Unistus võrdsest ruumist

ELO KIIVET

Eelmisel laupäeval sai nautida harva kogetavat luksust ja kõndida jala otse üle Nunne tänava ja Toompuiestee risti Balti jaama. Otseühendus vanalinna ja raudteejaama-turuhoone vahel võiks olla loomulik asjade seis, kuid ei ole seda Tallinna viimaste aastakümnete linnaplaneerimise transpordikesksest ja masinlikust loogikast tulenevalt paraku mitte. Ikka on jalakäijad need, kes suunatakse ebameeldivasse maa-alusesse urgu, sest nii on ju ohutum (loe: autoliiklus sujuvam). Ja enamjaolt mööda treppi, sest nii on lihtsam (loe: odavam), mis tähendab, et nt ratastoolis inimene peab tegema suure ringi – otsetee ei ole temale mõeldud.

Samal päeval kogesin üllatusega, kui raske on avalikus ruumis teha kõva häält. Tõsi, lärm vanalinnas ei tundu nii imelik kui mõnes vaikses aedlinnas, aga siiski: kui inimesed keset päeva ja kainena mõtestatud hõiskeid kuuldavale toovad, hakkab millegipärast piinlik. Eks enamikku, aga tüdrukuid eriti, ole õpetatud olema tubli ja liiga paljud lapsed on kuulnud noomitust, et kui karjuda tahad, mine metsa. Viisakas inimene tänaval, kodus, koolis, teatris, näitusel vm ebaviisakat lärmi ei tekita. Muidugi on helidel vahe, aga hämmastab, kui sügaval sees see toksiline tublidus istub ka siis, kui põhjust häält teha oleks küll ja veel, isegi kui luba on tegelikult olemas.

19. jaanuari naiste marss oli mõne arvates radikaalsus, midagi meile mitteomast, võõras ja seega püha rahvusriiki kummutav mäss. Mõne teise arvates oli see täiesti arusaamatu, mõttetu ja ilma mingi selge plaanita „lihtsalt kõnd“. Mõne arvates jällegi on see järjekordne „me oleme kõige vastu“ protest, lihtsalt moe ja vastandumise pärast. Mõne arvates oli tegu pelgalt naljaga, mida ei peaks üldse tõsiselt võtma. Sest kuhu jäid positiivne programm, konkreetsed lahendusettepanekud, tegevuskava? Ettevõtmine ilma allkirjastatud bullata ei tundu paljudele piisavalt ametlik või tegelik. Seda näitab ka iga-aastane arvamusfestivali-järgne nurin, et mida käegakatsutavat siis ikkagi sellest sünnib. Õieti tasub rõõmus olla sellegi üle, et naiste marsile ei hakatud ette heitma, miks naised peavad oma sugu kõigile nina alla hõõruma ja peale suruma, olgu kodus omaette naised, kui nii väga tahavad.

Aro Velmet kirjutab, et igasugune poliitika on kõigepealt võitlus avaliku ruumi eest (EPL 16. I): „Võitlus selle eest, kelle huvid ja mured üleüldse kuuluvad „turuplatsil“ arutamisele ja kelle omad jäävad pelgalt „eraasjaks“.“ Samuti on ligipääs avalikkusele või vastupidi selle välistamine võimas poliitiline relv ja fooni kujundaja. Meil kipub meelest ära minema, et avalikule ruumile on õigus kõigil.

Reaktsioon naiste marsile näitab, et see ei ole sugugi nii enesestmõistetav, kui täisealises demokraatias olla võiks. Sama näitab ka väike ringivaatamine meie avalikus ruumis. Keda me näeme? Kus nad saavad käia, kus mitte? Kellel on eesõigus, kas see on põhjendatud ja õiglane? Kas kõigil ruumikasutajatel on õigusi ühevõrra? Kes vastutab nõrgemate järeleaitamise ja kaitsmise eest? Kelle kohustus on tagada, et kõik ühiskonnas pääsevad igale poole ligi? Avalikul ruumil on peale füüsilise ka sotsiaalne mõõde: sellega on määratletud ajakasutus ja sissetulekute suurus, nähtavus ühiskonnas ja ametikohtadel, turvalisus ja tervislikkus. Kas need väärtused jaotuvad võrdselt? Kas praegu tehtud otsused tagavad ka parema homse ja ülehomse? Kuidas kaitsta kehvemas positsioonis ja vähem häälekaid, sh loomi ja loodust?

Kodanikualgatusena sündinud marss ei ole suunatud meeste vastu, vaid rahumeelne liikumine vabama ja õiglasema maailma suunas. Unistus võrdsest ruumist ei tähenda vastandumist, vaid kõigi vähemuste ja tõrjutud rühmade õiguste eest seismist. Probleemide lahendamisele eelneb nende teadvustamine ja märkamine: hääletegemine ja ruumi küsimine. Seda saabki teha näiteks üheskoos marssides. Me mahume kõik ära, kui ainult tahame.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht