Vaakumis filosofeerimise võimatusest – Andrus Tool 60

Antiikfilosoofidele oli filosoofia eluviis: koolkonna alusprintsiibid tuli teadmiseks võtta ja ka oma elus maksma panna.

5. detsembril saab 60aastaseks Andrus Tool, hermeneutikale ja filosoofia ajaloo õpetamisele pühendunud Tartu ülikooli kauaaegne väga inspireeriv ja mõjukas lektor. USA Vermonti ülikoolis Antiik-Kreeka filosoofiat uuriv Riin Sirkel, Tartu ülikooli varauusaegse filosoofia spetsialist Roomet Jakapi ja kontinentaalse filosoofiaga tegelev Jaanus Sooväli on kõik olnud Andrus Tooli üliõpilased. Sirbi vestlusringis arutavad nad Andrus Tooli pärandi, aga ka laiemalt filosoofilise hermeneutika ja filosoofia ajaloo rolli, saatuse ja tähenduse üle lääne ülikoolides, kus eelmisel sajandil on palju auru läinud analüütilise ja kontinentaalse lähenemislaadi heitlusele.

Jaanus Sooväli: Andrus Tooli mõju on kõige vahetumalt avaldanud ilmselt loengutel ja seminarides, kus ta on mõjutanud terveid põlvkondi Tartu ülikoolis õppinud noori haritlasi. Olen osalenud kolmel või neljal Andruse kursusel ja mäletan, et nii mõnedki tudengid pidasid teda küllalt rangeks ja nõudlikuks – liiga professorlikuks. Mõned kartsid iseäranis ta seminare, kus Andrus esitas seminariteksti kohta küsimusi ja üliõpilane pidi võimalikult täpselt vastama, mis mõistagi eeldab teksti põhjalikku tundmist. Mõnede sõnul on ta õppejõud, kellelt on filosoofia kohta õpitud kõige enam. Temast räägiti igatahes võrdlemisi palju ja ükskõikseks ei jätnud ta kedagi. Andruse kursuse läbinu seda nii kergesti ei unusta.

Riin Sirkel: Tooli loengukursused on laia haardega, haaravad filosoofia ajalugu Antiik-Kreekas, keskajal, uusajal, kuni kaasajani välja. Tudengipõlvega võrreldes oskan nüüd näha ja hinnata, kui töömahukas ja keerukas on ainuüksi ühe filosoofi mõtlemise ühe aspekti (nt Aristotelese metafüüsika) süstemaatiline ja sügavuti esitamine piiratud mahu ja aja raames. On märkimisväärne saavutus esitada selline ülevaade nii paljude filosoofide mõtlemise eri tahkude kohta.

Andrus Tool ei tee ühegi teema puhul allahindlust ei iseendale, autorile ega kuulajale. See, et tema ootused loengu kuulajale on suured, võib mõnda heidutada, teisele aga teha nimelt ta loengud paeluvaks.

Peeter Paasmäe

Tool ei esita originaaltõlgendust, vaid sünteesib ja kombineerib peamiselt saksa kultuuriruumi tõlgendusi, tehes seda läbinägelikult ja omanäoliselt. Tema loengukursuste stiil on ühtlane ja äratuntav. Ükskõik, kas ta räägib Platonist või Descartes’ist, metafüüsikast või eetikast, on ta lähenemine detailitäpne, süstemaatiline ja põhjalik. Ta ei tee ühegi teema puhul allahindlust ei iseendale, autorile ega kuulajale. See, et tema ootused loengu kuulajale on suured, võib mõnd kuulajat heidutada, teisele aga teha nimelt ta loengud paeluvaks.

Tooli uurimis- ja õpetamisvaldkond on omavahel seotud: ta lähtub õpetamisel hermeneutika printsiipidest. See tuleb kõige selgemini esile selle kaudu, et ta loengud algavad enamasti probleemsituatsiooni kirjeldusega, kuna ei saa mõista mõnda vaadet või teooriat, mõistmata küsimust või probleemi, mis on selle aluseks. Ja selle mõistmiseks võib omakorda olla tarvilik varasema filosoofia traditsiooni, aga ka ühiskonna muutuste mõistmine.

Sooväli: Viimati osalesin Andruse kursusel üle kümne aasta tagasi, kuid mäletan seda küllalt selgelt, justkui poleks möödas rohkem kui aasta-paar. Selle kursuse keskmes oli XIX ja XX sajandi filosoofia ja seda raamistas küsimus filosoofia kriisi ja identiteedi kohta pärast eriteaduste kiiret ja vägevat esiletõusu. Mitmed autorid püüdsid leida filosoofiale uut identiteeti, õigustada selle kohta teiste distsipliinide hulgas. Tundub, et filosoofia on endiselt kriisis, mis näitab, et oma filosoofia ajaloo loengutega käsitles Andrus sageli võrdlemisi aktuaalseid küsimusi. See ju ongi ühele hermeneutikule kohane. Andruse mõjust rääkides on erakordselt tähtsad muidugi filosoofilise hermeneutika klassikute tõlked ning tema kirjutatud traktaadi mõõtu järelsõnad. Kui keegi tahab hakata Eestis tegelema hermeneutikaga, ei saa Toolist ei üle ega ümber.

Roomet Jakapi: Andruse mõju ulatub ka Eestist väljapoole, oma rahvusvaheliselt silmapaistvat pädevust Dilthey filosoofia alal on ta näidanud ka inglise keeles avaldatus.

Sooväli: Kuna filosoofia ülesandeks on argumentide kriitilise analüüsi, maailma kirjeldamise, mõistete loomise etc. kõrval ka mõistmine ja tõlgendamine, siis on kogu filosoofia tahes-tahtmata hermeneutika. Hermeneutika spetsiifilisemas mõttes tähendab uurida tingimusi, milles igasugune mõistmine võimalikuks saab. Kui rääkida nt Hans-Georg Gadameri hermeneutikast, siis on iseäranis huvitavad ja aktuaalsed traditsiooni ja eelmõistmise või eelarvamuse (Vorurteil) mõiste. Valgustusaegse mõtlemise üks tendentse oli suunatus tulevikku, mineviku käsitamine igandite kogumina, emantsipatsioon traditsioonist. Gadamer seevastu rõhutab traditsiooni olulisust igasuguse mõistmise eeltingimusena. Mõistmine saab võimalikuks alati mingis traditsioonis ja mingite eelarvamuste või eelhoiakute alusel.

Viimased pole pelgalt negatiivsed, vaid osaliselt paratamatud, osa horisondist, mis tagab mõistmise. Neist eelarvamustest tuleks aga niipalju kui võimalik teadlikuks saada, neid kriitiliselt reflekteerida. Seejuures naiivseim eelarvamus oleks nähtavasti arvata, et leidub keegi või miski (nt teadus või teadlane), mis on täiesti eelarvamusvaba. See kõik tundub võrdlemisi oluline ja ajakohane muu hulgas ka praeguses kultuurilis-ideoloogilises situatsioonis, kus inimesed jaotatakse sageli konservatiivideks, kes kaitsevad traditsioonilisi väärtusi, ja progressivistideks, kes hõljuvad mingis minevikuta (ja võib-olla ka tulevikuta) vaakumis. Hermeneutika on hea näide, et akadeemiline filosoofia ületab oma piirid, on otseselt mõjutanud mitmeid teisi distsipliine, olgu selleks õigusteadus, kirjandusteadus või psühhoanalüüs. Ka akadeemilise filosoofia raames ei ole see kuhugi kadunud: rohkem tegeletakse sellega loomulikult kontinentaalses filosoofias, kuid näiteks Georg Henrik von Wright on ühendanud selle ka analüütilise filosoofiaga. Ja tema pole minu teada ainus.

Sirkel: Hermeneutika mängib kahtlemata keskset rolli filosoofia ja selle ajaloo tõlgendamises, iseasi, kui teadlikud me sellest oleme. Igaüks on saanud kaasa teatud lähenemise, sõltuvalt sellest, millisesse ülikooli ja traditsiooni on satutud, kes on olnud meie õpetajad. Ja vähemalt angloameerika traditsioonis ei kohta kuigi sageli arutelu, kui edukas on üks või teine lähenemine, millised on selle voorused või puudused. Refeksiooni metodoloogia üle võiks olla rohkem ja kokkupuutest hermeneutikaga oleks siin abi. Kui vaadata keskvoolufilosoofiat (konverentse ja angloameerika ülikoolide õppeprogramme), siis hermeneutika roll on väike, sageli olematu. See aga ei tähenda, nagu poleks hermeneutika seal omal kombel kohal. Näiteks võib võtta John McDowelli teose „Mind and World“ (1994), mis peaks Tiiu Hallapi tõlkes ilmuma peatselt ka eesti keeles. See on üks viimaste aastakümnete mõjukamaid teoseid ning suuresti mõjutatud Gadameri vaadetest.

Jakapi: Hermeneutikaga, täpsemalt vana ja uue testamendi eksegeesiga, on sajandeid tegeletud ja tegeletakse edasi teoloogias. Eksegeesi mitmetest põhimõtetest lähtutakse ka filosoofiliste tekstide tõlgendamisel: teksti mõistmiseks tuleb seda lugeda keeles, milles see algselt kirja on pandud ja võtta arvesse konteksti. Tartu ülikooli filosoofiaosakonnas on eraldi filosoofia ajaloo õppetool. See on küllaltki suur üksus, mis võimaldab õhtumaise filosoofia ja mõtlemise ajaloo süstemaatilist uurimist ja õpetamist, nii et läbitakse eri perioode ja hõlmatakse mitmeid lähenemisviise. Tudengid saavad end ses vallas harida nii laiuti kui ka sügavuti. Samuti süveneme Eesti mõtteloosse.

Meie õppejõud tegelevad vähemal või rohkemal määral ka praegusaegse filosoofiaga, tehes seda kas kontinentaalses või analüütilises võtmes. Sealjuures on õhustik intellektuaalselt rikastav, mitte konfliktne. Säärase toeka õppetooli olemasolu on meie eelis, võrreldes paljude filosoofiaosakondadega, kus midagi niisugust pole. See eelis võiks säilida. Filosoofia ajalugu on mitmekesine ja väärtuslik uurimisala, millega tegelemisel on teatud iseloomulikud jooned ja tulemused. Filosoofia ajaloo suurkujudele on tihtipeale omistatud vaateid, mida lähemal vaatlusel ei pruugi nende teostest leida. Kui tuua üks käepärane näide, siis olen avaldanud teadusartikleid, mille eesmärk on näidata, et Berkeley ei olnud emotivist ega utilitarist, nagu on väidetud. Tema vaadete rekonstrueerimine andis teistsuguse, keerukama tulemuse.

Sooväli: Ka minu hinnangul läheb filosoofia ajalool ülikooli filosoofiaosakonnas hästi, esindatud on erinevad uurimissuunad ja lähenemisviisid. Mõned lüngad ikka on. Näiteks tuleb kohe meelde Hegel: pärast Tõnu Luige lahkumist pole meil keegi tema filosoofia ainekursust pidanud. Arvestades Hegeli erakordset mõju XIX ja XX sajandi filosoofiale, on sellest kahju, kuigi Andruse filosoofia ajaloo kursustel on Hegelist siiski juttu. Filosoofia ajaloo olukorrast rääkides ei maksaks alahinnata ka filosoofia klassikute jätkuvalt rikastuvat tõlkevaramut, kusjuures sageli on tõlgete kvaliteet võrdlemisi kõrge. Nii mitmedki neist on teinud oma ala spetsialistid. Kui vaadata filosoofia ajaloo seisu mujal maailmas, siis tundub, et see varieerub suuresti osakonniti ja ülikooliti. Usun, et meil Tartus on asjad selles mõttes päris hästi tasakaalus.

Sirkel: Ma ei söanda teha üldistusi kogu filosoofia ajaloo kohta, aga antiik- ja keskaja filosoofia uurimine on maailmas, sh angloameerika traditsioonis õitsval järjel. Seda uurib rohkem inimesi kui kunagi varem ning selle õpetamine on väärtustatud. Põhja-Ameerika ülikoolides peetakse oluliseks, et filosoofiaosakonnas oleks vähemalt üks antiikfilosoofia spetsialist. Selline muutus on märkimisväärne, sest analüütilise traditsiooni esindajad pole olnud filosoofia ajaloo suhtes sugugi nii soodsalt meelestatud. Osaliselt võib suhtumise muutust seletada uurimistöö tulemuste laiema levikuga. Pisut utreerides võib öelda, et kui keskaja filosoofiat puudutav uurimistöö hakkas levima väljaspool kitsast spetsialistide ringkonda, tabas angloameerika filosoofe üllatusena arusaam, et keskaja skolastilised filosoofid olid nii oma stiili kui ka huvivaldkonna (keele- ja vaimufilosoofia) poolest üsna nendega sarnased.

Samuti ollakse üha teadlikumad oma teadmiste piiratusest: lünki, mida täita ainuüksi antiikfilosoofias, rääkimata keskaja filosoofiast, on veel palju. Näiteks Richard Sorabji käivitas 1980ndatel hilisantiigi filosoofide (nn kreeka kommentaatorite) tõlketeoste sarja. Selles sarjas on praeguseks inglise keeles ilmunud üle saja teose, kuid see on veel suuresti läbi uurimata materjal. Nii et tööpõld on lai ja tulevik paljutõotav. Arusaam antiikfilosoofiast ja keskaja filosoofiast võib veel põhjalikult muutuda.

Väärib märkimist, et filosoofia ajaloo uurimisel on kaalu ka väljaspool akadeemilist filosoofiat. Antiikfilosoofidele oli filosoofia eluviis: koolkonna alusprintsiibid tuli teadmiseks võtta need ka oma elus maksma panna. Arusaam filosoofiast kui eluviisist on leidmas üha enam kõlapinda nii akadeemilise filosoofia raames kui ka sellest väljaspool. Näiteks on tekkinud uusstoitsistlik liikumine, kus püütakse aidata inimestel elu mõtestada ja parandada stoikute filosoofia põhitõdede ja iseloomulike harjutuste abil.

Jakapi: Kas filosoofiat saab teha ajalootult? Kui vaadata analüütilist filosoofiat, siis teatud mõttes saab ja nii seda enamasti tehaksegi. Püstitatakse spetsiifiline probleem ja pakutakse sellele välja lahendusi praegusajal käibiva terminoloogia abil. Probleemil võib olla pikk ajalugu, aga selle ajaloo esiletoomine ei lahenda probleemi ennast. Sellegipoolest võib ajaloost saada inspiratsiooni nüüdsete vaadete kujundamisel. Kas aga filosoofia ajalugu saab uurida filosofeerimata? Jah, teatud mõttes saab. Filosoofia ajalukku kuuluvaid tekste saab käsitleda niivõrd tekstoloogiliselt ja kontekstuaalselt, et tekstides esitatud väited ja argumendid jäävad lausa tagaplaanile ja eritlemata. Mulle sobib filosoofia ajaloo uurimine sel viisil, et filosoofiline arutelu toimub, ent konteksti antud raamides.

Sirkel: Minagi olen seda meelt, filosoofia ajalugu (erinevalt ideede ajaloost) on raske uurida filosofeerimata. Selline uurimine jääb pealiskaudseks, rohkem muuseumi külastuseks, harulduste loendamiseks või imetlemiseks. Kui tahta mõista – parem mõistmine on ju üks eesmärke – mõne antiikfilosoofi vaadet või teooriat, siis tuleb möödapääsmatult süüvida sellesse, millistele küsimustele selle teooriaga vastust otsiti, millised on esitatud põhjendused või argumendid, millised argumentide nõrgad kohad ja võimalikud lahendused. Seda tehes satub uurija kaelani filosoofia sisse. Siin tuleb esile Andrus Tooli mõju. Ta ei väsinud rõhutamast probleemsituatsiooni mõistmise olulisust: et mõista vastust, tuleb mõista küsimust.

Kui rääkida ajalootu filosofeerimise võimalikkusest, siis on analüütilises traditsioonis suhe filosoofia ja filosoofia ajaloo vahel olnud keerulisem kui kontinentaalses traditsioonis, kus küsimus, kas filosoofia ajalugu on filosoofia, sellisel kujul ei tõstatugi. Erinevuse põhjus on erinev arusaam sellest, mis filosoofia on. Analüütilises traditsioonis on olnud mõjukas vaade, et filosoofia on või peaks olema teadusesarnane. Ja teadust saab kahtlemata teha selle ajalugu tundmata või õppimata. Praeguseks on selline vaade küll oma mõjuvõimu kaotanud. Arvatakse pigem, et ehkki filosoofiaga saab tegeleda ilma seejuures filosoofia ajalooga tegelemata, tuleb ajaloo tundmine kasuks. Õigupoolest on märkimisväärne, et viimased suured suunamuutused tänapäeva analüütilises filosoofias on otseselt tõukunud Aristotelese teostest, nimelt vooruseetika väljakujundamine eetikas ja rõhk ontoloogilistel sõltuvussuhetel (ingl grounding) metafüüsikas. Nende suundade arenemise käigus on vähenenud sõltuvus Aristotelese mõtetest ja arutluskäikudest, nii et praegused doktorandid kirjutavad neil teemadel oma väitekirja Aristotelesega suhestumata, aga see ei tähenda, et seda suhet poleks seal mingil kombel olemas.

Sooväli: See on tõesti märkimisväärne, et mitmed uuendused on tänapäeva filosoofias tõukunud just ajaloouurimustest. Kas ei muutnud Kuhn teaduste ajaloo uurimisega kogu teadusfilosoofia paradigmat, tuues seejuures käibele sellesama paradigma mõiste enda? Siin tuleks ilmselt eristada kahte tasandit või kihti, mis on suuresti aluseks ka analüütilise ja kontinentaalse filosoofia eristusele. Kui võtta mingi filosoofiline probleem – nt „mis on teadvus?“ või „kas jumal on olemas?“ –, siis üks võimalus on püüda seda probleemi lahendada, tuues esile veenvaid vettpidavaid argumente ning kritiseerides halbu, loogiliselt kehtimatuid. Sellel tasandil, mulle tundub, paikneb suur osa angloameerikalikust analüütilisest filosoofiast. Selline lähenemine on mõnevõrra ebaajalooline, seda isegi juhul (või pigem seda iseäranis siis), kui väärtustatakse filosoofia ajalugu kui argumentide hoidlat või laoruumi.

Teisel tasandil saab aga küsida, millises ajaloolis-kultuurilises kontekstis see probleem üldse tekib, s.t millised on selle probleemi ajaloolised tekketingimused, millistele muutustele ja vajadustele see vastab jne. On terve hulk küsimusi, mis kaotavad aja jooksul uutes ajaloolistes tingimustes oma küsimisväärsuse, neid ei nähta enam probleemidena. Sellise lähenemise korral mõistetakse kogu filosoofiat ja tegelikult ka teisi teadusi olemuslikult ajaloolisena, ja siia alla kuulub kahtlemata ka hermeneutika ise. Gadameri mõjutusajalugu (Wirkungsgeschichte) osutabki, et ajalugu mõjutab seda, kuidas me asju mõistame, mis probleeme näeme ja milliseid lahendusi neile leiame. Uurija teadlikkust uuritava probleemi ja sellele pakutavate lahenduste ajaloolisest tingitusest nimetab Gadamer „mõjutusajalooliseks teadvuseks“. Selline teadvus toimib korraga kahel nimetatud tasandil: ta tuleb esile heade argumentidega, kuid on seejuures teadlik nii oma probleemi kui ka sellele pakutavate lahenduste ajaloolisest tingitusest, teisisõnu, omaenda mõistmise haaratusest ja situatiivsusest. Võib-olla saavadki need kaks lähenemist hermeneutikas ilusti kokku tulla.

Riin Sirkel

Erakogu

Jaanus Sooväli

Erakogu

Roomet Jakapi

Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht