Marje Hansar, pühitsetud olgu …

VALLE-STEN MAISTE

Sirbi toimetus teeb siinkohal algust kuni augusti lõpunädalateni kestva uue rubriigiga „Üks festival“, kus kõik toimetajad võtavad kordamööda käsitleda ja lahata üht või mitut Eesti kultuurisuve iseloomustavat festivali, sündmust või nähtust, millega neid seob pikk ja värvikas suhe.

Ainult laisk ei siuna praegusel ajajärgul Venemaad, Igor Mangi, ja kui silma jääb, ikka ka Õllesummerit. Putini osas vimmaka ja Mangigi kiusamisse jõudumööda panustanuna näen matroon Hansari ürituses kõigest hoolimata ka üht-teist helget. Muidugi, täie mõistusega inimene ei peaks juuli alguspäevil lauluväljakul kooserdama. Aga peene maitsega naisõiguslasest trendiajakirjanik Barbi Pilvregi ju käis! Omaaegses legendaarses följetonis on 1990. aastate superkolumnist kirjeldanud Hansari prallet kui anaalhuumoriküllast „kohtumist sisemise seaga“.¹

„Seaksolemist nautisid paljud – tomatitiirus inimese pihta märki loopides, vahtkummist kostüümides teineteist pikali udjades, joodeldusvõistlustel või ohjeldamatult süües-juues. Sain minagi rasvaliha järades ja kaera-jaani taarudes ruigamiga kontakti,“ avameelitses praegune deputaat ja teaduste doktor lausa püha Augustinuse käekirja meenutavates (kahetsen ja häbenen, aga nautisin!) mälestusväärsetes pihtimustes. (Pilvre ninakus rämejämeda suhtes on küll variserlik. Kohalik Germaine Greer põrutas ju hiljaaegu, et normaalsus on igav, põnevad on joodikud ja psühhopaadid ning hea kunst pühitseb koguni naisevastase vägivalla.²)

Kui kärsselajas vahel Barbigi roiete vahel vääksus, siis kuis oleks saanud siinkirjutaja jätta õllekale minemata? Teatrisaalist ja biblioteekidest tuttavad kaasteelised, kes summeriradadel vastu tulnuna häbelikult kohe rahvasumma pole pagenud, on ikka vandeseltslaslikult küsinud, kas oled platsil ajakirjanduslikku eksperimenti tegemas. Ja ikka olen pidanud vastama, et ei, olen siin ürituse enda pärast. Ehkki tegu ei ole muidugi maavanaema pannkoogihommikuga. Festaril on kohati üsna kole.

„Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga, laulsid trendikates vaba aja rõivastes intelligentsete nägudega inimesed …“, raporteeris Pilvre. Põhjalikum külastaja näeb joomalaulupeol muudki. Aju kummikusse tilgutanud onkleid, kelle kõrval ESTO TV ft Raul Velbaum on soft variant, ja jämeda kaelaga meeskodanikke, kellele jumal ja loodus on eos mõistuse pahupidi pähe tõmmanud. Oksemaitselist kastet ning kastmemoega okset. End täis kusnud naisi põõsaste all. Lööminguid ja räuskamisi. Laaberdamisi ja jauramisi hommikuni …

Olen Õllesummeril aelenud täiesti patuselt, ilma suurema armastuseta ümbritseva vastu. Festivali algusaastatest ei mäleta ma ainsatki kontserti, tõenäoliselt röökisin Mihkel Raua nina all tema meelehärmiks ärajoonud töllamite ühendkooris „Aino, Aino …“, jorisesin koos Riho Sibulaga „Umbluu“ jne. Best B4 ja Nancy jätsin toona vahele. Nüüd vaatan selliste artistide pärandile tagasi kasvava heldimusega, mis on pöördvõrdeline nukrusega, mida tekitab EKREt toetav, Hardo Pajula üritustel ja Toomas Annuse hoovi peal esinev Ultima Thule.

Erilisi elamusi ei ole summer pakkunud. Küll on meeles pettumusi. Kunagise rebel-glamuurikuninga Vanemõe idiootne comeback (mille lõppu ei paista), plaatidel ja külahoovis mingis telgis kohati pikantse Jörpa abitu karaoke, üks mannetu tantsulka Ivo Linnaga. Linna oli üks väheseid Nõukogude Eesti estraaditähti, kes labastel 90ndatel oma kunagisi hästi seadistatud lööklaule rafineerimata tümakana turule tuues ellu jääda ei püüdnud, vaid korralikult komponeeritud, arranžeeritud ja sissemängitud uusi plaate tegi. Lootsin sellesarnast maksimalismi lavaltki, ent korraldajad olid maksnud vaid süntesaatoriga keika eest.

Rock Summerilt pool nime ja flöödikujulise kuserenni üle võtnud üritus ei saa lahti kontseptsioonist, millele on tabavalt osutanud Margus Pilt (Äripäev, 30. VI 2006): „Õllesummeri edu aluseks on omaaegse muusikafestivali Rock Summer surm. Ühel hetkel ei huvitanud kedagi, kas summeril oli ka bände. See oli koht, kus saadi kokku ja selle idee võttis üle Õllesummer.“ Tuleval nädalal veerandsajandat sünnipäeva tähistaval rämepeol leiad ikka mõnes nurgalauas lärmava ultrajoviaalse napsitralliliste jõugu, kes sind möiratuste ja kallistuste saatel enda sekka imeb. Õlu voolab ojadena, alalõpmata tarib keegi ette Jägermeistrit ning šotte ja nii see õhtu lappama läheb.

Pidades silmas, et üritus on välja kasvanud ansambli Vanaviisi kontserditurneest (lisati, nagu öeldud, Makarovi renn), on tegu muinasjutulise edu- ja arengulooga. Ent ahas sünnikontekst seab piirid ka kõige muutumis- ja arenemisvõimelisematele. Hoolimata korraldajate püüdlustest muusikafestivali ilmet ei ole see läbu omandanud. Tänapäeva kultuurisõdades nii olulises nature-nurture-vaidluses – kas määravad on sünnipärased eeldused või on need arenguga tasandatavad – on Õllesummer vesi konservatiivide veskile. Sitast saia ei tee.

Liiga palju on platsil suvalist sülti, tehispaatost täis puhutud retromonumentaale, rasvast liha ning säherduse jamaga ligipeibutatud publikut. Nii ei suuda isegi naabrite õite, s.t üksikute Positivusel (Moby, Hurts, Mika, Placebo, Scissor Sisters, Bastille, John Newman jt) või koguni õllekast neli korda kallimal, nelikümmend korda tugevama programmiga ja maitsekamal Flow-festivalil esinenud artistide (Manic Street Preachers, Jimi Tenor, Pet Shop Boys) kavva sulatamine summeri jumet kuigivõrd tuunida.

Kui 2013. aastal peeti lauluväljakul Rock Summeri 25. sünnipäeva, paelusid pilku ka ebahuvitavad artistid, nagu Bryan Adams, sest ülesastumise visuaal ning heli olid paigas ja omaette kunstiteostena lummavad ning korraldus imeline. Ent Õllesummeri välisartistide kontserdid on olnud aasta-aastalt karmistuvad õudusunenäod. Ehkki artist ja publik on teineteist hästi sütitanud, on lavatehnika olnud pigem vaene ning kaasaelamistingimused väljakannatamatud. Suutmatus korraldada midagi enamat kui säästufestival tipnes tunamullu Prodigy kontserdiga.

Laulukaare ja kohe selle vastu paigutatud lava vahele ebainimlikult kokku surutud lapsed ja lapseootel naised said võrdeliselt uimas läbustajate massiga muljutud ja õllega üle valatud, kulutulena puhkesid sõimlemised, trügimised ja kaklused, mis pooleteise tunni vältel ei vaibunudki. Turvatöötajaid ei olnud ning liikuma ei pääsenud. Eemal, üle lageda lauluväljaku muru laiutas traditsiooniliselt aga nn vippide parkla. Kuigi summeri programm on läinud paremaks, ligi tõmbamas küllalt vastupandamatud magnetid, on kaine peaga kindlat artisti kuulama tulnul festivalil tülikas viibida.

