Kuidas leida jalgealust kaduvas maailmas

Kunstilise tervikuna ajab Taani ulmedraama „Igavesti“ endale seatud lati maha, kuid väärib tähelepanu ambitsioonikuse tõttu rääkida ühtaegu inimlikust armastusest ja globaalsetest keskkonnamuutustest.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Igavesti“ („For evigt“, Taani-Island-Norra 2024, 99 min), režissöör-stsenarist Ulaa Salim, operaator Jacob Møller, helilooja Valgeir Sigurðsson, produtsendid Daniel Mühlendorph ja Grímar Jónsson. Osades Anna Søgaard Frandsen, Simon Sears, Viktor Hjelmsøe, Nanna Øland Fabricius, Halldóra Geirharðsdóttir jt.

„Igavesti“ algab tüünel mereäärsel Islandi kaljuseinal, kui majakavaht tunneb esmalt mööbli ja siis juba ümbritseva maa rappumist. Hetk hiljem kaob merre suur tükk seni stabiilsest jalgealusest ühes vanamehe neljakäpalise semuga (märkus filmitegijatele – kodulooma tapmine on kõige odavam ja vaimuvaesem dramaturgiline võte vaataja emotsionaalseks hõivamiseks).

Kuigi täpseid tagamaid ei selgitata, on maalihe seotud ookeanipõhja ilmunud lõhega. Vaatamata halvaendelisele sissejuhatusele ei ole siiski Roland Emmerichi selle maailma kallale laamendama lastud ning skandinaavialiku vaoshoitusega kolib sündmustik hoopis Taani, kus ühel pidusel õhtul kohtuvad Elias (Viktor Hjelmsøe, hiljem Simon Sears) ja Anita (Anna Søgaard Frandsen, hiljem Nanna Øland Fabricius). Noorte vahel tekib kohe keemia, nad armuvad ja vääramatuna näivad peagi ees ootavad kodu aedlinnas, koer ja lapsed.

Paraku laiub esmapilgul nähtamatu lõhe ka mehe ja naise ambitsioonide vahel. Anita on rõõmsameelne lauljanna, kes eelistab elada siin ja praegu ning näha head, mida elul on pakkuda. Elias on sissepoole elav kliimateadlane, kes unistab ühel päeval maailma päästmisest. See võimalus avaneb aastaid hiljem, kui temast saab rahvusvahelise missiooni eestvedaja, kelle sihiks inimkonna tulevikku mõjutava merepõhjas asuva lõhe sulgemine.

Ajas ja ruumis laiali pillutatud „Igavesti“ pole kuigivõrd kohanud soosivat kriitikat. Kaks žanri ja sisuliini – eksistentsiaalne ulmeseiklus ja romantiline suhtedraama – ei toeta teineteist piisavalt ning panevad sündmustiku venima, mõjudes hooti sissejuhatusena millelegi põnevale, mida lõpuks ei saabugi. Tahe rääkida hambusse haaratud suure ampsuga kliimamuutusest ja planeedi täbaravõitu seisust kahe tegelase hingeelu kaudu kaotab liiga sageli sisulise fookuse, andes maad sentimentaalsetele ja suisa melodramaatilistele käikudele. Suured küsimused jäävad tähelepanu laialivalgumise tõttu pealiskaudse käsitluse osaliseks või suisa õhku rippuma.

Ometi väärib film tähelepanu ambitsioonikuse eest, arvestades, et sageli eelarvelt kalliks peetud ulmefilm pole žanr, mida väljaspool Hollywoodi sügavate rahataskute maailma palju harrastataks. Eriefektidega ei ole ka mindud sugugi kõige lihtsamat teed – haaravalt on kujutatud sügavikku sukeldumist, lähitulevikku kuuluvat tehnoloogiat, ühtaegu hirmutavat ja paeluvat nähtust merepõhjas, üha kummalisemaid pöördeid võtvat kohtumist tundmatuga. Siin ristuvad justkui James Cameroni „Sügavik“, Cristopher Nolani „Tähtedevaheline“ ja Terrence Malicku „Elupuu“¹, ehkki kuna see võrdlus võib kõlada veidi suuremalt kui tegelikkus, olgu öeldud, et see kõik on püreestatud läbi „Kodu keset linna“ filtri.

Filmikriitik Tristan Priimägi on ERRi „Kinosilmas“² koguni piiritlenud uue žanrina kosmosemelodraama – loendisse kuuluvad lisaks „Tähtedevahelisele“ näiteks Damian Chazelle’i „Esimene inimene“³ ja James Gray „Tähtede poole“ („Ad Astra“, 2019). „Igavesti“ puhul laieneb määratlus siis ulmemelodraamaks. Eks ole see suuresti märgiline, et mida kaugemale ulatub kujuteldav silmapiir, seda enam võib hoomata iseenda väiksust ja nii vajab mõtestamist ka inimese koht suures ilmaruumis, mõte ja mõttetus globaalsete või suisa universaalsete protsesside keskel. Vaevalt on siiski tegemist millegi XXI sajandile omasega, eks ole samu küsimusi rohkem või vähem esitanud suur osa ulmežanrist, küllap on kogenud samu tundeid ka savannis mägesid ja tähti jõllitav esiaja inimene.

Loomingusse lõimida on seda kõike muidugi keeruline ilma liigsetesse emotsioonidesse või kunstiliselt igavasse tundlemisse langemata. Kogu inimkonda puudutav peaks justkui ühendama kõiki, ent huvitav kipub olema esialgu ikkagi spetsiifiline, milles avaneb universaalne, mitte vastupidi. Õnneks ei saa ka väita, justkui puuduks „Igavesti“ tegelastest ja olukordadest igasugune isikupära – siseelu tagavad neile Simon Searsi ja läbivalt sümpaatse Nanna Øland Fabriciuse näitlejatööd.

Filmil „Igavesti“ on õnnestunud tabada midagi, millega kuigi paljud filmid tegelenud ei ole. Kuidagi ei taha nõustuda Priimäe väitega, justkui kannaks film edasi konservatiivset pro-life-sõnumit. Pigem jälgib lavastaja Ulaa Salim täiskasvanuikka jõudva põlvkonna tundemaailma, kui tuleb hakata langetama ennast ja järelkasvu puudutavaid otsuseid maailmas, mis ähvardab pakkuda järeltulijatele üha suuremaid riske ja ahtamaid võimalusi.

Ajastu märksõnaks on saanud kliimamuutused. Ometi pole need erinevalt inimsoo ajaloolistest laastajatest nagu haigused, õnnetused, terrorism ja sõjad kinolinale sugugi kerge materjal. Hollywood on ennekõike lähenenud teemale läbi katastroofimärulite nagu pool juba mainitud Emmerichi filmograafiat või „meistriteos“ nimega „Magnettorm“⁴. Märksa väiksemal skaalal oli võimalus midagi öelda tänavusel järjelool „Keeristormid“⁵, ent Ameerika lõunaosa publiku võõristamise vältimiseks näidati pigem, kui lahe on suurte džiipidega keset kaost kihutada.

Sisulisemal puhul on tegemist nurjatu ainesega, nagu illustreerib ilmekalt Adam McKay Netflixis maandunud „Ära vaata üles“⁶. Tume satiir valgustab läbi rohkelt poliitilist, bürokraatlikku ja kommunikatiivset absurdi, mis ei luba ühiskondadel sedavõrd eksistentsiaalse väljakutsega adekvaatselt tegeleda, kuid filmina varises kokku omaenda teemaniitide rohkuse ning fookuse puuduse tõttu. Sama ähvardas juhtuda ka „Igavesti“ puhul, kuid Salim on kahele tegelasele keskendudes suutnud siiski jalad märksa paremini maas hoida, isegi kui kihtidena lisanduvad süü, andestus ja elamata jäänud elud.

Tulemuseks on film, milletaolisi pole sugugi palju tehtud ning mis tähendab seega väljakutset nii tegijatele kui ka publikule. Esimesed on hauganud rohkem, kui läbi närida õnnestus. Publiku poolest on „Igavesti“ mõeldud justkui kõigile, kuid kerge on ette näha raskusi klassikaliste žanrite vahel valima harjunud vaatajate seast huviliste leidmisega. Ulmeelemendid on ühe korraliku ulmeka kohta liialt väheulmelised, klassikalise romantilise draama jaoks on teemad aga kaelamurdvalt keerulised ning eksistentsiaalsed. Kuigi ühelt filmilt on liig nõuda lahendusi ja vastuseid, jäävad ka küsimuste tõstatamine ja käsitlemine siin poolele teele.

Ja ometi pakub „Igavesti“ midagi võluvat ja omamoodi teedrajavat, sest küsimused ja teemad, mida film puudutab, muutuvad lähikümnenditel üha päevakajalisemaks. Veel hiljuti ulmelisena visandatud tulevik on kohe kohal, kuid keskkonnakollapsi tingimustes armetumana kui arvatud. Suured piirkonnad kõrbestuvad, merevee tase tõuseb, ekstreemsed ilmastikunähtused sagenevad, inimasustusega paigad kaovad maamunalt. Vähemalt mõnda aega veel ei jää elu selle keskel elamata ja kuidagimoodi tuleb langetada ka olmelisi, eraelulisi, pisikesi, pealtnäha tähtsusetuid otsuseid. Film ja kunst on hea võimalus kaasa aidata või neid vähemalt peegeldada. Ehkki „Igavesti“ ei ole siin kaugeltki õnnestumine, on vähemalt tegemist õige sammuga.

1 „The Abyss“, James Cameron, 1989; „Interstellar“, Christopher Nolan, 2014; „The Tree of Life“, Terrence Malick, 2011.

2 Tristan Priimägi. Kinosilm | „Muusika“ on vormiliselt huvitav, aga vorm pole alati sisu teenistuses. Kultuur.err.ee, 17. IX 2024. https://kultuur.err.ee/1609462768/kinosilm-muusika-on-vormiliselt-huvitav-aga-vorm-pole-alati-sisu-teenistuses

3 „First Man“, Damien Chazelle, 2018.

4 „Geostorm“, Dean Devlin, 2017.

5 „Twisters“, Lee Isaac Chung, 2024.

6 „Don’t Look Up“, Adam McKay, 2021.