson, 2012; „Phantom Thread“, Paul Thomas Anderson, 2017.

11 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019.

12 The 100 best films of the 21st century. – Guardian 13. IX 2019.

13 „Licorice Pizza“, Paul Thomas Anderson, 2021.