Häda kloonidega

Ulmefilmis „Kloon“ ei ole tähelepanu alla tehnoloogia, vaid sellega kaasnevad moraalsed ja eksistentsiaalsed kaasnähud.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Kloon“ („Dual“, Kanada-Soome-USA 2022, 95 min), režissöör-stsenarist Riley Stearns, operaator Michael Ragen, helilooja Emma Ruth Rundle. Osades Karen Gillan, Aaron Paul, Theo James, Beulah Koale, Elina Jackson, Rea Lest jt.

Pärast vahepealset kidurat seisu kinokavades on vähemalt õudus- ja ulmežanrisõpradel põhjust rõõmustada. Järjepanu on laekunud levisse metafoorne õõvamuinasjutt „Mehed“, palju kiita saanud üleloomulike elementidega lapseröövipõnevik „Must telefon“1 ja satiiriline ulmelugu „Kloon“.

„Klooni“ eestikeelne pealkiri annab otsekohe ära, millest film räägib. Lähitulevikus on igaühel võimalik luua endast peaaegu identne tehisteisik ning seesugust lahendust kasutatakse ennekõike surmava diagnoosi korral, et lähedased ei peaks kaotust kogema. Peategelane Sarah (Karen Gillan), kelle elu kulgeb üksinda kodus masturbeerimise ja lähetusel distantseerunud peigmehega helistamise rütmis, saab ühel päeval teada, et on õige pea suremas. Nii lähebki käiku justkui kõik probleemid lahendav teenus.

Tõsist teadusulmet „Kloonist“ siiski oodata ei maksa. Filmis ei tegelda niivõrd tehnoloogia etailide kui sellega kaasnevate moraalsete ja eksistentsiaalsete kaasnähetega, tegelaste, nendevaheliste suhete ja ühiskonna jaoks laiemalt. Märksa paremini avab sisukihistusi ingliskeelne originaalpealkiri „Dual“, mis tähendab peale peategelase kahesuse ka vastandlikke instinkte ja paradokse, mis pesitsevad üheainsa inimese loomuses.

Huvitaval moel võiks tõmmata hulga paralleele „Meestega“, kuna mõlemas käsitletekse suurtele erinevustele toonis ja stiilis vaatamata naise seisundit ühiskonnas ja suhetes, talle seatud ootusi ja rolle. Kui kogu loometeel väga tummiseid naisrolle kirjutanud Alex Garlandi „Mehi“ võibki vaadelda feministliku teosena, mille sihtmärgiks on toksiline maskuliinsus ja emotsionaalselt ebaküpse mehelikkuse sees peituv abitu lapsikus, siis „Klooni“ naisperspektiiv algab juba lavastajast-stsenaristist Riley Stearnsist.

Stearnsile on see kolmas täispikk lavastajatöö, eelmine, 2019. aastal ilmavalgust näinud „Enesekaitse kunst“2 kogus toona tähelepanu USA ühe filmiaasta originaalsema tööna. Veider väike põnevuskomöödia introvertsest raamatupidajast, kes satub ühel õhtul jõhkra rünnaku ohvriks ning otsustab seejärel karatetrenni minna, on kui segu „Kaklusklubist“ ja Boots Riley sürrealistlikust satiirist „Vabandust, et tülitan“3, rihtides teravaid hoope mehelikkusideaalide, kiusamise ja pimesi autoriteedi järgimise pihta.

Stiililt paigutuvad Stearnsi filmid kuhugi Jim Jarmuschi ja mumblecore’ina tuntud alamžanri vahele, aga tema tegelasi võiks vabalt uitamas näha ka Aki Kaurismäki või Roy Anderssoni maailmas. Seda toredam on tõsiasi, et „Kloon“ on võetud täielikult üles Eestist vaevu kahe ja poolesaja kilomeetri kaugusel Tamperes, ehkki kaalumisel olid ka Kanada ning Uus-Meremaa. Selline kohavalik on taganud filmis ulmežanriga seostuvale düstoopilisele suurlinlikkusele vastanduvalt maise, isegi tuttavliku tunnetuse.

Karen Gillan on kaksikrolli silmapaistvalt hea valik, kuna suudab mängida välja nii surmtõsised ja tahtlikult tuimestatud moega osad, kanda endas küllaga pinna all aimatavat haavatavust, ent leida üles ka külmaverelise enesekindluse.

Kaader filmist

Ka Stearnsi huumor on skandinaavialikult eksistentsialistlik, kuiv ja tumedapoolne, sageli sündmuste tõsidusest või lausa vägivaldsusest napilt eristatav, vahepeal aga nendega otseses kontrastis. „Klooni“ sobib selline kuivus ja aeglus hästi juba pelgalt põhjusel, et tekitab vaatajas pideva ebamugavustunde, kahtluse ning vaikimisi küsimuse, kes on selles iseennast 3D-printima õppinud maailmas õigupoolest teisik ja mis on jäänud alles millestki, mida kogeme praegu tõelisuse või tegelikkusena.

Vägivallast film õigupoolest algab, kuna kujutatud maailma üks juriidiline eripära on kloonide õigus teatud tingimustel oma algupärandiga elu ja surma peale võidelda. Nii otsustab ka Sarah’ asendus oma kustutamisplaanile vastu astuda ning olemisõiguse eest seista. Avastseenis teeb väikese rolli ebaõnnestunud „Lahkulööja“ („Divergent“) filmi­seeriast tuntud Theo James, kellega koos võiks „Kloon“ muutuda kiirelt „Näljamängude“ („Hunger Games“) laadis düstoopiaks. Stearnsi fookus on siiski mujal ja käsitletavad tähenduskihid peenemad. Märuli asemel keskendutakse peategelase psühholoogilisele seisundile ja vaataja järgneb igal sammul Sarah’ eriskummalistele eneseotsingutele.

Murdepunktiks saab hetk, mil selgub, et tema kloon ei olegi päris identne Sarah, vaid kõiges naise justkui õige pisut täiendatud versioon. Ühtäkki näeb peategelane kõrvalt, kuidas teisikul hakkavad käigult lahenema mured nii kaugeneva elukaaslase kui ka kriitilise emaga. Selgub, et oma algupärandi pealt õppiv kloon on võimeline üle olema käitumismustritest ja sõltuvustest, millest inimene niisama lihtsalt vabaks ei saa. Nii algab võistlus kahe pealtnäha identse tegelase vahel, kellest üks on justkui „päris“, aga teine „parem“. Küsimusest, kumb väärib rohkem olemasolu, saab „Klooni“ selgroog.

Peaosas teeb tugeva rolli mitmete suurejooneliste märulifilmisarjade, nagu „Tasujad“ („Avengers“) ja „Jumanji“, kõrvalosadest tuntud Karen Gillan. Ta on kaksikrolli silmapaistvalt hea valik, kuna suudab mängida välja nii surmtõsised ja tahtlikult tuimestatud moega osad, kanda endas küllaga pinna all aimatavat haavatavust, ent leida üles ka külmaverelise enesekindluse, mis meenutab paiguti tema rolli mullu Eestigi kinodesse jõudnud märulis „Püssirohu jäätisekokteil“4.

Telesõpradele võib filmi tuttavaim nimi olla aga hoopis üheks kõigi aegade tugevamaks hinnatud sarja „Halvale teele“5 Jesse Pinkman ehk Aaron Paul. Pauli kehastada on „Kloonis“ treener Trent, kes asub Sarah’t ette valmistama duelliks iseendaga. Kahe üksildase ja liigestest lahti tegelase omavahelisest äratundmisest sünnivad ka mõned filmi kõige soojemad ja otsekohesemalt vaimukad hetked, nagu näiteks privaatne tantsutrenn. Eesti vaatajale jagub äratundmist veelgi enam – väikeses kõrvalosas vilksatab ekraanilt läbi Rea Lest.

„Kloon“ ei pruugi kindlasti olla kõigi maitse, selleks on ta liiga aeglane, omanäoline, kuiv ja atmosfääripõhine. Sündmustikku on üsna vähe, märulit napib, isegi müsteeriumi elemendid on pigem tuttavad ega hoia pinget. Suurem osa etteheiteid muidu kriitikute seas üsna hästi vastu võetud filmile ongi koondunud selle ümber, et ulmefilmides üsna sageli käsitletud kloonimisteemale ei ole lisatud palju uut.

Huvitavate teemaniitide põhjalikuma lahtiharutamise puudujäägi korvab film aga suuresti eksistentsiaalse vaatlusega ühiskonnas, mille tõelisus on tublisti hägustunud. Stearns tõestab taas, et hea ulme ei vaja suurt eelarvet ega imposantseid võttepaiku. Desorienteeriv ajatunnetus on suuresti loodud vana tehnika, kummastavate maneeride ning pealtnäha täiesti tänapäevaste võttepaikade kombineerimisega. Veel üheks hingesugulaseks võiks seega olla hoopis üks tänavusi hittseriaale, Apple TV+ suurepärane „Lahkuminek“6.

Kannatlikumale vaatajale pakub „Kloon“ seega üksjagu mõtteainet inim­olemise, soorollide, iseendale ja teistele seatud ootuste teemadel. Kuigi sageli distantseeritud, kumab Stearnsi lavastusest õigupoolest läbi sügav huvi ja tähelepanelikkus just oma tegelaste inim­likkuse vastu.

1 „Men“, Alex Garland, 2022; „The Black Phone“, Scott Derrickson, 2021.

2 „The Art of Self-Defense“, Riley Stearns, 2019.

3 „Fight Club“, David Fincher, 1999; „Sorry to Bother You“, Boots Riley, 2018.

4 „Gunpowder Milkshake“, Navot Papushado, 2021.

5 „Breaking Bad“, 2008–2013.

6 „Severance“, 2022–…

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht