Kangelase teekond ilma suurte katsumusteta

Robert Eggersi prints Amlethi legendi uues käsitluses näeb rohkelt higist nõretavat vägivalda ja meisterlikku vormi, kuid jääb segaseks, mida režissöör on filmiga öelda tahtnud.

SILVER ÕUN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Põhjalane“ („The Northman“, USA 2022, 137 min), režissöör Robert Eggers, stsenaristid Robert Eggers ja Sjón, operaator Jarin Blaschke, monteerija Louise Ford. Osades Alexander Skarsgård, Nicole Kidman, Anya Taylor-Joy, Ethan Hawke, Claes Bang, Willem Dafoe, Björk jt.

„Pärast võõrasisa tapmist pidas Amlet kõige targemaks end varjata, kuni selgub, mida lihtrahvas tema teost arvab. (…) Fenge laip leiti veristes riietes ja mõõgast läbitorgatuna, mis täitis mõned ägeda vihaga, teised kurbusega ja kolmandad salajase rõõmuga selle üle, et nõnda oli tehtud lõpp vennaverega rüvetatud vägivallavalitsusele. Nii äratas kuninga surm kohaletulnutes väga erinevaid tundeid. Kui Amlet nägi, et lihtrahvas jäi rahulikuks, kogus ta julgust, lahkus oma peidupaigast, ja kutsus kokku need, kellest ta teadis, et nad olid tema isa mälestusele ustavad. Ta astus tingil ette ja pidas järgmise kõne: „Tublid mehed! Kui te kurvastate Hardvendeli armetu surma üle, ei või te kurvastada selle õnnetuse üle, mis siin teie silme ees avaneb.““1

Kui mõnel tähelepanelikul lugejal on juba tekkinud küsimus, kuidas Amlet pärast oma onu tapmist veel elus on ja miks ta kõnet peab, siis ei, see pole Quentin Tarantino järjekordne katse ajalugu ümber kirjutada. Müüt on oma olemuselt ajas kuju muutev vorm ja lugu kui selline teenib edasijutustaja eesmärke. William Shakespeare’i „Hamlet“ põhineb omakorda mitmel algallikal, millest üks oli Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse XII sajandil koostatud „Taanlaste vägiteod“ (lad „Gesta Danorum“). Grammaticuse käsitluses jääb Amlet ellu ning ülistab verevalamisega saavutatud võitu vennatapja ja türanni Fenge üle. Shakespeare’i näidendis põhjustab Hamleti kättemaksuhimu lõpuks tema nooruspõlve sõprade Rosencrantzi ja Guildensterni surma, kaudselt ka ta armastatu Ophelia ja lihase emagi hukkumise. Lõpuks langeb Hamlet duellis mürgitatud tera läbi. Shakespeare’i vaade näidendi tegevustikule ja ajaloole on üsna nihilistlik, mistõttu ei õilista ta lõpuks oma kangelase tegusid, lastes tal surra. Saxo Grammaticus näib vastupidi ülistavat mehist kättemaksu ning „Taanlaste vägitegude“ tõlkija Anu Saluääre sõnul on rahumeelsed eurotaanlased pärast Teist maailmasõda Saxo sõjakat isamaalisust isegi häbenenud.2

Robert Eggersi prints Amleti legendi uues käsitluses näivad need kaks vastandlikku maailmavaadet omavahel naitunud olevat. Kahjuks jääb seetõttu üsna arusaamatuks, mida lavastaja on ekraniseeringuga õigupoolest öelda tahtnud.

Amleth (Alexander Skarsgård) raiub end üsna valutult läbi kõige, mis tema teele ette satub. Kui ta surutaksegi nurka, annavad kõik antagonistid endast parima, et anda peategelasele rohkem aega, et too jõuaks end köidikuist vabaks rebida.

Kaader filmist

Meisterlik käsitöö

Filmikarjääri hoopis kunstnikuna alustanud Eggers on tõestanud end rahvusvahelisele publikule ja kriitikuile äärmiselt detailitundliku lavastajana, kes kaevub ajastutruu olustiku saavutamiseks sügavuti ainesesse. Eggersi lavastajadebüüdis „Nõid“3 jäljendavad käsitsi õmmeldud kostüümides näitlejad XVII sajandi inglise keele murrakuid. Sellele järgnenud lovecraftliku „Majaka“4 pildikeel on mõjutatud pitoresksest fotograafiast ja XX sajandi alguses käibel olnud ortokromaatilisest filmilindist.5 Filmi vahedal helireal domineerib kõrvulukustav udupasun. Oma kolmanda filmiga „Põhjalane“ otsustas Eggers veel sügavamale kaevuda ning võtta ette Põhjala eepika: „Kui ma oleksin Mel Gibson ja mul oleks raha, et ise oma filme rahastada, siis räägiksid näitlejad vanapõhja keeleski.“6 Eelarves on Eggers siiski kosmilise hüppe teinud: kui „Majaka“ eelarve jäi 11 miljoni dollari kanti, siis „Põhjalasega“ usaldati talle tervelt 90 miljonit.

Erinevalt lavastaja eelmistest filmidest, mida iseloomustab suletud keskkond ning aja ja koha ühtsus, hargneb „Põhjalase“ tegevustik lahti mitmel mandril ja üle aastakümnete. Elu on näidanud, et piirangud võivad olla väga tugev loomingulisuse allikas, mistõttu kerkib viimase filmi puhul küsimus, kas suurem eelarve on end õigustanud.

On aasta 895. Pärast isa, taanide kuninga Aurvandilli mõrva nägemist põgeneb alles lapseohtu prints Amleth kodumaalt. Aastatega kasvav äng onust vennatapja vastu ei anna noorele printsile rahu ning ta asub kätte maksma mehele, kes rüvetab nüüd tema ema sängi.

Üle kivide ja kändude

Ühes heas kangelasloos on alati rida katsumusi, mis lähevad järk-järgult raskemaks. Pärast „kutset võtta ette seiklus“, nagu on seda nimetanud mütoloogia uurija Joseph Campell7, või eesti keeles lihtsalt sõlmitust, proovib kangelane tihtipeale kutset eirata või kahtleb selles. Shakespeare’i Hamletki kahtleb, kas kadunud isa vaim pole mitte saatana ilmutis. Kui kangelane lõpuks kutsele vastab, peab ta ületama oma teel lõputuna näiva hulga takistusi. Kui pole takistust, pole konflikti ja õigupoolest pole ka lugu. Eggersi Amleth (Alexander Skarsgård) raiub end aga üsna valutult läbi kõige, mis tema teele ette satub. Kui ta surutaksegi nurka, annavad kõik antagonistid (s.t tegelikult stsenarist) endast parima, et anda peategelasele rohkem aega, et too jõuaks end köidikuist vabaks rebida. Juba enne kui Amleth oma verivaenlasest haisu ninna saab, on lapsepõlves täiskasvanute võõrast ja vägivaldset maailma kogenud prints jõudnud muutuda samasuguseks pööraseks tapjaks kui too, kellele oli lubanud kord kätte maksta. Kuna tegelase arengukaar võtab liiga kähku negatiivse pöörde, ei jõua ilmselt paljud vaatajad hakata talle kaasa tundma, kuigi režissöör püüab teda endiselt kangelasena näidata. Filmis on tõesti kaks stseeni, kus ühes on panus ja takistus suuremad ning teine üllatab oma vaheduses. Esimeses võitleb Amleth keset pallimängu jõhkardite kätte langeva lapse elu eest, teises, kuulsas magamistoastseenis, võtab ema ja poja taaskohtumine oidipaalse vormi, tuletades meelde „Majaka“ peategelaste seksuaalseid paineid. Amleth paistab aduvat, et on elanud terve elu lapse kombel vales ja pettekujutlustes oma vanemate õndsast kooselust. Talle jäetakse võimalus loobuda kättemaksust ning justkui oma vigadest õppida, kuid peagi lööb elupuu veri temas taas vemmeldama ja vihas raiub ta kõik pooleks. Viimane sündmus mängitakse välja aga nii möödaminnes, et sellel justkui polekski suurt kaalu. Et saatus täide viia, astub Amleth vastu oma isa surmajale ja nad taplevad palja kehaga tulelõõmas. Kuna Eggers näib jälgivat oma peategelase allakäiku täies paatoses, jääb ütlemata segaseks, mida legendi linaletoomisega on öelda tahetud.

Kahtlemata on filmil olemas oma publik, kellele seosetu raiumine peale läheb. Eggersi lavastajalik rütmi- ja vormitunne on oskuslik. Näitlejatööd eesotsas Alexander Skarsgårdi, Nicole Kidmani ja Daniel Dafoega hoiavad muidu hõredat stsenaariumi pinnal, rääkimata rajust helireast. Kõik see mõjub aga justkui mõni teemapark: vaatajat tahetakse üllatada X sajandi Põhjala autentse käsitlusega, aga ka ohtrate viidetega Euroopa 1960ndate autorikinole, saavutamata viimase sisulist väärtust.

1 Saxo Grammaticus, Taanlaste vägiteod. Taani keelest tlk Anu Saluäär. – Loomingu Raamatukogu, Tallinn 2000, lk 36.

2 Samas, lk 5.

3 „The Witch“, Robert Eggers, 2015.

4 „The Lighthouse“, Robert Eggers, 2019.

5 Mustvalge ortokromaatiline film ei ole tundlik punase valguse osas, mistõttu jäävad nahatoonid piltidel tumedaks ja tekstuurseks.

6 Eric Kohn. Robert Eggers on ‘The Northman’ Viking Accuracy, Casting Björk, and Studio Notes. – IndieWire 18. III 2022.

7 Joseph Campell, Tuhandenäoline kangelane. Tlk Ülo Valk ja Maarja Valk. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2015.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht