Vastumeelse ajaloopärandi tähtsus
Muinsuskaitse alusteadmiste järgi ei saa üht ajalookihistust eelistada teisele, me peame hakkama saama ka keerulise pärandiga.
Säilitada tuleb ühiskonna arengu kõikidest etappidest pärinevaid objekte, lünki jätmata ja ajaloosündmusi eitamata. See eeldab esindusobjektide mingis mahus riigi kaitse alla võtmist. Teisalt kaasnevad mitmete objektidega seosed, mis takistavad nende tunnustamist riikliku tähtsusega pärandina. Loodus- ja muinsuskaitsjatel võib olla vastupidiseid seisukohti hüdroelektrijaamade ja vesiveskite paisude säilitamise kohta. Üksikisikut riivavad või puudutavad eetilisi dilemmasid sellised teemad nagu erootiline kunst, eri kultuuride ohverdamisrituaalid, preparaadid elusorganismidest jne.
Objekti vastuolulisuse tajumine sõltub ajalisest distantsist objekti loomist ajendanud sündmuste ja sellega kokkupuutumise hetke vahel. Mida kaugemal ajas on teose loomist mõjutanud protsess, seda vähem isiklik on selle teadvustamine ning tajutav dissonants väheneb. Näiteks baltisaksa pärand ei paista enam tekitavat tugevat vastuseisu ja mõne tühjana seisnud hoone kordategemine leiab hoopis laialdast tunnustust. Nõukogude pärand on veel väga tundlik. Eestis leidub tipparhitektide eriprojektide järgi ehitatud, professionaalselt läbimõeldud hooneid, mis lagunevad. Uut funktsiooni aga ei otsita, sest nende taastamist ei peeta prestiižseks. Mõtleme siin koolimajadele, kauplustele, söökla-, klubi- ja majandihoonetele, ehituskontoritele …
Alles eelmisel aastal lammutati Keilas Harju KEKi tehnotalituse hoone (arhitektid Ain Padrik, Rein Tomingas), mida ei päästnud linnasisene asukoht ega pälvitud tunnustused (1985. aasta Eesti NSV parim ehitis ja 2. preemia 3. üleliidulisel arhitektuuriteoste konkurss-ülevaatusel) ning mille kontseptsiooni ja arhitektuuri väärtustest rääkisid arhitektuuriajaloolased ja muinsuskaitsjad veel vahetult enne lammutamistki. Ei lugenud seegi, et hoone oli alles hiljuti arvatud XX sajandi arhitektuuri paremikku. Tühjana seisavad ainulaadsed 1971. aastal ehitatud Rapla KEKi hoone ja 1977. aastal valminud Tsooru kolhoosi (mõlema arhitekt Toomas Rein) ning Põdrangu sovhoosi keskusehoone (arhitekt Maara Metsal), viimane koos Eva Jänese suurejoonelise grafiitoga.
Muidugi, kui mingi ajalooepisood on väga tugevasti ühiskonna identiteedi osaks saanud, siis väheneb ajalise distantsi mõju. Kokkukasvamist tugevdab teema pidev aktuaalsena hoidmine, tänapäeva sündmuste ja protsesside põhjuste tagasiviimine minevikku. Nii võib mõnel aktiivsel ja häälekal ühiskonnagrupil õnnestuda objektile külge pookida näiline dissonants. Objekti konfliktsust võidakse järjepidevalt teadvustada, aga see võib ka harva esinevates olukordades esile kerkida. See võib esineda objekti enda olemuses või on hoopis objektile omistatav mingite kõrvaliste sündmuste mõjul.
Tallinnas Tartu maantee ja Liivalaia tänava ristumiskohal on 1954. aastal ehitatud esindusliku stalinistliku arhitektuuriga endine Dvigateli tööliste ühiselamu (arhitekt A. Vlassov), mille nurgatorni tippu ehib silmatorkav viisnurk ning stalinistliku ideoloogia sümboleid leidub seal rohkemgi. Hoone on linnas kesksel kohal, kuid üksnes aeg-ajalt tekib diskussioon selle okupatsiooniaega meenutava sümboli eemaldamisest. Siinjuures on arutelud saanud valdavalt alguse mitte tolle hoone tähendusest (funktsioon, elanikud, tellija, arhitekt), vaid muudest, isegi mitte Eestis ja eestlastega toimuvatest sündmustest. Ilma nende kõrvaliste mõjutusteta ei paista hoone arhitektuurne detail – viisnurk üldsust riivavat. Seda enam et viisnurki leidub Tallinnas mujalgi, nt Sõpruse kino, Vabaduse väljaku äärse nn kunstnike maja fassaadil, idapoolsetest asulatest rääkimata, kuid nende eemaldamise taotlustest ei ole kuulda olnud.
Peale ilmselgelt pealesurutava ideoloogia kinnistamise on teoseid, mis on loodud võimaluste puudumise tõttu viljeleda teisesisulist kunsti. Tähendab, mitte tingimata ideoloogiat toetav, vaid rangelt reglementeeritud tegevusruumis sündinud kunst. Sellised on ka sõjaväeosade pooldiletantlikud monumentaalteosed hoonete seintel. Hulk neidsamu põlatud mälestustähiseidki on rohkem kunstniku töö ja leib kui toetus okupantidele – kunstivallas tegutsemiseks pidi ikka aeg-ajalt võimu reeglitele vastavaid töid tegema. Dissonantsi küsimus kipub esile tõusma üksikutes silmapaistvates objektides, mitte niivõrd laialt levinutes. Eestis on okupatsioonivõimu sümboliteks ka näiteks stalinismijärgsed ilmetud tüüp-kortermajad, tüüp-koolimajad, tüüp-kauplusehooned jne, mida võib leida pea igast väiksemastki asulast, kuid maha tehakse pigem eriprojekti järgi ehitatud kolhooside keskusehooneid ja dekoorirohket stalinistlikku arhitektuuri.
Kogu konfliktsuse juures tuleb aga märkida, et pärandi dissonants ei ole tingimata taunitav asjaolu. Kui vastuolud on teadvustatud, on lihtsam nendega tegeleda ja otsida lahendusi. Erinevad maailmavaated, mille kaudu me ümbritsevat keskkonda mõtestame, võimaldavad arutelude kaudu minevikku ja üksteist paremini mõista, ka siis, kui mälus püsivad kannatused, soovimatud tagajärjed ja võõrvõim.
Läheksin siit sammu kaugemalegi väites, et ühiskonna, rahvuse olemust saab seletada just nimelt ja eeskätt lahkhelisid põhjustava pärandi kaudu, sest nende objektide ja sündmuste, mille ajel need on loodud, mõju kollektiivsele mälule kujundab identiteeti. Seepärast tuleb olla äärmiselt ettevaatlik millegi hävitamise, eemaldamise, muuseumi hoidlasse „vaiba alla pühkimise“ üleskutsetega.
Muinsuskaitse teooria järgi ei saa eelistada üht ajalookihistust teisele, vaid peame hakkama saama ka keerulise pärandiga. Lahkhelisid tekitava pärandiga ümberkäimine ei ole kindlasti omane ainult Eestile. Selleks on peale lammutamise, teisaldamise ja musealiseerimise veel võimalusi, millest esimene peaks olema selgitustöö – avalikus ruumis paiknevat kõigile kättesaadavat objekti on lihtne varustada infotahvliga, hõlmata tuuribusside audiogiidi juttudesse, matkamarsruutidesse, teemapäevade ekskursioonidele, kogukonnaüritustele, haridustegevusse. Maha surutud tunnete ja mälestuste teadvustamine, nendega toimetulek nõuab palju energiat, empaatiat, avalust, eneseületustki ja mõistetavalt on ebamugav end sellisesse positsiooni asetada. Kui mitte riik eeskuju näitajana, siis kes teine peaks ajaloo tõesena jäädvustamise huvides endas sellise suuremeelsuse leidma?