Vastulause – Kurvastav demoniseerimine

ROOMET JAKAPI

Saab ju kritiseerida teatrietendust, mida pole näinud, mõista tundmatu sisuga raamatu hukka üksnes tema pealkirja alusel, mis mingil põhjusel ei meeldi, kuulutada pelgalt teistsuguse mõtte­laadiga õpetlaste töö mõttetuks ja taunitavaks. Midagi niisugust teeb Eik Hermann oma artiklis „Naeruväärne koloniseerimine“,1 kus ta möödaminnes arvustab hiljuti ilmunud õpikut „Sissejuhatus filosoofiasse“.2 Artiklist ilmneb, et Hermann vaid sirvib seda, ei enamat, küll aga vaenab. Miks küll?

Kuidas tohib õpetada filosoofiat?

Vaenab sellepärast, et tegemist olevat koloniseeriva mõtteviisi ilminguga. Artiklis kritiseeritakse teravalt seisukohta, et analüütilise filosoofia laadis kirjutatud õpik on tänapäeval ainuvõimalik. Kas ta omistab sellise seisukoha ka õpiku autoritele, jääb ähmaseks, kuid nägemaks, et autorite seisukoht see pole, piisab raamatu sissejuhatuse lugemisest. Tsiteerin: „Selles õpikus käsitletakse filosoofilisi teemasid nõnda, nagu see on kombeks analüütilise filosoofia traditsioonis, mis on valdav ingliskeelses kultuuriruumis. See on autorite teadlik valik, mis kindlasti kajastab nende huvisid ja eelistusi, kuid ei välista sugugi, et samu, sarnaseid ja muid teemasid saab viljakalt käsitleda teistsuguste filosoofiliste lähenemisviiside abil“.3

Niisiis ei pea autorid seda laadi õpikut ainuvõimalikuks. Samuti ei pea nad end veel nii pädevaks igas muus filosoofiatraditsioonis, et kirjutada hoopis teises laadis või eri traditsioone ja kultuure hõlmavalt. Teadlikult on jäädud oma liistude juurde ning need liistud on ka selgelt välja joonistatud. Seega on väär Hermanni väide, et autorid on oma „jõupositsioonis“ nii kindlad, et nad „ei pea enam isegi vajalikuks täpsustada, millise filosoofia õpikuga on tegu“.

Päris nõustuda ei saa ka tema öelduga, et õpikus sisalduvad vaid „ühe ajastu ühe filosoofiakildkonna“ vaated. Kes loeb, see näeb, et kasutatud on üsna palju ajaloolist materjali, kuigi ei esitata kontekstualiseerivat narratiivi. Vaadeldakse Canterbury Anselmi, Aquino Thomase, Descartes’i, Locke’i, Kanti, Milli jpt ammu elanud filosoofide spetsiifilisi argumente ja seisukohti, kuivõrd need kõnetavad nüüdisaegseid filosoofe. Lähenemisviis on seejuures, jah, läänelik ja analüütiline.

Kui õpikusse oleks kokku segatud lääne ja ida filosoofia, analüütiline ja kontinentaalne filosoofia, siis saavutataks tõenäoliselt mitmekesisus pinnapealsuse hinnaga. Isegi ühe mõttetraditsiooni raames saab mahu piiratuse tõttu valida vaid teatud hulga teemasid ja alateemasid, jättes ülejäänu välja. Pealegi on see raamat sama pealkirja all kümmekonna aasta vältel ülikoolis õpetatud kursuse loomulik jätk. Ka seda kursust õpetades ei arvanud õpiku autorid, et teistsugustele allikatele ja arutlusviisidele tuginedes filosoofiat õpetada ei saa või ei tohi.

Ühismeedias on avaldatud pahameelt õpiku pealkirja üle, sest kui pealkiri on „Sissejuhatus filosoofiasse“, siis peaks see sisse juhatama mitmesugusesse või ehk isegi igasugusesse, kuid mitte ühte sorti filosoofiasse. Ka pealkirjas on nähtud salakavalat koloniseerimise akti, justkui püüaksid autorid oma lähenemisviisi teistele peale suruda ja kogu territooriumi vallutada. Eesti keeles ju õieti polegi uut alternatiivset algupärast filosoofiaõpikut, mida selle kõrvale seada. Arvan, et selline võiks olla, miks mitte. Kirjutage, palun, kes oskab ja saab! Ja minu poolest võiks ka selle teise ja veel kolmandagi õpiku pealkirjaks olla „Sissejuhatus filosoofiasse“. Ma ei näe selles midagi imelikku, kui need riiulil kõrvuti seisavad. Üks juhatab filosoofiasse sisse ühel, teine teisel viisil, kolmas kolmandal moel.

Teadus, kunst ja deemon

Kuidas asetub see õpik laiemasse konteksti? Küsimus paistab siinkohal olevat selles, millisena nähakse filosoofia suhet teaduse ja kunstiga, kui lähtuda ühest või teisest traditsioonist.

Hermann kirjeldab filosoofia lahknemist analüütiliseks ja kontinentaalseks seeläbi, et esimesel juhul kalduti filosoofiat teisendama „aina sarnasemaks reaalteadustega“, „teisel juhul aga rõhutati filosoofias jooni, mis just eristavad seda teadusest, otsides liitlasi kunstidest“. Ka kõnealuse õpiku sissejuhatuses on materjali piiritlemise eesmärgil analüütiline ja kontinentaalne filosoofia eristatud.4 Mulle tundub, et selle eristuse tegemisel ei ole Hermanni artiklis ja meie õpikus kirjapandu vahel suuri sisulisi lahknevusi. Üks erimeelsus siiski on, millest edaspidi.

Õpikus on kirjas, et analüütilised filosoofid võtavad „üldiselt arvesse ja suhtuvad tõsiselt tulemustesse, mida neile huvipakkuvate teemadega seoses on andnud teaduslikud uurimused. Eelkõige peetakse siin silmas loodus- ja täppisteaduslikke, aga ka täpsemaid sotsiaal- ja humanitaarteaduslikke uurimusi“.5 Hermann kutsub kontinentaalfilosoofiat ja humanitaarteadusi üles tegema sedasama: võtma rohkem arvesse seda, mida on öelda reaalteadustel. Niisiis ei ole analüütilise filosoofia puhul probleemiks selle lähedus teadusega.

Probleem paistab seisnevat selles, et Hermanni arvates on see õpik analüütilisele filosoofiale omaselt ründav, end peale suruv ja koloniseeriv. Just see paneb kartma ja tõrjuma. Usun, et selle arvamuse vastu aitab kõige paremini, kui lugeda raamatut ennast, mitte tugineda üksnes arvustustele või muudele asjaga seotud, ent kaudsetele allikatele. Siis, ma loodan, kaob vaimusilmast ka see koletu deemon või tont, mida analüütilises filosoofias nähakse, ning uue omakeelse sissejuhatuse üle on võimalik koguni rõõmustada, mitte üksnes „õlgu kehitada“.

Kuidas elab kunst teaduse poole kaldu kultuuris? Nõustun Hermanni ja paljude teiste akadeemiliste töötajate murega selle pärast, et teaduse alarahastamine, bürokraatia ning rivaalitsemine eri valdkondade teadlaste vahel on viinud olukorrani, kus teadlane on pahur ja kindlustundeta tuleviku suhtes. Nõustun ka sellega, et kunstnikke vaevavad paljuski samad mured ning et teadus ja kunst võiksid kultuuriväljal teineteist täiendada ja elavdada.

Päris nõustuda ei tahaks ma Hermanni väljendatud arvamusega, et doktoritööde kirjutamine on kunstnike puhul ajaraiskamine ja loomuvastane. Vaatleja ja külalisena on mul jäänud mulje, et doktoritööd, mida kunstnikud ja disainerid Eesti kunstiakadeemias kirjutavad ja kaitsevad, on otseselt ja tihedasti seotud nende loomingulise tegevusega, ärgitavad sügavamat refleksiooni, et anda oma tegevusele filosoofiline mõõde ja teha koostööd teadlastega. Doktorinõukogu liikmena olen tutvunud hulga sääraste töödega. Need on nii sisu kui ka vormi poolest üsna erinevad humanitaar- ja sotsiaalteaduslikest väitekirjadest ja leian, et nii see peabki olema, sest loomeuurimus kui tegevus ja formaat ongi teistsugune.6 Pakun välja, et selle tegevuse juures võiks ühe inspiratsiooniallikana tulla arvesse ka kõnealuse õpiku peatükk „Kunst“.7

1    Sirp 1. III 2019.

2   Bruno Mölder, Roomet Jakapi, Marek Volt, Sisse­juhatus filosoofiasse. Õpik kõrgkoolidele. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.

3   Sissejuhatus filosoofiasse, lk 12.

4   Samas, lk 12-13.

5   Samas, lk 14.

6   Põhjalikult on sellest kirjutanud Raivo Kelomees artiklis „Loomeuurimuspalavik“ (KUNST.EE 2018, nr 4).

7   Sissejuhatus filosoofiasse, lk 257–274.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht