20 minutit tulevikus

„Värske veri. Parimate kavatsustega“ ei paku just ilmtingimata ühtlast vaatamiskogemust, aga valimiku hulgas pole ka ühtki halba filmi.

LAURENCE BOYCE

Lühifilmikassett „Värske veri. Parimate kavatsustega“. (Eesti 2020, 82 min).

Virago“ (2019, 15 min), režissöör Kerli Kirch Schneider; „Toomas teispool metsikute huntide orgu“ (2019, 18 min), režissöör Chintis Lundgren; „Uued algused“ (2019, 15 min), režissöör Tanno Mee; „Karl ja Carla“ (2019, 19 min), režissöör Andres Keil; „Karv“ (2019, 14 min), režissöör Oskar Lehemaa.

Sellised lühifilmikogumikud on alati juba eos keerulised käsitleda. Kuigi kavatsused on kiiduväärt – esitleda nende eesti filmitegijate tööd, kes pole veel jõudnud mängufilmimaailmas oma märki maha jätta –, on tulemus tihti ebaühtlane. Esmapilgul tundub „Värske veri“ olevat kokkusobitamatu moodustis, milles on ühendatud eri žanrid ja stiilid. Isegi kasseti alapealkiri „Parimate kavatsustega“ tundub tühjavõitu. Tõsi, et mitme filmi tegelased alustavad siin parimate kavatsustega, aga see kehtib ka üleüldiselt enamiku narratiivide kohta. Lähemal vaatlusel muutuvad märgatavaks temaatilised seosed, mis jooksevad ühtse niidina läbi kõigi viie filmi. Nende hulgas mõtisklused sooidentiteedist, uurimine, kuidas inimesed ja ühiskond saavad hakkama killustunud inimsuhetega ning – nagu kinnitab ka tegelane ühes filmis, et „vanajumal taevas naerab, kui inimene plaane teeb“ – tõdemine, et tulevik on tundmatu, kui väga me ei püüa seda ette aimata.

Valiku avab Kerli Kirch Schneideri „Virago“ – enesekindel ja julge film, mis lahkab soopoliitikat läbi huumori­prisma ja väikese žanrifilmi varjundiga. Virago külas ei ole ühelgi mehel õnnestunud elada 40. eluaastani pärast seda, kui mehed Teise maailmasõja ajal kollektiivselt metsa pakku läksid. Nüüd on külas alles vaid üks mees, kellel see võib õnnestuda – Tõnu, keda mängib suurepärase pahuruse ja meheliku bravuuriga Juhan Ulfsak. Tõnul läheneb keskiga ja teda püüab elus hoida naine Olga (Tiina Tauraite, samuti erakordselt heas tugeva ja otsekohese naise rollis). Aga nagu väike tita, kes ei lakka proovimast suruda sõrmi pistikupesasse, teeb Tõnu kangekaelselt just neid asju, mis võivad talle otsa peale teha. See olukord pakub palju võimalusi jämekoomikaks ja filmis on ka omajagu võllahuumorit, kui meile tutvustatakse, kuidas küla meessoost elanikkond kahaneb – kaadri taga on kuulda variseva puuriida kolinat või näeme põlevat meest üle ekraani jooksmas. Need kaadrid on üles võetud ja monteeritud hea koomilise ajastusega, aga neis on peidus ka viide filmi tõsisemale alateemale, milleks on naise sisemise jõu analüüs ilma liigse sentimentaalsuseta. Tuletagem meelde, et virago tähendab erakordsete ja kangelaslike isikuomadustega naist. Seega on film ood naiseks olemisele ja austusavaldus meestele, kes on sõdades hukkunud, ja naistele, kes on nende äraolekul enda kanda võtnud suurema osa tööst.

Virago külas ei ole ühelgi mehel õnnestunud elada 40. eluaastani pärast seda, kui mehed Teise maailmasõja ajal kollektiivselt metsa pakku läksid. Olga (Tiina Tauraite) püüab elus hoida Tõnu (Juhan Ulfsak). Kaader filmist „Virago“.

Kaader filmist

Veelgi laiem kummardus naiselikkusele – ja seksuaalsusele üldse – on ilmne Chintis Lundgreni filmis „Toomas teispool metsikute huntide orgu“. Toomas on nägus hunt, kellel on kaks last ja rase naine. Kui ta tõrjub oma bossi lähenemiskatsed, jääb ta tööst ilma. Kui naine nõuab raha, et ühineda naiste väestamise ühinguga, hakkab Toomas salaja gigolo ametit pidama. Ajapikku hakkab talle ta uus amet meeldima ja ka kliendid on rahul. Naine aga leiab end uuest ja põnevast maailmast. Kas Toomas paljastab oma saladuse? Juhul kui asi naisele ilmsiks saab, kas suudab too Toomase uut karjääri aktsepteerida? „Toomas teispool metsikute huntide orgu“ on üle võlli animafilm, mis toetub Russ Meyeri taolistele filmitegijatele piiranguteta seksuaalsuse ja selle mõju kujutamises heal järjel keskklassi paarile. Dildod lehvivad ennastunustavalt, kui orjad serveerivad kohvi, kuul suus. Kõike seda on kujutatud sellise entusiasmiga, et vaatajal on raske mitte lasta end ülekeeval energial kaasa haarata. Ometi on selle animeeritud ja antropomorfiseeritud seksuaalsuse austamispeo all peidus armsus ja siirus, mis filmi liialdavat külge tasakaalustab. Kuna rõhutatakse seda, et tegelased peaksid üksteisega suhtlema – ja olema oma vajaduste ja ihadega sina peal – on „Toomasel“ kogu meelelahutuse juures ka tõsisem tahk.

Tanno Mee „Uued algused“ on valikust vahest kõige traditsioonilisema narratiiviga lugu. Filmis jälgitakse ühe naise eluhetki, mida näidatakse läbi majade, kuhu ta kolib. „Uued algused“ on delikaatne teos, kus on kasutatud lühiformaadi võimalusi. Siin näidatakse mälestusväärsusega momente, sümboolseid kolimisi, mis võivad kaasa tuua elus pöördumatuid muudatusi. Kuna need momendid on laetud suurte ootustega, viivad need tihti pettumuseni. Neid suuri hetki tasakaalustatakse väikeste isiklike detailidega, mis võivad tunduda tühised ja kergekaalulised, aga mis viivad veelgi suuremate sündmusteni, kui alguses oleks oodata osanud. „Uutes algustes“ saab lihtne mänguasja pakkumine ootuse ja tulevikulootuse kaalu. Mee on hästi ära kasutanud eeslinna miljööd ja kujutab elu läbi esemete ja isikuomandi. Viimastes stseenides näeme Eesti valget talve kui puhast lõuendit, mis lubab loota paremat tulevikku. Sellist, mis on alles kirjutamisel.

Tulevik pole aga nii helge eelviimases filmis „Karl ja Carla“, mille lavastaja on Andres Keil. Lähitulevikus toimuval filmil on tuntav Stanley Kubricki varjund. „Karl ja Carla“ näitab tulevikku, mis tundub praegu, koroonaviiruse ja teab veel mille järgneva valguses peaaegu kõhedust tekitavalt realistlik. Range formaalsus on siin valitsev toon, kui nimitegelased (Sten Karpov ja Elina Purde) vahetavad infot muretul moel nagu kaks tõelist kuivikut, ilma mingi romantikata. Erootilisus muutub bürokraatia käepikenduseks, kui Carla seksuaalsete nõudmiste nimekiri lämmatab igasuguse spontaansuse ja erutuse. See on maailm, milles suheldakse käeulatusest väljas olles (kõlab väga tuttavlikult) ja kus on võimalik ühe hetkega saada igasugust infot potentsiaalse partneri ja tema senise seksuaalkäitumise kohta. Aga milline on sellise elustiili hind? Lugu muudab viimasel kolmandikul suunda ja see laiendab filmi satiirilist ulatust, kuna nüüd ei ole kriitika sihtmärgiks üksnes valitsuse püüd sekkuda isiklikku läbikäimisse, vaid ka need, kes ei suuda mõista loomeprotsessi. Ühe lühikese filmi kohta on siin omajagu keerukust ja filmi peenemate tähendusvarjundite mõistmiseks peaks seda vaatama mitu korda.

Valimik lõpeb pauguga, milleks on Oskar Lehemaa õudusesse uputatud „Karv“. Lugu on selge ja lihtne: mees, kes vihkab mõtet kiilanemisest, leiab juuksetaastuspalsami, mille kasutamise tulemusena hakkavad karvad tal kasvama mujalgi kui peas – ja algselt tundub, et siin kaubeldakse tavapäraste õudusklišeedega. Pole kahtlust, et „Karv“ on tehniliselt muljetavaldav saavutus, mille kehaõudused toovad meelde terve müriaadi mõjusid, sealhulgas David Cronenbergilt ja Luis Buñuelilt (toimiv segu, kindel see). „Karv“ aga suudab olla enamat kui lihtsalt jälkust tekitavate eriefektide käeharjutus. Õudusžanri ära kasutades mängib Lehemaa ka maskuliinse identiteedi teemaga ja küsib, kui kaugele ollakse nõus minema selle identiteedi viimaste riismete kaitsmisega. Suurem osa filmist läheb õudusžanri nõuetele vastavalt üle piiri, aga sellesse on punutud ka peenemaid satiirinoote. Tulemuseks bravuurikas teos, kus nauditakse liialdusi, aga ei kardeta veremöllule lisada ka kaalukamat sisu.

„Värske veri. Parimate kavatsustega“ ei paku just ilmtingimata ühtlast vaatamiskogemust (kuigi filmide järjekorras on toon hästi läbi mõeldud), aga valimiku hulgas pole ka ühtki halba filmi. Peale selle, et neid filme seovad ühte teatud läbivad teemad – isegi kui seosed on kohati haprad –, on ka huvitav näha sellist talenti käputäies lühifilmides ja mõelda, mida tulevik võib tuua. Kõik autorid näitavad siin head lühivormi valdamise oskust – ja arusaadava ning rahuldust pakkuva loo rääkimine piiratud ajamahus pole mingi kerge ülesanne –, lisaks kasutatakse intrigeerivalt žanrifilmi vahendeid, eriti kahes viimases filmis.

Üldiselt üritab eesti film žanrilisusest hoiduda, aga uus filmitegijate põlvkond on hakanud analüüsima filmiajaloo väga erinevaid aspekte, laenates sealt detaile ja segades neid ainukordse eestiliku tunnetusega. Tulevik on küll veel kirja panemata, aga kui äsja nähtut arvesse võtta, siis on tulevateks aastateks varuks omajagu lootust.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht