Virdav ja vulav

Sugu on nagu rass, seda ei ole olemas mujal kui ideoloogide ning nende järgijate peas.

MARI-LIIS SEPPER

Kui ma ütlen, et ta ei mõtle ise, et ta on konstrueeritud asjadest, labase turunduse poolt ajupestud tüüp, siis kas ma ei ole ise allutaja, hullem veel kui üleilmse kaubaketi värvatud müügiagent. Ma vaatasin ta peale ja arvasin, et ta on rumal elektrijänes, kes jookseb sinna, kuhu vool lastakse. Eeldasin, et tal ei ole mõtte- ega valikuvõimet, et ta on masendavalt tühi reklaamtahvlieelsest teadmisest. See oli minu taju ning tõlgendus ning see röövis temalt subjektsuse või selle viimased riismed, kui ta väljaspool minu taju siiski oli subjekt. Seda naeruväärsem oli minu viha ja põlgus selle roboti, küborgi või klooni vastu.

Mari Kiduke

Seksuaalne identiteet on tehnoloogia produkt, vormitav ja uuendatav nagu kehad, mida luuakse katseklaasides, uuritakse ultraheliaparaadiga ning ühitatakse operatsioonilaudadel sooidentiteediga.

Ei ole kultuurieelset teadmist seksuaalsusest, eelkõige on see defineeritav – heteroseksuaalsus on inimseksuaalsuse tüüp, mille puhul iha objektiks on inimene, kelle sugu erineb subjekti soost. Ka sugu saab defineerida. Teadmisi soost on toitnud vähemalt 68 aastat feministlikku teoretiseerimist ja väitlusi. Sugu on nii eraldivõetuna kui ka kombinatsioonis kõik järgnev: kokkuleppeline inimeste liigitamise ja kirjeldamise viis, keeleline tähis inimese dokumentides, ideoloogiline võimumehhanism, mis jagab õigusi ja vahendeid vastavalt enda kehtestatud segregatsiooninormile (s.t sugu kui soosüsteem). Segregatsioon, mis on paralleelne rassistlikule segregatsioonile. Mitte seksism ei ole rassismi ekvivalent, vaid soosüsteem, kusjuures ka mittebinaarne soosüsteem, kus sugusid on rohkem kui kaks, ent sooline liigitus on endiselt põhjapaneva tähtsusega. Sugu on nagu rass, seda ei ole olemas mujal kui ideoloogide ning nende järgijate peas. Rassism ei ole mitte üksnes rassiliigitusel põhinev võimuhierarhia, rassivaen ja rassieelarvamusest tõukuvad kuriteod, vaid juba liigituse akt iseeneses. Sama on lugu sooga.

Kui heteroseksuaalsuse määratluse kese on sugu, täpsemalt iha subjekti ja iha objekti erisoolisus või erinev sooline identifitseerimine, mis ise ei ole muutumatu ega antu, siis ei saa ka heteroseksuaalsus seda olla. Ega olegi. Näiteks: märget N passis kandev inimene soovib armusuhteid inimesega, kelle dokumentides identifitseerib teda muu hulgas tunnus M. Üks neist subjektidest on transsooline, kes tahab muuta oma passis oleva soomärke vastavaks oma tunnetatud sooga või soo soovitud väljendusega. Mis saab nüüd heteroseksuaalsest määratlusest? See valgub ja virdab.

Tehnokäideldav seksuaalsus

Pean tunnistama, et mind ei ole kunagi seksuaalsuse teema väga huvitanud, s.t seksuaalsuse sõnastamine. Olen olnud hämmingus, kui subjekt peab end või oma seksuaalsuhete eelistusi mõne tähe või sõnaga tähistama või defineerima. Kuidas seda teha? Kas naine või inimene, kes identifitseerib end naisena, kelle partner on mees, on hetero? Aga kui samal naisel tekib suhe teise naisega, kas siis saab temast lesbi – L? Ning kui tal seejärel on jälle suhted meestega, on ta järelikult Bi? Kui ta magab transsooliste või binaarsest soojaotusest lahtiütelnutega, on ta Q – hübriid, (k)väärakas? Jah, seksuaalsus ei ole sünnijärgne, ei ole kivistunud, vaid voolav ja muutuv. Erinevalt seksuaalsusest on mind alati käivitanud soo teema, mitte lihtsalt paelunud, vaid reageerima ergutanud. – Soosuhted (mitte sugude suhted!), soohierarhia ja selle idiootsus, sooline ebaõiglus, millest ei ole võimalik mööda vaadata, seda küsimuse alla panemata jätta, binaarne soosüsteem kui vägivallamehhanism, mida peab igal elusammul lammutama …

Aastaid olen mõlgutanud mõtteid, mida osas LGB-kogukondades ei tohi valjult välja öelda – kuivõrd on nende tähtede ja nende tähistatu valimine seotud vaba tahte ja eetilise eluviisi valinu tingitusega, mitte sünnijärgse (geneetilise) ettemääratusega. Nõnda nagu ei saa enam olla korraga feminist ja parempoolne konservatiiv, republikaan või IRLi toetaja ning mõni võiks jätkata: feminist ja lihasööja jne, jne. Ma ei taha ega kavatse väidelda nendega, kes lesbide, geide ja biseksuaalsete inimeste kodaniku- ja sotsiaalõiguste eest võitluses on valinud strateegiaks normaliseerida ja essentsialiseerida Lid Ged ja Bed. Nende positsioon on minu silmis poliitstrateegia, sellega ei pea nõustuma ega sama tegutsemisviisi kasuks valima. Subjekti seksuaalne identiteet on valik, soovin uskuda, et üha vabam vanuse lisandudes ning hoolimata üha jõulisemalt pealetungivast heterofašistlikust poliitsurutisest.

Seega, paljude vabaduste ja õiguste – abordi, kontratseptiivide, erinevate seksuaalsuste ja sooliste eneseväljenduste –, ja veel palju muu vastu astuvad rühmitused on tabanud märki – lesbide seksuaalsus ei ole loomulik, nagu ei ole ka heteroseksuaalsus loomulik.

Miks räägin aga seksuaalsusest kui millestki, mis on allutatud tehnoloogiale või mis on vähemalt tehnokäideldav? Kas ei lähe see vastuollu juba väidetuga, et seksuaalset enesemääratlust iseloomustab vaba tahe ja valik? Millist tehnoloogiat silmas pean ja kellele on see kättesaadav?

Need on tehnoloogiad, millega muuta oma ihakeha vastavaks ihanormidele ja -ideaalidele: pikendada peenist, paisutada büsti ja biitsepsit. Samuti on nendeks multimeedia tehnoloogiad, nagu pornovisuaalia, eetri-videovestlus ja -kiimlus (ingl live videochat), seks-videomängud, mis kultiveerivad, või kui soovite, madaldavad, väljendavad, kanaliseerivad ja toidavad meie ihasid. Heteroessentsialistide armastatud lugu sellest, kuidas ürgnaiselik koopaelanik kohtub teisega, kel puudub naiselikkus, millest süttib ürgiha, mis eelneb igasugusele kasvatusele, kultuurile või milles puudub igasugune ambivalentsus või kahtlus, on vaid fantaasia, mida ei oleks ilma pornotööstuse tehnoloogiata. Seksuaalsus on ka farmakotehnoloogiate teenistuses ja vastupidi. See seisneb ravimitööstuse toodete välja- ja ettekirjutamises ning manustamises, et vaigistada või võimendada oma ihasid, kontrollida libiidot ja hormoonisekreeti, tuimendada meeleheidet või sundida taanduma naiselikel anatoomilistel karakteristikutel (nt rasvkude rindades), et kutsuda esile mehelikeks ehk meesihaobjektiga seostuvat (madal hääl, kehakarvad). Võimas ja tänu reklaamitööstusele mõjutusvõimas ilutööstus ei ole niivõrd subjekti, kuivõrd subjekt katteelundkonna siledamaks ja tumedamaks muutmise tehnoloogiate teenistuses, et viia keha kooskõlla tööstuse loodud seksikuse ilustandardiga.

Mainitud tehnoloogiad ei ole mõistagi puutumuses kõigiga, mitte kõik inimesed eri maailmajagudes või sotsiaalsetes klassides ei ole neile tehnoloogiatele ühtviisi allutatud, nagu ei ole ka subjektidel samaväärset vabadust öelda lahti neist tehnoloogiatest ning üritada elada elamisväärset elu, trotsides norme ja survemeetodeid, mis nende tehnoloogiate objektiks ja subjektiks olemist ette näevad.

Jääb küsimus, kas tehnoloogia vangistab või vabastab seksuaalsuse. Subjekti seksuaalne enesemääratlus ei toimu tehnoloogiatest tühjal väljal. Ka tehnoloogiaid ja tehnoloogiasüsteeme, mille ambitsiooniks võib olla allutada subjekti, saab subjekt panna enese kasuks tööle, leida vastuhakuviise ja vabakäiguurgusid. Need on tehnoloogiad, mis võimaldavad luua ja kujundada keha, mis on seksuaalse identiteedi läte, väljendus ja sihtobjekt. Võib-olla loovad muu kõrval just ka tehnoloogiad mõtte- ja tegutsemisvabadust võimaldava ruumi, mida on Judith Butleri sõnul vaja, et subjekt saaks määratleda oma sugu, seksuaalsust ja keha.

Vabadus olla

Veel on oluline, kes räägib – sa pead valima ühe tähtedest või paar, aga sa pead olema liigitatav. Valikuruumi avardumisega sulavad identiteedid üksteisesse, tekivad üha keerulisemad sümbioosid, kuni inimene on nagu tihedalt maamärke täis tepitud maastik või maakaart – ristuvaid punkte ja jooni on nii palju, et võimatu on öelda, mis on subjekti täpsed koordinaadid. See on subjekti vabadus olla ühiku asemel maastik ja kõik sellel leiduv.