Kesksuvist jauramisaega on nüüdseks pikkade tundide ja päevade kaupa kärbitud. Algaastail, kui õllekal peale „flöödi“ teisedki peldikud tasuta olid, keerutati Pirita tee ääres klaase tegusa rahva rabamisharjumuste vääriliselt, viiel päeval nädalas 12 tundi ööpäevas, lisatunnid linna peal juurde. Nüüd on labrakas kahanenud kolmepäevaseks, muiste kahest kaheni voolanud õllekraanid keeratakse kinni juba keskööl ning nende vastu tekib elavam huvi alles hämariku maale vajudes. Kogu üritus ei anna endisaegse summerdaja päevakoormustki kätte. Ent festivali atmosfäär kunagise non-stop-läbu omast ei erine, sobides jätkuvasti eelkõige publikule, kes on valmis pea täiesti ämbrisse pistma.

Kõike koledat siin päikese all ei saa ometi ühele üritusele süüks panna. Valner Valme, Siim Nestori, rada7 jmt meeskonnad on teinud aastakümneid tunnustusväärset helikultuurialast valgustustööd. Portaalipinnad on lisanud muusikaarvustustele ruumi ja võimaldavad elegantset esseistlikkust (Tauno Vahter). Tänapäeval opereerime ju juba üheainsa audioteemadel arutluse raamides mõistetega mõminaräpp, magamistoatrubaduurilik, lounge-utoopia, trap-album, crunk, hyphy, witch-house, kesktee-trap, algträp, chill-out-pop, downtempo-elektroonika, digitaalsete saundidega ja esoteeriliste sämplitega popmuusika, mittetõsiseltvõetav kohvilauaartist, chillwave, yacht rock, balearic mõõnab, mitte-tantsu-elektroonika, EDMile lähenev popp, käsitööräpp, glitch, IDM, vaporwave, drill’n’bass, new new age, hüpnagoogia, sündirokokoo, noise, autorielektroonika, gruuviv loojangupopp, mulgi folk, raske asi, footwork, yacht-rock’i pastišš, psühho­troonik ja dubist, gootitroonika, UK bass, hyperdub, uusklassikaline kujutav helikunst, dekadentrokk, emo–rap, laptop-pop, post-EDM, digi-RnB, grime, Londoni tänavabass, post-dubstep jpm.³ Kodumaise muusikasõbra maitse-eelistusi peegeldavas Apollo plaadiedetabelis on aga jätkuvasti kõik kahtlaselt kodune, kohtlaselt tuttav. Jaak Joala kõrval troonivad albumitega Hellad Velled, Patune Pool ja Sinu Naine ning Eesti Mees, SEKS, Päris Anny ning Sada ja seened kogumikplaadilt Rahvabänd.

Juhtivad muusikaajakirjanikud ei ole suutnud aastakümnetega rahvuskehandisse muusikalist ilumeelt istutada. On ebaõiglane eeldada, et see õnnestuks eelkõige bravuuri- ja glamuuriämbritega kolistaval ärinaisel. Ometi on proovitud, pingutatud ja muututud, nii et mõndagi tunnustusväärset on sündinud. Õllekale ürgomase labrakadabra kõrvale on kerkinud džässi-, noorte-, indie-, roki- jm lavasid, katsetatud on erinevates niššides maailmamuusika ja tulevikuhelide festivali „Juu jääb“ (5’nizza, Simone Moreno) artistidest bisarsete minevikuviirastusteni (freakshow „Ennu ratas“ platsiletoomine). Tänavuaastanegi festival on murrangutuules, loobutud on Retrotelk FMist, Elmarivarjualusest jne.

Oleks ülekohtune jätta mainimata, et Õllesummeri äärealadel on olnud läbi aastate võimalik sattuda üllatuste ja avastuste peale Marju Kuudist Ziggy Wildi ja Tommy Cashini Red Bull Tourbusi laval, mis Rabarockilt üle oli võetud. Osundatule mõeldes võib ehk Hansarile tema lollused (mis tipnesid suurushullustuse ja laste laulupeoga ülbitsemisega 2011. aastal), festivali arvukad puudused ja selle, et üritusel puudub igasugune identiteet, selgroog, iseloom, ka andeks anda.

Raskem on leppida Õllesummeri puhul kahtlustega, et meelelahutus­äris ellujäämises on oma osa olnud ka poliitilistel sidemetel ning Grillfesti korraldajate jt kunagiste konkurentide peade kohal troonitakse mõnede keskerakondlike puusanõksude toel. Igatahes on nimetatud partei tippnomenklatuur üritust kooris kaitsnud.⁴ Eks lakkumislaulupidu iseloomustagi palju keskerakondlikku – populism, väärtusvabadus, korralduslik nihilism, küünilisus ja madalaima ühisnimetaja mittepelgamine labasele massile meeldimise nimel.

Kuid teatud mõttes on õllekast saanud läbi ajaloo ainult populistliku oportunismi soos mandunud keskpartei mõningate loosungite tegelik rakendaja. Raske hinnata, kuivõrd on vene artistide Gradussõ, Nyusha/Njuša, Bi2, Zveri, Mumi Troll jt kontserdid aidanud edendada meie kiduvat integratsiooni. Vene esinejanimesid eesti transkriptsiooni kohaselt ega ka mitte vene moel (Градусы, Нюша, Би-2, Звери, Мумий Тролль,) esitama korraldajad igatahes ei vaevunud, presenteerides neid valdavalt tänapäeva rahvastevahelises suhtluskeeles (Gradusy, Mumiy Troll).

Küll on aga õllesummer üks esileküündivamaid ettevõtmisi, mis on asunud kasvatama madalama maitse-eelistusega kehvapoolse ostujõuga publiku kultuurilist kapitali. Muidugi ei ole enam vanad rasked Pierre Bourdieu ajad, mil kodune kunstikogu, raamatu- ja plaadiriiul määrasid ära nooruki võimalused orienteeruda maailma mitmekesisuses ja seeläbi ka ise läbilöögivõimeliselt eristuda. Ka kõige jõukama ja avatuma kodanliku kodu kultuurivaramud ei suuda võistelda interneti võimalustega.

Kuid kultuurilise kapitali mõiste ei ole oma tähtsust kaotanud, inimese habitus, hoiakute, tarbimis- ja maitse-eelistuste pagas on jätkuvalt oluline. Manic Street Preachersit või Pet Shop Boysi näinul on nende asjadega veidi paremini kui külapeol ainult Hellade Vellede ja Sinu Naisega läbi ajama pidanul. Kunagi püüdis õllekas olla jõukamate ja eliidi festival, sellisena nägid seda nii Barbi Pilvre kui ka korraldajad.⁵ Nüüdseks on välja kujunenud aga aus säästufestival. Sellise hinnaga, nagu õllekal pakutakse ohtralt korralikku, sh maailmatasemel, popkultuuri, on Eestis raske leida koguni tükijagu labasemat suveteatrit.

Õllekast on saanud peaaegu et rahvusringhäälingu funktsioonide kandja. Madalusega lehvitades tõmmatakse masse kergesti ligi. Õllesummer jätab koledale pealispinnale vaatamata ka midagi, mis väärtuseta pole, inimestesse maha ning võimaldab pasa keskelt pea kultuuri sisse pista paremini kui Kanal 2 või Õhtuleht. Marje Hansar on teinud ka üksjagu head, olulist ja väärtuslikku, pühitsetud olgu tema nimi.

1 Barbi Pilvre, Formaat. Eesti Ekspress 2002, lk 39.

2 https://elu24.postimees.ee/4377593/valvefeminist-barbi-pilvre-eelistab-joodikuid-ja-psuhhopaate-igavatele-inimestele

3 https://kultuur.err.ee/837175/valner-valme-plaadisoovitused-2018-esimese-poolaasta-parimad-albumid

4 https://et.wikipedia.org/wiki/Õllesummer

5 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riho-roomus-esimene-ollesummer-oli-eliituritus-olu-oli-siis-veel-prestiizne-jook?id=49287577