Mässajast saab pilt vanaema seinal

„Banksy. Lindprii kunsti tõus“ on traditsiooniline lineaarne jutustav lugu, kus visatakse õhku ka mõtlema­panevaid küsimusi, aga puudu jääb see miski, mis tõstaks filmi kõrgemale tavalisest dokumentaalfilmist.

TAUNO VAHTER

Dokumentaalfilm „Banksy. Lindprii kunsti tõus“ („Banksy and the Rise of Outlaw Art“, Suurbritannia 2020, 112 min), režissöör-stsenarist Elio Espana, operaatorid Peter Lowden ja David Sampedro.

Tänavu on jõudnud kinodesse juba kaks uut Banksyga seotud dokumentaalfilmi. Kui Tartuffil näidati filmi „Tagaotsitav. Banksy!“,1 siis septembris jõuab levisse „Banksy. Lindprii kunsti tõus“. Neis kahes dokis esineb samu inimesi ning on hulk korduvaid kaadreid, kuid rõhuasetused on erinevad. Kui esimeses on Banksy fenomeni kõrval rohkem juttu soovist tema isik paljastada, siis peaaegu kahetunnine „Lindprii kunsti tõus” räägib rohkem tänavakunsti esiletõusust ja seejärel juba Banksyst ja tema tuntumatest töödest ning näitustest. Kunstniku identiteedi üle spekuleerimise kohta on filmis vaid mõned laused.

Filmi autorid on otsustanud tänavakunsti lähtepunktiks võtta 1970. aastate New Yorgi, kuigi mõni kunstiajaloolane oleks ehk soovinud sukelduda märksa sügavamale ja mainida hoopis Pompei varemetest või Egiptuse püramiididelt leitud joonistusi ja hüüdlauseid. Kokkuvõttes tekib traditsiooniline lineaarne jutustav lugu, kus visatakse õhku ka mõtlemapanevaid küsimusi, aga puudu jääb see miski, mis tõstaks filmi kõrgemale tavalisest dokumentaalfilmist. Kuigi oma nimega esineb mitu Banksyga lähedalt seotud isikut, siis Banksy ise ei ole panustanud, ja just isikliku vaatepunkti ning eripära puudumise tõttu jääb filmis midagi puudu. Piisab, kui mõelda 2010. aasta filmile „Elevant kingipoes“,2 kus on suudetud jaburalt eristuva peategelase ja ootamatu pöörde abil jutustada sama lugu mitu korda põnevamalt. „Lindprii kunsti tõus“ ei ole sissejuhatuseks siiski halb film, aga kindlasti tasub ära vaadata ka „Elevant kingipoes“, mis annab samale teemale hoopis teise tasandi.

Banksy sotsiaalkriitilisemad tööd üritavad rääkida kunsti kättesaadavusest, aga on karjuvas vastuolus tõsiasjaga, et enamik neist töödest on praegu investeerimisobjektid.

Kaader filmist

„Lindprii kunsti“ ilmselt kõige tugevam külg on ajaloolise narratiivi pakkumine, sest võrdlemisi loogiliselt suudetakse vaatajani tuua lugu, kuidas tag’ide seinale joonistamisest kasvas välja kunstivool, milles liigub suur raha. Näidatakse muuhulgas Keith Haringit ja Jean-Michel Basquiat’d, kes jõudsid aktsepteeritud kunsti hulka juba 1980ndatel. Kui loo jutustajad jõuavad Suurbritanniasse ja Banksy sünnilinna Bristolisse, tekib lahtisi otsi rohkem. Eri andmetel on Banksy sündinud 1973 või 1974 ja seepärast seostatakse tema mõtte­maailma kujunemist thatcherismi lõpuajaga, mil paljud tööstuslinnad kiratsesid, sealsetes noortes oli pettumust ja viha, mis väljendus ohtralt nii 1990. kui 2000. alguse briti muusikas, filmis, kirjanduses ja kunstis. Muidugi leiab mainimist ka Bristoli bänd Massive Attack, mida on palju Banksyga seostatud – kõige julgemate teooriate järgi ongi Banksy Massive Attacki käilakuju Robert Del Naja või mõni muu bändi liige. Selle teooria kohta on kinnituseks otsitud Banksy piltide ilmumist hoonetele samades linnades, kus hiljuti on Massive Attack esinenud, kuid ilmselt on siiski tegu natuke valepidi mugandatud loogikaga. Banksy on ise tunnistanud, et Del Naja on tema üks eeskujusid, nad kuuluvad ühte ringkonda ja on ammu teada, et Banksy tööde ülesseadmisega tegeleb terve meeskond. Kui hetkeks peatuda kõige populaarsemal teoorial, et Banksy on 1973. aastal Bristolis sündinud Robin Gunningham, siis tema elukäigu puhul tõstetakse mõningase irooniaga esile, et tegu on kallis erakoolis õppinud mehega, kelle abikaasa töötab Briti parlamendis lobistina. Ühest küljest ei keela selline kontekst sõna võtta sotsiaalkriitilistel teemadel, teisest küljest tekib küsimus, kus lõpevad ideed ja kust algab turundus.

Kõigis popkunsti käsitlevates dokumentaalfilmides kerkib esile kaks problemaatilist küsimust. Esiteks igavene küsimus, mis hetkest miski on kunst ja miks mõni teine töö ei ole kunst? Teiseks vastukultuuri populaarsusega sageli kaasnev peavoolustumine ehk lihtsamalt öeldes, kuidas saab miski enam olla mässumeelne, kui sama asja paneb endale seina peale suvaline vanaisa või pereema. Esimene küsimus või pigem paradoks on kõige paremini välja mängitud Banksy enda filmis „Elevant kingipoes“, kus filmi esimese poole jagu tehakse tööd selle nimel, et tõestada tänavakunsti täisväärtusliku vastukultuurižanrina ja kunstivormina, kui aga filmi peategelane Thierry Guetta ise üleöö populaarseks saab, tõmbab see justkui kogu eelnevale ülesehitusele vee peale. Kui vastukultuur muutub salongikõlblikuks, siis midagi tema olemuses ikkagi murdub, mõelgem näiteks punklaulupeo olemuse üle toimunud aruteludele. Ühtlasi on selle paralleeli puhul oht, et tegu on samasuguse sisutühja väitega nagu „ainus õige kirjanik on nälgiv kirjanik“. Banksy sotsiaalkriitilisemate tööde puhul on hulk märksõnu (halvad politseinikud, varanduslik kihistumine, jälgimisühiskond, vabaduste piiramine, halb riik jne), mis üritavad rääkida kunsti kättesaadavusest ja suurema võrdsuse taotlemise tähtsusest, aga on karjuvas vastuolus tõsiasjaga, et enamik neist töödest on praegu investeerimisobjektid, mis kuuluvad just nende inimeste kogudesse, kelle üle ta peaks ise ironiseerima. Selle juurde on filmiski toodud näiteid, kuidas Banksy tänaval oma pilte 50 või 60 dollari eest müüs ja vaid mõni üksik neist ka osteti, kuid teatud sisse programmeeritud vastuolu jääb.

„Lindprii kunsti tõusu“ plusspoolele jääb mõne teise maailmas tuntud tänavakunstniku tutvustamine – kuigi olgem ausad – ka neist on praeguseks valdav enamik tänavalt sooja salongi ja oksjoniruumi varjule saanud. Kuna sageli ajutise iseloomuga tänavakunstile andis pikema elu või mõnel puhul ehk surematusegi internet ja ühismeedia, siis soovitan võrdluseks guugeldada järgmiste tänavakunstnike töid: prantslane Blek le Rat, ameeriklane Shepard Fairey, hispaanlane Escif, brasiillased Os Gemeos ja Eduardo Cobra, itaallased Millo ja Blu, norralane Dot Dot Dot või hoopis poolakas Czarnobyl. Näiteid võiks tuua veel lõputult, aga see lihtsalt asetab konteksti väite, kui kedagi nimetatakse Eesti Banksyks või Lesotho Banksyks. Me kõik teame, et kui biitmuusika sai populaarseks, siis tegi ka noor Ivo kusagil Saaremaal endale kitarri. Banksy ei leiutanud tänavakunsti šabloonmeetodit, aga muidugi tekivad paljudel võrdlusmomendid just temaga. Huvitav nüanss on aga sotsiaalkriitilise sisu teravuse otsimine ja selle pakkumise stiil. Thatcherismi vastureaktsioonist on Banksy jõudnud üldisemate teemadeni ja suurt tähelepanu sai näiteks tema kunstiprojekt Iisraeli-Palestiina Läänekalda müüril. Selle kõige juures tuleb toonitada, et Banksy stiil on siiski nii selgepiiriline, et avalikkus on valmis selle alla neelama – väga raske on leida töid, mida võib pidada väga räigeks. Järelikult on eesmärk inimesi vaid pisut ärritada või kaasa mõtlema panna, aga mitte päris ära ehmatada. Siit tekib aga jällegi raskesti vastatav küsimus, kas sel juhul on tegemist loomupärase stiiliga või turundusliku kaalutlusega. Või kui pildil oleks kujutatud sodiks lastud peaga last, kas see oleks siis rohkem kunst? Järelikult oleme valmis aktsepteerima ja kiitma mässumeelsust, aga siiski esteetilises vormis – nagu kibedat rohtu suhkrustatult.

Kõigis Banksy filmides käsitletakse alati ka tema 2006. aastal Los Angeleses toimunud näitust „Vaevu seaduslik“ („Barely Legal“), mida külastas suur hulk prominente ning järgnes ajalooline läbimurre ja tänavakunsti hindade tõus galeriides ja oksjonitel. Üks intervjueeritu mainib filmis huvitavat nüanssi, et algselt olid just uimastikaupmehed ühed parimad tänavakunsti ostjad. Natuke aega pärast näitust alustas paljude seas üle maailma tegevust ka näiteks Edward von Lõngus, kes oma šabloonide ja tegeliku isiku varjamisega kutsus esile paralleele Banksyga. Huvitaval kombel pole temast veel ilmunud Nublu-laadseid paljastusartikleid, kuigi soovi korral oleks see kindlasti võimalik. Ilmselt pole siis lihtsalt huvi nii suur? Sarnaselt Banksyga on küll ka tema tööd jõudnud nüüd juba mitmele kunstioksjonile ning saabunud riiklik tunnustus (tellitud tööde maalimine teistes Euroopa linnades), kuid muus osas tundub Eesti Banksy nimetus natuke vägisi otsitud, sest käsitletav teemadering on Banksy omadest oluliselt leebem ja mahedam, sotsiaalkriitika asemel pigem uuemate ja vanemate kohalike kultuurimeemide segamine. Tõeliselt sotsiaalkriitilist tänavakunsti Eestis tuntud tasemel ei ole, Lasnamäe ei ole Bristol. Tänavakunstnikke on praeguseks muidugi juurde tekkinud meilgi märksa rohkem ja õnnestumiste kõrval on paraku ka hulk neid, mis tekitavad paralleele 1950ndatel levinud kipskujude lainega avalikus ruumis. Ilmselt jääb vaid üle nentida, et ükski kunstivool pole olemuselt hea või halb, tuleb ikka vaadata kindlat tööd või tegijat. Vähemalt osast tänavakunstist on selle eduga kadunud oht ja salapära. Nagu ütleb üks USA tänavakunstniku Mobstri tuntumaid töid, hiiglaslik kiri seinal: „Look mum I’m painting walls legally now“ – „Ema, ma maalin nüüd seintele seaduslikult.“

1 „Banksy Most Wanted“, Aurélia Rouvier, Seamus Haley, Laurent Richard, 2020.

2 „Exit Through the Gift Shop“, Banksy, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht